Viimne kohtupäev on täna

On ettekujutus viimsest kohtupäevast, mil vaetakse su voorusi ja patte ning määratakse tasu ja karistusi. Ja see toimub „kunagi tulevikus“. Sellisena on see kahtlemata vulgariseering, moraalne nõks inimkarja paimendamiseks. Ometi on sellel mõistel eksistentsiaalne sisu täiesti olemas. Põhimõtteliselt, de jure on see viimne kohtupäev täna, praegu ning tasud ja karistused – kui neid nii võib nimetada – on immanentselt antud eksistentsis eneses, kui ta vaatab „teatava igaviku“ perspektiivist, olendite risomaatilise kehastiku (體) seisukohalt, väesolu poolt. Aga teo-poolest, de facto, toimub selle taipamine tõepoolest „hiljem“, elu kokkuvõtte momendil, kui elutähelepanu, s.t tegutsemisvajadused peatuvad, suspendeeruvad. Sest see elutähelepanu, s.o. tähelepanu hoidmine käesoleval, aktuaalsel maailmal, tähendab seda, et süda tehakse tahes-tahtmata kõvaks, ei olda tundlikud kõige ja kõigi suhtes, tehakse oma huvidest lähtudes kitsaid valikuid, ja noilt väljavalituiltki libisetakse lakkamatult aina järgmistesse huvidesse, projektidesse, objektidesse. Elu kokkuvõtte silmapilgul aga see lihtsustus lõpeb ning avanevad kõik nüansid. Ja siis sa oledki kohal kõigis oma hea- ja pahategudes, mis on kätketud sinu olemisse, su olemusse, su „mõistesse“. Elatakse läbi rõõmud ja valud, ja eeskätt teise perspektiivist, või õigemini enda ja teise põiminguna või lõiminguna, ühismõistena. Tasuks ja karistuseks mingis tinglikus mõttes võib seda nimetada, kuivõrd on kogetav rõõm ja kurbus, aga need on selles kogemuses eneses, mitte ei järgne kunagi „pärastpoole“, nad on kogemuse enese inherentsed aspektid, mitte midagi väljast liituvat, nii et oleks veel vaja mingit teispoolset kohtusüsteemi (see on religioonide jõhkramaid aspekte, mis teeb nad ilmalikest valitsustest julmemaks, pretendeerides julmuse laiendamisele koguni teispoolsusse). Sellel muidugi võivad olla mingid konsekventsid, nagu hinduistid ja budistid räägivad, et vastavalt „eelmisele“ elule tuleb „järgnev“. Aga sealgi on seda sageli esitatud välise, mehaanilise, moralistlikuna. Asi aga on – kui selles liinis mõelda – hoopis milleski muus. Tõepoolest võib mõelda, et maailma väehulgana pärast teatud laadi kokkuvõtet on tarvis end uuesti lahti võtta, lahti voltida, võttes eelnenut arvesse. Aga esiteks, kuidas täpselt see arvessevõtmine käib, ei ole sugugi ühetine. Ei ole nii, et kui oled olnud „hea“, siis „järgmises elus“ sünnid rikkana, ja kui „halb“, siis „vaesena“. Kui teed kurja, siis sünnid kurjatalujana jne. See on samasugune religioosne julmus, mis lihtsalt õigustab siinilmset ja võlts-sinisilmset rõhumist. Ei. Asi ise võib tahta sättimist ja siin ei kehti mingi lihtne mehaanika. Ja teiseks ei saa muidugi tegelikult rääkida „minust“ ega „eelmisest“ ja „järgmisest“ elust. On lihtsalt maailma väehulgad ning vastavad teod ja läbitunded. Maailm ise, risomaatiline keha sätib end nii- ja naamoodi. „Mina“ on selle teatav kalgendus, (t)ahendus, tööriist, astjas (器).

Teoreetiliselt võib-olla võiks rääkida ka veel „hilisemast“ pärastpoolsusest (ehkki sellised ajamäärused siin ei kehti), veel tagumisemast kokkuvõttest, nö kogu maailma kokkuvõttest. Aga põhimõtteliselt ei muuda see suurt midagi. Ikka on toosama viimne kohtupäev praegu, tegude ja olemisviisi väärtused, tähendused. Mida on ju ka võimalik hoomata, kui pisut kontempleerida.

Oluline aspekt selle juures on, et too kohtumõistmine, erinevalt siinilmsest kohtumõistmisest (kuid kas just seetõttu see on üldse hea kujund?) ei käi mingite kindlate seadusepügalate, põhimõtete, normide, käskude, keeldude, reeglite jne. järgi. Ei mingid „kümme käsku“ või „loodusseadused“ või mis iganes. Tähendab, sedasorti asjadeski muidugi võib olla oma uba, nad võivad oma olemismõttes viidata olulistele asjadele, või neid võib kasutada nö kirvereeglina, orientiirina vms. Aga see päris kohtumõistmine, millest ma siin räägin, ei käi kirjatähe järgi. Vastupidi, kirjatähed on lõppkokkuvõttes siin ühed kõige ohtlikumad asjad – mitte asjata ei sarjatud „varisere“ ja „kirjatundjaid“, kes olid ju tublid, moraalsed, eeskujulikud inimesed. Aga nende põhikõrkus, alpus, seisnes teispoolsuse industrialiseerimises, kui nii võib ütelda, või bürokratiseerimises, püüdes metsikut jumalat kodustada. Ühesõnaga – see on idolaatria, puuslikukummardus, kuldvasikas. Kui võetakse olev asi (ja veel: olevate asjade kvintessents: seadused ja reeglid, kuidas nad toimivad või toimima peaksid), ja tõstetakse see ülimaks. Just see varjutab mysterium tremendum’i, mida ei saa kuidagi sümbool-imaginaarselt paika panna. Kõik nood seadused jne on pelgalt paigad, millega üritatakse lappida reaalset, mis igast küljest käriseb, ja millega elu kokkuvõttes nagunii kaitsetult ja „alasti“ tegemist pead tegema.

Mäletan, et Dostokal (või vist üldse toona) on mingi naiivne lalin, et kui Jumalat ei ole, siis inimesed läheksid käest ära ja hakkaksid tegema „jumal teab mida“, täpsemini, hakkaksid massiliselt tegema igasugu pahategusid, tapma, vägistama, röövima jne. Täiesti absurdne. Pigem repressiiv-jumalad käivad just nimelt käsikäes tapmiste, vägistamiste, röövimiste jne-ga, on selle kaasnähted. Lapsik ettekujutus mingist välisest kohtumõistmisest väliste tasude ja karistustega. Ei, need tasud ja karistused on kogu aeg siin ja praegu olemas, ja ka siis, kui me selle ees silmad ja kõrvad suleme. Sellest hoolimata kõlab südametunnistuse vaikiv kutse või hüüd, mis nõuab, et me oleksime „ehtsalt“ (eigentlich), s.t mõistaksime ennast ja teisi risomaatilise kehastiku pinnalt, ning kultiveeriksime, hooldaksime seda risoomi. Nagu Spinoza räägib õndsa (beatus) kohta.