31. märtsil ja 1. aprillil käisin keevitamiskursusel Naked Islandi loovmajas (Rael ei osanud ise ka selle koosluse täpset nimetust öelda; eri kontekstides on see loomemaja, töökoda vm). Esimesel õhtul oli ohutustehnika ja esmane masinate proovimine; teisel päeval läks tegemiseks.
Mul ei olnud eelnevalt mingit ideed, mida ma võiksin keevitada. Mõtlesin lihtsalt keevitada metallitükke üksteise külge. Vaatasin metallijuppide kasti ja mõtlesin, et võiks olla metallijupp, mille saab otsapidi teise sisse panna ja siis kokku keevitada. Leidsin kastist U-kujulise kandilise jupi ning ühe veidi lühema ja kitsama kandilise toru, mis tema sisse mahtus. Siis vaatasin, et liiga pikad jupid, et võiks teha pooleks ja pikema võib-olla kolmeks. Siis aga mõtlesin, et miks kolmeks; teen mõlemad pooleks ja sean ristkülikukujuliselt kokku. Seda ma siis tegingi. Lõikasin pooleks, keevitasin kokku (poolautomaadi ja TIG-iga), lihvisin ära.
Siis mõtlesin, et võiks selle külge omakorda midagi keevitada. Läksin tagasi metallikasti juurde. Leidsin sealt neli täpselt ühepikkust torujuppi, jämeduse poolest kenasti eelmistega samas proportsioonis. See nüüd tahtis juba taburetiks saada. Lõikasin torudel otsad natuke viltuseks, et jalad saaks panna allapoole laienevana. Töökoja metallisaag ei töötanud ja ma lõikasin relakaga, silma järgi. Kuna nelinurga olin ära lihvinud, siis pidin ju jalad ka lihvima. Kulutasin sellele ilmatuma aja. Vahepeal konsulteerisin juhendajaga. Täitsime keevises olnud auke ja pragusid, nii poolautomaadi kui ka TIG-iga. Nii et mu tulevasel taburetil said ülalpoolsesse külge kaks korralikku keevist, mille juhendaja tegi, kolmas nii-ja-naa, mille ma tegin juhendaja silma all ja neljas suvakas, mille ma juba üksi tegin. Allapoole jäid mu enda jube-õmblused.
Siis oli söögipaus. Kugistasin toidu, mis paistis heasti tervislik, ja tõttasin ummisjalu töökotta tagasi; tõsi küll, vahepeatusega kohvimasina juures. Siis keevitasin jalad külge ning hakkasin tegema jalgade vahele tugipulki. Viimaste juppide seast leidsin paar ümmargust toru ja ühe kandilise. Pärast selgus, et tagaruumis oli veel terve hulk metallikraami, aga seda ma õnneks ei teadnud, see info oli must kuidagi mööda läinud. Aga valiku piiratus tuli mulle just kasuks. Sest need jupid, mis seal olid, suunasid end ise taburetiks: see tegi elu lihtsamaks. Nende vahepulkade lõikamise ja lihvimisega (poolautomaadil) läks ka kenakesti aega. Nende keevitamisel juhendaja taas alguses näitas ette. Kui kõik oli keevitatud, siis ma püüdsin veel poolautomaadil ja TIG-il auke täita, vahelduva eduga. Mõni keevis ja augutäide tuli ilusasti välja, teise kohta aga tulid vorstid ja mummud. Üritasin neid ka TIG-il siledamaks sulatada, aga ega see ülearu hästi välja ei kukkunud; enamjaolt pidin ikkagi lihvimisega probleemi lahendama. Kogu kupatuse ülelihvimine võttis jälle kenakesti aega.
Mõni ilmselt keskendus rohkem töövõtete proovimisele, aga mina selle ühe asja valmistegemisele. Ma ei saanud sinna parata. Need jupid tahtsid saada taburetiks ja see omakorda nõudis kõike seda keevitamise ja lihvimise tööd, mis ma tegin. Elektroodkeevitus jäigi mul tegelikult ära proovimata. Aga need masinad on odavad ja levinud, nii et ehk millalgi saan katsetada. Teoreetiline arusaam on olemas.
Seltskond oli väga mitmekesine. 11st 3 olid naised, oli noori ja vanu, kõikvõimalike erialade esindajaid. Ainult paar oli varem keevitamist proovinud: üks oma maakodus, teine MIT-s. Paar inimest polnud relakatki varem käes hoidnud. Aga ei paistnud, et kellelgi ületamatuid probleeme oleks olnud. Metallitükke said kõik lõigatud, lihvitud, kokku keevitatud. Iseasi, kui sujuv ja kvaliteetne see õmblus tuli, aga nagu iga käelise oskusega tulevad need pika harjutamise peale. Juhendaja Andrei Puzõrjov oli väga kena ja abivalmis.
Kella väitel kõndisin ma töökojas üle 6000 sammu. Mis tundub üllatav, sest oma arust olin ma suurema osa ajast ühe koha peal paigal ja vaid vahel käisin ühe töölaua juurest teise juurde. Aga tõsi ta on, et ega ma paigal ju ei olnud, vaid alatasa tammusin laua taga, muutsin asendit jne. Õhtuks olin rampväsinud. Kui ma oleksin rohkem keevitanud ja vähem lihvinud, siis ehk olnuksin vähem väsinud. Aga noh, taburet tahtis tegemist.
Nüüd mõtlen, et võiksin teha puust samasuguse. See metalltaburet ei tee nüüd materjalile au just ses mõttes, et sama asja saab teha puidust ja enamikuks otstarveteks on too etem: kergem, aga piisavalt tugev. Aga noh, näpuharjutuseks polnud ju paha. Ja ta on ikka kohe ju eriti tugev. Isegi kui mu keevitused pole kvaliteetsed, on see materjal asetatud niimoodi, et ega taburetil olev raskus neid ülearu palju ei rõhu. Jalad on istmeplaadi all ja veidi väljapoole suunatud, nii et piisab sellest, et keevised hoiavad ära vinti keerduva kollapsi, ja see ese peaks kannatama kohe eriti suurt raskust. Äraviskamine läheb järjest enam moest ja käsitöö tuleb järjest enam moodi, nii et võib-olla pärandatakse seda taburetti veel mitu inimpõlve 😊.
Igatahes olin ma oma töösse käigus nii süvenenud, et ma ei kuulnud ega näinud midagi enda ümber (püüdsin vaid silmas pidada, kuhu lõigates või lihvides sädemed lendavad – et mitte liiga palju ja otse teise inimese poole). Ei käinud vetsus, ja kui viivuke söögipaus välja arvata, siis ei joonud ega söönud. Kodus kaanisin õhtul mitu liitrit vett. Selline käeline tegevus imab enda sisse. Ja see tundub võimestav (mul on selle kohta oma teooria, miks); ei ole tunnet, nagu oleks aega raisanud. Töö käigus ei läinud ma ka kordagi üldsegi närvi, mida mul muude tööde puhul pahatihti juhtub. Kuna ma keevitanud varem ei ole, siis ma ei eeldanudki, et mul üldse midagi välja tuleb. Ja kui midagi tuli, siis oli see juba hea.
Lapsena jälgisin tihti, kuidas onu maal keevitas. Ma ei mäleta, kuidas ma seda täpselt vaatlesin. Ma vist ei vaadanud otse keevitamist, sest ma ei mäleta, et mul maski ees oleks olnud. Aga kas oli nõue sel ajal pea ära pöörata? Võib-olla, ei mäleta, aga onu keevitamist mäletan küll. Neid vikerkaarevärvilisi keeviseid – need olid ilusad. Tema käes käisid sedasorti asjad imelihtsasti. Jõudsin nüüd lõpuks nii kaugele, et ka ise seda proovida. Onu vilumuseni ei jõua ma kunagi, aga see on ikkagi hoopis teine tunne ja pilk, kui oled ise proovinud. Võib-olla isegi minevikule (kus onu oli keevitaja positsioonis) annab see mingi lisaligipääsu.
