Essentials, tants+video

Käisin vaatamas “dokumentaal-poeetilist teost” “Essentials”, MTÜ Kirbutsirkus, koostöös Sõltumatu Tantsu Ühendusega. Osalised: Katrin Essenson, Kadri Noormets, Jaak Sapas, Margo Teder. Etenduse toimumispaik: “Okasroosikese loss” Uus 19. Viimase üle on mul kangesti hea meel, et seal on hakatud igasugu alternatiivseid üritusi korraldama, näitusi, kontserte jm.  

Etendus igatahes oli tõepoolest nii poeetiline kui ka dokumentaalne; vormilt oli tantsuetendus, mille juurde oli videosid (koha peal salvestatud ja hiljem esitatud; koha peal otse esitatud; varem salvestatud).

Järgnevalt mõned muljed. See jääb fragmentaarseks, ma rohkem enda jaoks fikseerin.

Näitlejad rakendasid kohe alguses neljanda seina lõhkumist. Üks kaameraga, küsib ühelt vaatajalt teise järel: “Kuidas oli?” teine näitab samas taskulambiga valgust näkku. Tulevad väga lähedale. Veidi hiljem too teine liibub vaatajate vastu, suudleb neid läbi marlimaski.

Teoreetiliselt mulle meeldivad sellised üleastumised ja mul pole nende vastu midagi; praktikas aga tunnen ma end peaaegu alati äärmiselt ebamugavalt – nii enda pärast, kui mina peaksin selle üleastumise objektiks langema, kui ka teiste pärast, nähes nende kimbatust. Hulkpäise rahvastiku tähelepanu on mulle ebameeldiv. Üleastumine polnud etenduses küll lakkamatu, aga seda korrati etenduse jooksul mitu korda. See on väga habras asi ja langeb kergesti kas formaalsuseks (st tehakse justkui lõhutaks neljandat seina, aga tegelikult publik näeb, et see on alles, ja ka näitleja eeldab, et publik seda üleastumist tõsiselt ei võta) või siis kurjameelseks (nagu igasugused piilukaamera šõud, kus inimestele keeratakse käru ja see üles võetakse – perverssus kuubis, sest eeldab pahatahtlikkust ja teostab seda; järgnev naer on nõrk kompensatsioon; vimm jääb). Mulle tundub, et selle etenduse puhul see püsis enam-vähem ree peal. See kindlasti polnud formaalne, aga mulle ei jäänud ka mujet, et see oleks olnud vimmakas ja sõna otseses mõttes kuritahtlik.

Rahvast oli vähe, karikas ei läinud ka minust päris mööda. Mu kõrval oli üks tühi tool ja üks näitleja istus kaht puhku sinna peale. Üks kord üsna pikalt, kui ta luges paberi pealt üht teksti ette, sürrealistlikku luuletust “ylemhelid”. Kui ta lahkus, jättis ta paberi minu kätte, nii et ma sain sellise privileegi osaks, et teksti üleni ja uuesti lugeda (ta ei lugenud kõike ette). Kavalehel seda polnud ja netist ka ei leidnud. See tekst mulle täitsa meeldis.

pasunahelid külmusid pasunasse ja

ilmusid kuuldavale alles hiljem

kamina kohal sulades

ma paneks heameelega pikemalt seda teksti, aga tänapäeval tuleb olla ettevaatlik teiste sõnade kasutamisel. mõni võib kohtusse kaevata, raha nõuda.

Neljandat seina lõhuti ka tugevate “käiguühendustega” (embrayage), st. deiktilise mulje loomisega. Näiteks kui üks näitleja rääkis kaamera ees otse ekraanile projitseeritult, kuidas ta etenduskunstiga tegeleb (viimased sõnad – mis võisid olla juba lindilt, aga vähemasti alguses jäi mulje, et tegemist on lihtsalt viimase lause kordamapanemisega ehk “loopimisega” – sõnast loop – “ma olen valgustatud, eks ole ja mul on raske...” – olid taustamuusikaks ühele tantsunumbrite-osale. Või kui toosama näitleja trügis, arvuti käes, publiku sekka ja hakkas ühele pealtvaatajale rääkima, kuidas ta Brasiilias käis, ja pilte näitama. Ma ei tea, kas see oli päriseluline või mitte, aga vähemasti selline mulje loodi. Mina ei näinud, mida ta seal arvutist näitas (muide hakkan mõtlema, et publikul võis jääda väga erinev mulje ja pilt juba sõltuvalt sellest, kus ta istus ja kuidas näitlejatega interageeris).

Tegemist oli eeskätt tantsijatega ja tantsuosad olid minu jaoks etenduse kandev osa. Seda etendust mängiti kahjuks ainult kolm korda ja et ma läksin just viimasel korral, siis on mul raske selle kohta midagi ütelda – selleks oleks pidanud teist korda nägema. Ühekordse etenduse nägemise põhjal on üldse väga niru midagi kirjutada. Pilt on sügavuseta, heli on mono. Kui näha vähemasti kaks korda, siis tuleb sügavus ja stereo.

Üsna alguses tulevad esmalt noormees kikivarvukil, pimedas taskulambiga oma jalalabu valgustades, tema kannul naisterahvas. Aegluubis. Siis läheb naisterahvas tast mööda. liiguvad veel.

Mõnes numbris oli kohati paluvaid või anuvaid žeste, või siis justkui tantsijat hoiaks miski kinni, justkui ta põtkiks. On siin tegemist kavalehel viidatud võimusuhetega, mis muidu vähemasti otse eriti välja ei tulnud? Igatahes ma imetlen tantsijate puhul, kuidas nad ei liiguta üht kehaosa eraldi, vaid iga liigutus puudutab kogu keha, võrsub kogu kehast. Selleks on vaja muidugi keha vallata. Paremaks mõistmiseks aga oleks siin tarvis “stereoefekti”.

Etenduses oli hulk pauke, plahvatusi, purskeid:

varem salvestatud videotes ühes itaalia kohvikann ja teises visisev kaheliitrine cocacola pudel; etendusel avatud šampusepudel; suitsu täis puhutud õhupallid, mis nooltega katki visati; puruksloobitavad taldrikud. Aga muidu auditiivselt ründav see lavastus ei ole. Need mürad ei tundunud miskipärast agressiivsed. Ehkki taldrikuvirna nähes ma juba aimasin, mis ees ootab. Ehkki omaette mõtlesin, et annan viis punkti, kui taldrikud terveks jäävad. Esialgu nad keerutasidki neid (mitte spiritistlikus mõttes, vaid serva peal) ja veeretasid, nii et nad katki ei läinud. Tantsupõranda peal (see musta värvi kumjas kate tantsusaalides – nagu ka Kanutis) veeresid nad üllatavalt hästi. Aga siis viskasid ikkagi tagaruumi kildudeks.

Põrandakarva musta teibiga oli üks näitleja etenduse alguses seina külge kinni kleebitud, nii et temast paistsid ainult silmad. Ühe jala külge oli kleebitud mingi ork, millega ta heli tekitas. Tema selja taga oli seinal kiri EXIT. Sellest moraal: väljapääs on taga ja väljapääs pole mitte väljapääsu juures (kus ametlikult peavad olema rohelised lambid), vaid seina peal. Välja saab ainult seinitsi.

Vahepeal audiotaustad, kus raadiolindistused. Ühes räägivad erinevad inimesed Arvo Pärdist (kes muide elab sama tänava peal, Okasroosikese lossist paar maja edasi). See haakub pärast “ylemhelide”-tekstiga. Minimalistlikus kujunduses ja valguses võiks näha ka seost Pärdiga.  

Pärast šampuse avamist ja pange tühjendamist (kas oli selline järjekord?) vaatavad kõik neli esinejat otsa ühele pealtvaatajale. Pikalt. Näkku valgust näidates, filmides. Pealtvaataja paneb vastu. Lõpetuseks: “Ilus”. Hiljem jõid näitlejad midagi šampusepudelist (kas nad kallasid sinna vahepeal midagi muud sisse?), loksutasid suus ja lasid pange.

Ringijooksmised saali kolme seina vahel (pealtvaatajad on paigutatud kahele küljele ühte nurka, nii et selle vastaskolmnurgas), mehhaaniliste jubinatena, karjana, segamini pillates lauseid.

Varjuteater. Koer. See mulle meeldib. Põhjuslikkus asjade vahel pole otsene, kontaktne, kokkupuuteline, ühene, vaid nihkega, varjumisi.

Üks on määrinud käed mingi libeda ainega, on pikali, üritab teistel käest võtta ja teised temal käest võtta, aga alatasa langeb jälle maha. Seda kreemi või võiet pakuti ka ühele pealtvaatajale, Laurale, keda ma juhtumisi tunnen. Me vahetasime pärast etendust paar sõna, aga ma ei küsinud, mis asi see oli.