kirikuist ja kaubamajast

Basingstoke, 22. juuni

Pidin rongiga ümber istuma ja oli üksjagu aega sellises kohas nagu Basingstoke, nii et võtsin nõuks seal ringi tuiata. Rongijaamast sattusin bussijaama, seal vaatasin kaardilt, et miskit kirik on siinsamas lähedal (mis sa ühes linnas ikka vaadata oskad). Sinnaminekuks pidi läbima raitkaubamaja. Aga kui tollesse kirikusse jõudsin, siis tuli kangesti mõnus tunne peale. Ilmselt kontrasti tõttu. Esiteks kontrastina melule, mis oli eriti kontsentreeritult kaubamajas, mille uks oli olnud põhimõtteliselt otse kiriku vastas; kirikus aga oli täiesti vaikne. Ent mitte inimtühi. Kohe mu järel oli sisse tulnud kodanik, kes aga istus kohe maha ja oli kogu mu sealolu ajal täiesti vagusi. Aga teiseks ka kontrastina noile katedraalidele, mida viimastel päevadel külastanud olin: Bath, Wells, Salisbury. Nood pakkusid huvi küll kunstilises ja ajaloolises mõttes, aga mitte enesetunde poolest Too Basingstoke’i Mihkli kirik oli palju väiksem, isegi kivivõlve polnud, vaid puitlagi; aga just seal oli ruumi ja koha enese poolest mõnus olla. Suured katedraalid selle kandi pealt nagu ei mõju mulle, vaid jäävad sõna otseses mõttes liiga kaugeks. Sama asja mäletan paljude aastate eest seoses Strasbourg’i katedraaliga ja mingi kolkakirikuga sealkandis, mille nime ma ei mäleta, aga kus oli hoopis mõnusam.

Vajusin iseeneslikku kontemplatsiooni, kuni võpatusega pinnale tagasi tulin, meenutades, et ma pean ikkagi ka veel rongile minema. Aga mõnus tunne jäi sisse. Niimoodi täiesti ootamatus kohas ja etteplaneerimatult võib saada head meeleolu.