Lõige ja risoom

Religiooni all näikse enamasti silmas peetavat mingit sümboolimaginaarset kompleksi, nii-öelda hüperideoloogiat, mis ajab oma haarmed teispoolsusse välja. Ja mida kasutatakse ideoloogilistel eesmärkidel. Venemaal on minu teda seadusesse kirjutatud, et ei tohi haavata „usklike tundeid“ või „usutundeid“ või kuidas see täpselt seal sõnastatud ongi. Kunagi mõtlesin seepeale niimoodi, et religioosseid tundeid ei saa riivata/haavata ning tunded, mida saab riivata/haavata, ei ole religioossed. Nüüd aga ma ütleksin pigem niimoodi, et religioon ülepea ei ole tunnete asi, s.t afekteerimise ja afekteeritavuse ning sellest johtuva teo- ja mõistmisjõu kasvamise või kahanemise, s.o passiivsete afektide asi. Võiks mõelda niimoodi, et n-ö tugevas mõttes religioon puudutab kohutavat ja tohutut salasust, mysterium tremendum’it, mis tekitab „kartust ja värinat“ (millel pole tunnetega mingit pistmist, ammugi nendega, mida haavata saab), mis võrsub lõhest eksistentsis eneses, mis lõikab lahti minu- ja teise keha, mu kitsama teadvussõõri avaramatest – ning sellesama lõike läbi ühendab nad. Või teisipidi, religioon on seotud kogemisega risomaatilisest kehast (萬物與我為一體), selle väesolevast soonestikust (理) ja kõikeläbivast hingusest (氣). Kui öelda, et siin on tunne, siis mitte objektiveeritav nagu passiivsetes afektides, vaid nagu häälestus, Stimmung, kontekstis olemise modaalsus. See puudutab toda risomaatilist kogukehandit või kehastut ennast ning võrsub tollest lõikest või kuristikust või põhjatusest, Ab-grund’ist. Mida ei saa kinni mätsida mingite sümboolimaginaarsustega, naiivses lootuses sellega „teispoolsust“ kodustada („kodu“, oidipaalse repressiooni pinnalt projitseeritakse „teine kodu“, „teispoolsus“ üldise repressioonina, jumalike isafiguuridena). Kõik need lelud peavad purunema ja leluleja põhja minema, zugrunde gehen. Siis pole muidugi mingit vaenu ega vaenamist, s.o. ohtlikesse objektidesse fikseerumist (ja seeläbi nende fetišeerimist) – sest on kogetud Ohtlikemat, põhjatut. Kuigi on selektsioon. Saab eriti selgeks, millises olemisviisis on väge ja millises mitte, s.t millises on rohkem ja millises vähem väge. Mitte et rohkema väega oluviisid oleksid ühesugused ja ühtesobivad, harmoneeruvad – üldsegi mitte (vähemasti mitte lihtsal moel), neil on lõputuid nüansse, nad on lõputult mitmekesised ja nad käivad kokku Keerukuses eneses, Keerus, mis on toosama lõpmata loogeline Lõige. Just väike vägi on ühetaoline ja ühtlustav. Homogeniseerimine mingi sümboolimaginaarse oleva (sh Ülima Oleva) alla (onto-teo-loogia). Suurem osa religioonist käib selle alla. Aga siiski ka mitte üleni, sest nagu ma kunagi arutlesin, religioon on taandamatult ambivalentne, ahistav ja võimendav. Seda võimendust on seal ka alati olemas, ja just see võimaldab religioonidel kesta, nii heaks kui halvaks. Aga religioon oma ahistavas küljes on lihtsalt puuslikekummardus, fetišism – ja nende terminite all ei pea ma muidugi silmas põlisusundeid, mille kohta neid algselt rakendati, sest neidki iseloomustab sama struktuur nagu iga religiooni, ja kui, siis repressiooni on neis pigem vähem, kuna nad pole nii süstematiseeritud, neil pole nii võimast repressiivaparaati kui suurriiklikel religioonidel; vaid nende mõistete all pean ma silmas just oleva-kummardamist, sümboolimaginaarsete konstruktide muutmist asjadeks enesteks, ikooni (mille olemismõte on osutada endast läbi tollele Lõhele, Tohutusele, Salasusele) käänamist iidoliks, kirjatundmist ja variserlust, mis ei tähendanud algselt mingit silmakirjalikkust, pahatahtlikkust ega intellektipuuet, vaid just nimelt „heas usus“ usundiobjektide fetišeerimist, teatava sümboolimaginaaria fikseerimist ja kummardamist.