Kambodža, 1. päev

 

Tallinn.
Kui mina lennujaama jõudsin, olid Teadlane ja Noorteadlased juba kohal. Pagasiga läks kõik libedasti; kohvrid olid meil pooltühjad. Kõige väiksem äraantav pagas oli Teadlasel; käsipagasi mõõtu ja kaalu (täpselt 7 kilo). Ka muud protseduurid kulgesid ladusalt. Väljalendu oodates arutasin Teadlasega, et kõik süsteemid on komplekssed ning lihtsad lineaarsed süsteemid on erijuht; ning et lisaks sellele on teadused, mis neid kompleksseid süsteeme uurivad, ise samuti komplekssed adaptiivsed süsteemid. Siis me, komplekssed süsteemid, asusime pardale.

Istanbuli lennates kes magas, kes vaatas filmi. Mina lugesin üht head raamatut komplekssusest ühiskonnateadustes (Byrne ja Callaghan, Complexity Theory and the Social Sciences), kus viidati palju Cilliersile, kes on üks teine komplekssusest kirjutav autor, kes mulle väga meeldis. Ma pole veel päris kindel, kas ma nende juttu tervenisti ära ostan, aga mingeid juppe kindlasti. Komplekssüsteemide varal võiks tõesti mingitest dihhotoomiatest üle saada või vähemasti neid teisel moel põhjendada – humanitaar- ja reaalteadused, teooria ja praktika, ontoloogia ja epistemoloogia (või Prigogine’i omad kord/korratus, olemine/saamine, paratamatus/vabadus, äramääratus/ennustamatus, kitsendus/võimalikkus, vt lk 16). Morini eeskujul eristavad nad piiratud ja üldist komplekssust (kas tuleb see ehk viimses järgus Bataille’ piiratud ja avatud ökonoomiast? komplekssüsteemide avatus on siin oluline). Sellel on jumet.

Maandudes sain parasjagu peatüki läbi ja jäin silmanurgast vaatama „Alieni“, mida vaatas minu ees istuv kodanik. Kosmoselaev, õhušahtides liigub maaväline koll. Tema kohta öeldakse, et ta olevat täiuslik organism ja et teda polevat võimalik tappa. Ehk et ta on surematu (põhimõtteliselt on ka võimalik, et olendit ei saa tappa, aga et ta ise ühel hetkel sureb; praktikas on aga seda raske ette kujutada). Kas säärane elukas ikkagi on täiuslik? Ta oleks ju olendina väga puudulik. Kuna ta ei sure, siis pole tal hädavajadusi, ja kuna tal pole hädavajadusi, siis pole ümbrusel tema jaoks mingit tähendust (nagu Mart Kangur on veenvalt näidanud). Hädavajadus on see, mille tõttu me teeme ümbruses põhilisi liigendusi: seda on mul vaja hankida ja toda on mul vaja vältida – kui see ei õnnestu, siis ma suren. Kui ma aga olen surematu, siis säärast tähenduseristust ei ole, mis tähendab ka, et mul poleks mingit motiivi tegutsemiseks. Miks peaks säärane koll üldse midagi tegema, saati siis kurja tegema? Tal oleks õndsalt savi kõigest, ta ei teeks midagi. Oleks küsitav, kas ta üldse eksisteeriks enda jaoks piiritletud olendina.

Seda arutades rüüpasime Teadlasega nelja ja poole eurost „americanot“, mis aga maitses nagu lahustuv kohv. Seejärel aga ei jaksanud ma enam istuda ja tulin siia leti äärde kirjutama, kus on pistikud. Ühtlasi selgub, et mul on seltskonnast ainsana arvuti kaasas. Ilmselt on põhjus selles, et neil on nii oivaline käekiri, et nad kribavad reisil kõik oma jutud käsitsi. Minu käekiri aga on mulle endalegi vaevu loetav, rohkem mälupide – nagu taskuräti nurka tehtud sõlm – kui ehtne kiri. Seetõttu on minule arvuti vajalik. See kulus ka ära, sest selgus, et mina ja Piia olime olulised dokumendid jätnud täitmata, ja seda sai teha ainult arvuti abil.

 

Vaade kirjutusleti tagant. Istanbuli lennujaam 

Mu reis on matk mõttemaastikel. Aga ihul on veel pikk matk ees. Esmalt Bangkok, siis seal pikalt lennujaamas, ja lõpuks Phnom Penh. 

Pärast eespool toodud kirjeldust sattusin türgi kohvi putka peale. Liiva sees kuumutati kohv keema nagu peab. Viimati jõin türgi kohvi samuti lennujaamas, Ašabadis aastal 1991 ehk 35 aasta eest. Ja mõlemal korral maitses hästi. 

                                                                     Türgi kohvi maagia

Üheksakümnendate algusest pärit kirjand

Leidsin vana kirjandivihiku, dateerimata. Ilmselt keskkooliaegne ehk siis vahemikust 1990-1993. Kas ehk 1992-1993? Vihiku pealkiri on „JUTUVINE“ ja selle all „Mott“

 

 

 Motto

kolpaderatsioonil

kollane ratsionalist

kollaboratsionist

 

 

Kes ma olen?

 

Sama hästi võib ka küsida: kes ma ei ole? Selline meelevaldne ümberpaigutus võib küll palju vett segaseks ajada, kuid suurt vahet ei ole. Võib tõstatada kaks küsimust korraga – nii on veelgi parem, sest see aitab vastustes lähtuda erinevaist lähtepunkteist.

Ma võin näiteks väita, et olen punane palm ja see on õige. Samas võib väita ka, et ma pole seda, mis on samuti õige. Kõige raskem ongi lähtepunktide ja piiride paikapanemine, millest siis lähtuda võiks. On ülimalt raske, et mitte öelda võimatu, ehitada olemasolevaist kehvist selguse laudeist laevukest, kes kasvaks küllalt kindlaks käilamaks kahtluste ja suhtelisuse petrooleumiookeanis. Tahes-tahtmata tükib tülikas tinktuur läbi olematutegi avade ja pragude sisse, torpedeerides juba ette lootusetut ettevõtmist ning kokkuvõttes pole endiselt midagi selgitet. Kui me siiski soovime sinistki selgusesädet selles sombus sudus, võib ju muidugi absurdipimediku vältimiseks võtta vajalikud viirud, unustamata viivukski nende viipumist ja viirastuslikkust. Kui viitame viimase viibimise valulikkusele, viitsime vist viibida viisusevahus ja võime võita kolme nõida ja kalme võida palve võiga. Saame jätta võimu paika ja homme sõita põrgu peata.

Niisiis on võimatu objektiivselt väita, et miski on see ja see. Alati võib vastu vaielda. Isegi selline näiliselt objektiivne ja ohjeldamatu objekt nagu ohvrialtar pole pidepunktide puudumise pärast põrmugi puutumatu. On kindlaks tehtud, et ruum pole eukleidiline; aeg sõltub kiirusest ning seisukoht subjektist. Me oleme kolmemõõtmelise kosmose kondid ja koloonid. Kuna subjektiivselt saab ükskõik mida ütelda, siis võin ma vääramatult esitada kõige väärakamaid väärdusi ja määrakamaid pöördusi ja mõõtmatumaid mööndusi, ilma et selletaoliselt sepistet seisukordi servatada sobiks. Nõnda on mu käed vabad ja arut(l)usvabadus arutult arvamatu. Eks seegi ole üks fiktsiooni näide.

Vahel mulle tundub, et mind pole olemas, vahel mulle tundub, et käed on otsast kukkund, pea veerend kusagile ning jalad on sootuks ula peal (Ulla peal?) – ühesõnaga tundub, et olen tükkideks kukkund, või õigemini, vajunud, täiesti märkamatult, nii et see mulle endalegi üllatusena tuleb. Vahel, kui ma jälle tunnen, et mind ei ole olemas, vallutab õhu õnne- ja õndsusesööst. Kahjuks taipan peagi kurvastusega, et ma vist ikka olen. Päris kindel ma selles pole, kuid ikkagi tekib ebameeldiv tunne, et peab peale sooja vaheaega jälle olema hakkama.

Ma olen unenägudenägija. Tegelikult näen ma harva unenägusid, kuigi nad mulle meeldivad ning ka nemad võiksid mulle samasuguse sõprusega vastata. Kuid neid uisapeaseid uitajaid ei saa utsitada ega urgastada. Tulevad siis, kui heaks arvavad, ning järgmisel hetkel on nad jälle läinud. Suurima heameelega heidaksin pikali ning elaksin unenäos toonelani. Suurimaski surimaskis suurustleb surma mask. Kui ma juba elan, siis vahet ei ole mismoodi. Kas ma magan või olen üleval – kvaliteet on sama (alfabeet on jama). Kannatusi motiveerib vaid mingi tunnetamatu tunne, mis tuhastab tulisemadki tunglused. Ent mõistuse mõõk mõõdab mõrva mõtet.

Ma pole jalgpall, ma ei käi kunagi üheski väravas. Karude kande all maailm käib kunagi kaheski kõrvaltänavas.

Quetzalcoatl keelas ketseritel kerjata keisritelt keerukamaid geisreid.

Krooniline koonika või kooniline kroonika. Kooniline noogutus või ka nooniline koogutus.

Surematus kohtas olematust. „Sure matus!“ hüüdis teine. „Ole pealegi, matus,“ vastas esimene. Sündimatus süüdistas sündinus metafoorilist Metamatust ja psühhasteenikust Pseudomatust. Need needsid Sündimatuse neerudele needitud neerukujulised neerukivid.

Lingvistiline limukas ei salli kandmist, keelekandmist, vihakandmist, äraandmist, üleandmist ja ette kandmist samuti mitte. See haavaks tema olematut eneseväärikust ning lisaks litsutaks liig literatuurne lingvistiline limukas lihtsalt liilia lillasesse liiva.

 

[Märgitud „V.“ Kas ehk „Vaadatud“?]

 

 

 

7

KOOL ANNAB, KOOL VÕTAB

 

Midagi käegakatsutavat ei ole ma koolile juba pikemat aega ANDNUD, kui söögiraha välja arvata. Jõulunädalal ANDSIN koolile kaks pikka naela ja kuuseehte. Lisaks kulutasin siis kooli kaunistamisel mitu inimtöötundi. Kool ei peaks end nende asjade pärast veel võlglasena tundma.

Kool ANNAB mulle viis päeva nädalas õpetust, riiklikud pühad ja vaheajad välja arvatud. ANNAB õpetust nii humanitaar- kui reaalaineis. ANNAB teadmisi. Kas ma mõtlen või mitte, tunnen huvi või mitte, see kooli ei huvita. Mind ka ei huvita. Teatud mõttes täidab kool kõrvalfunktsiooni tutvumisbüroona ja nii ta provotseerib isiklikke suhteid. ANNAB neid. Õppimine toimub koolis kollektiivselt ja kollektiivis peab ju mingi kord, tasakaal olema. Isiklikud suhted mind kooli endaga ei seo.

Mind seovad kooliga ametlikud suhted. Suhtlemine on ametlik. Juriidiline isik suhtleb isikuga. Meid seob ametlik vastutus. Kui sõidan rongis ilma piletita, peab kool vastust ANDMA. VÕTAB vastust minult. Et miks sõitsin. Nii ANNAB kui VÕTAB. Tegelikult ei viitsi keegi selle ANDMISE-VÕTMISEGA jännata ja kontrolör astub edasi. Mina sõidan edasi.

On nagu on. Alati saab rohkem ANDA, ka kool. Võib ju rääkida ka sellest, mida kool võiks rohkem ANDA, mis võiks koolis veel olla. Võiks olla ufode maandumisplats, solaarium, valuutapood ja massaažipunkt. Viimane mahuks raamatukogusse. Kuid kool on vaene nagu koolirott. Seetõttu ANNABKI alla oma võimete. Kõik me ju ANNAME vähem. Kool VÕTAB ufodelt maandumisvõimaluse. Schole tähendab kreeka keeles puhkust, kuid isegi lamamistoole koolis pole. Lamavas asendis pidavat inimene paremini uusi teadmisi omandama. Ameeriklased uurisid välja. Iseasi muidugi, kui palju õpilased suikudes õpivad.

Kool on üks institutsioon inimese elus. Alg-, kesk-, kõrgkool. Algul õpe, siis praktiline töö koos täiendõppega. Osa elukoolist. Pole ime, et kooli kutsutakse ühiskonna konservatiivseimaks institutsiooniks. Elu on üsna alalhoidlik kulgemine. Konservatiivsus on alahoidlikkus. Loomsed vanemad õpetavad oma järglasi. Inimloomsed vanemad õpetavad samuti oma järglasi. Vanemad peavad hea seisma selle eest, et järglased eluvõitluses ellu jääksid. Mõned inimesed on spetsialiseerunud õpetamisele. Inimene on spetsialiseerunud loom. Rühm õpetajaid oma hierarhiaga ja teenindav personal on koondatud asutuseks, mida kutsutakse kooliks. Koolis (üldjuhul) vanemad (sageli vanemad vanemad, mõnikord üldse mitte vanemad) inimloomad õpetavad teisi (õpilasi) looma. Inimene on loov loom. (Loom on loomulikult loomalik.) Kui see kõik kokku võtta, polegi imelik, et õpilastelt nõutakse mõningatesse fetišitesse uskumist ja vastava koolisüsteemi raames kehtivate traditsioonide ja rituaalide järgimist. Kool on ühiskonna enesesäilitamise üks põhilisi avaldumisvorme. Pealegi arenenud vorm. Eesmärk on see, et nooremad saaksid vanematest elujõulisemaks/targemaks, kuna nemad asendavad kunagi vanemad. Last peaksid õpetama vanemad, kuid ühes inimkonna üldise spetsialiseerumisastme tõusuga on see kohustus kahele vanemale ülejõukäivalt raskeks muutunud ja osa vanemate kohustustest on kantud üle koolile. Selles mõttes on kool tõepoolest „teine kodu“. On loomulik, et kool ANNAB õpilasele rohkem kui õpilane koolile, sest selleks ongi ta ju seatud.

Mida kool õpetajatele ja teenindavale personalile peale palga ANNAB, või mida ta neilt VÕTAB, seda ma ei tea. Võib-olla ANNAB mingit rahuldust eneseteostamisest. Osale inimestele meeldib õpetada. Nii-öelda kutsumus. Ilmselt kõik ei tahagi niiväga õpetada, kuid mis neil muud üle jääb. Midagi peab inimene ju tegema.

Akadeemik L ütles, et igal pool ON liiga palju õpetamist. Ma ei saa päris hästi au, mida ta sellega mõtles. Tema ehitas igatahes nooruses konservikarbist telefoni. Kuid see on juba teine jutt.

 

[Hinne: 4]

Xiameni botaanikaaia matkarada

Võtsin hotelli Xiameni botaanikaaia (XBA) juurde ja käisin seal ükspäev (2024.12.04) ringi. Varasematel kordadel olin käinud rohkem läänepoolses osas, kus on põhilised vaatamisväärsused; seekord käisin ida ja põhjapool, kus on point rohkem matkarajas.

Mandri-Hiinas jagatakse vaatamisväärsusi A tähtede arvu järgi ühest viieni; XBA on AAAAA mõõtu ehk tipptase; neid on praegu kogu Hiina peale kokku neljasaja ringis. XBA on tohutu lahmakas ja matkaradu on seal kirjade järgi 49 km.

XBA hõlmab mitut küngast. Xiameni linna tuumik asub saare peal mandri lähedal ja seal on hulk künkaid; inimesed elavad orgudes, küngastel on templid, botaanikaaiad, sõjaväelased. Ei maksa unustada, et Xiamenis elab rahvast mõistagi palju rohkem kui Eestis kokku. Hiinlastele väga meeldib matkaradadel käia ja need on ka kenasti korras. Tüüpiline matkarada, kus ma olen käinud, läheb üles mäkke või üle küngaste ning on täispikkuses kivitee/kiviastmed. Sageli on puuimitatsiooniga betoonkäsipuud.

XBA-s on ka õõnsat puutüügast imiteerivad prügikastid.

Asi, mida Läänes naljalt ei näe (kui üldse?) on see, et sageli on matkarada palistatud ka kõlaritega, kus tuleb mahedat muusikat ja aeg-ajalt teadaandeid. Tavaliselt see siiski on suuremate radade ja matkakeskuse lähistel. Päris mäkke üles minnes neid õnneks ei kuule. Igaks juhuks ma ei ütle, et ma ronisin ka sinna, kus see oli keelatud. Aga need rajad lõppesid padrikus ja pidin tuldud teed tagasi tulema. Niipea kui näen kuskil keelavat silti, tekib kange himu reeglit rikkuda. Sekeldaja-sündroom (tegelane Muumitrollist, kes ei tea).

Aga mida panna ühte botaanikaaeda? Lisaks taimede kasvatamisele, hooldamisele, paljundamisele, uurimisele? Söögikohad, vetsud ja muu säärane mõistagi. Aga XBA-s on näiteks ka tilluke sõjaväeosa (lapiliseks värvitud antennikuplitega). Ja surnuaed. Haudu leiab ka teistel Xiamen küngastel, sh ülllakus asuvatel. Need surnuaiad pole tegelikult „aiad“, s.t neil pole mingit tara ümber. Pigem üksikud hauad. Kusjuures Xiamen oli üks Oopiumisõdade järel avatud sadamaid (nimega Amoy) ning seal levis juba 19. sajandil ka kristlus. Ning huvitav on see, et kui hiina hauad on muidu baroksete kaartega, siis kristlikud hauad on nelinurksed (XBA-s nood silma ei hakanud; küll aga nägin neid üllakus). Nõnda siis võib otse XBA matkaraja kõrval näha haudu. Paistis, et mõni haud oli jalgtee rajamiseks ka osaliselt lõhutud. Hauad on säärased:

Lõpuks ka pildike lilleaiast

Anonüümsus ja pilk

Hulk julmust on võimalik peaasjalikult tänu sellele, et puudub vahetu kontakt ohvriga. Pluss jagatud vastutus, "käsud kõrgemalt" jne. RMK direktor laseb pesitsusrahu ajal metsa raiuda, sest ta ei näe ise neid linde. Alumiste tasandite juhid lasevad metsa raiuda, sest ka nemad neid linde ei näe ja puid ei kuule; pealegi tuli käsk kõrgemalt. Ega harvesterijuhtki linde suurt ei näe ega kuule. Ja temani jõudnud käsk on juba nii tugev, et tal pole justkui mingit sõna- ega otsustusõigust. Aga kui anda kõikide selle otsuse osalistele nui pihku ja käskida neil oma käega esmalt need linnupojad lömastada, siis ma usun, et paljude, võib-olla enamikul neist hakkaks käsi värisema ja nad poleks nõus seda tegema. Sest linnupoeg vaatab neid. Ja linnupoeg vaatab just mind, kes ma, nui üles tõstetud, tema kohal seisan. Pilk on üks võimsamaid teise tunnistajaid. Kui tohutult palju me loeme välja teise inimese silmist! Selliseid peeni nüansse, mida me teadvustatult analüüsidagi ei oska, ehkki me neid vahetult mõistame, kogeme. Ning kui elusolendil on silm, siis me eeldame, et ta näeb; me eeldame, et seal on nägija, teine olend. Ühest küljest lisab see võimsa empaatiakoha teiste olenditega. Aga teisest küljest aitab see kaasa antropomorfismile, nii et me eeldame, et teine olend ja kogeja on ainult seal, kus on silm. Seetõttu olendid, kellel vähemasti harjumuspäraseid silmi ei ole, pahatihti ei tule meie jaoks arvesse Kuigi puudel selles mõttes ju on silmad, et tema lehed (ja muudki elundid) on valgustundlikud, kuid need silmad on niivõrd teistsugused, et me ei taju nende pilku. Nõnda on puud kergem objektiveerida. Nagu ka kalu on kergem objektiveerida kui sigu, sest esimesed kuivale tõmmatult ei kisenda nagu sead aia vahel, me ei kuule nende karjeid. Mina tajun puu pilku ja mul on raske teda niimoodi objektiveerida ja pelga ressursina käsitleda. Puugi on tundev ja aistiv olend. Ja mulle tundub puu rahulik sessiilsus tegelikult ülem loomade totrast ringirabelemisest. Loomad on parasiidid, kurnajad, mativõtjad.

Mart Kangur, luuletus "ta on üles tõusnud"

1 ta on üles tõusnud 2 tõesti ta on üles tõusnud 3 ase mu kõrval on tühi 4 üles tõusnud ja alla läinud 5 ilmselt juba 6 kohvigi joonud 7 aga mina 8 põõnan veel natuke 9 kuni päikese kivi 10 veeretatakse ära 11 taeva ukselt Esimesed kaks rida „ta on üles tõusnud / tõesti ta on üles tõusnud“ on otseselt viide kristlikele ülestõusmispühadele ning selle ajal lausutavale väljendile („Kristus on üles tõusnud“ on asendatud fraasiga „ta on üles tõusnud“, aga kõik saavad aru; ja pärast järgmist fraasi, mis täpselt kopeerib ülestõusmispühade vormelit, ei jäta mingeid kahtlusi). Kolmas rida kinnitab seda liini sõnadega „ase“, mis on „tühi“. On küll öeldud, et „minu kõrval“, aga mine tea, äkki see on lihtsalt mingis metafoorses mõttes, et Kristus minu kõrval vm. Neljas rida jätka seda liini: Kristus on üles tõusnud ja alla läinud – eks surmavalda. Viies rida on üleminek, aga kuues rida toob sisse murrangu, mille valguses me peame kogu eelneva ümber tõlgendama. Tegemist on hoopis kõneleja elukaaslasega, kes on üles tõusnud, suundunud allkorrusele ja seal kohvi teinud. Seitsmes rida toob sisse uue bloki: kui enne oli „tema“, siis nüüd on „mina“. Mina veel põõnan (8. rida). 9.-11. reas aga tullakse tagasi algse teema juurde; siin on viide kivile Jeesuse hauakambri ukse ees, mis on ära veeretatud. Luuletuses asetatakse sinna positsiooni päike; see veeretatakse ära taeva ukselt. Luuletuses toimub liikumine pühalt argisele ja siis tagasi pühale. Esmalt manatakse esile seos ülestõusmisega, s.o püha sündmusega. Seejärel aga selgub, et see oli trikk, et ülestõusmine oli lihtsalt tavalises tähenduses nagu hommikul üles tõustakse. Samamoodi oli eelnevalt manatud esile seos allaminekuga surmavalda, mis aga nüüd osutub lihtsalt argises tähenduses minekuga alla esimesele korrusele. Seejärel aga reaktiveeritakse pühaduse mõõde: päike kui kivi Jeesuse hauakambri ees ja taevas kui hauakamber. Siin aga toimub veel teine pööre. Sest algses viites, Jeesuse loos on hauakamber halb koht või igatahes on ta seal ajutiselt ning sealt on vaja välja saada; luuletuses aga veeretatakse kivi taeva ukselt – taevas aga on see, kuhu me tahame sisse minna ehk et liikumine on vastupidine. Mingis mõttes on see meie „siinne maailm“ ise üks suur hauakamber. Ja kas see polegi kooskõlas Jeesuse looga? Eks ta ju tuligi meid „pattudest vabastama“ ehk meid surmast, patu-surmast välja aitama, taevasse juhtima? Sest eks läks temagi ju pärast hauast väljatulekut ja mõningast maa peal jalutamist ju samuti edasi taevasse. Milliste vahenditega autor sellise liikumise saavutab? Esiteks on siin üles tõusma ja alla minema kahes tähenduses: argises tähenduses ärkamise ja trepist alla minemise mõttes ning pühas ülekantud tähenduses „surnuist üles tõusma“ ja „alla minema surmavalda“. See annab esiteks koomilise efekti, kui algselt esilemanatud püha tähendus osutub hoopis argiseks. Seda kinnitab tugevasti sõna „kohv“, kui väga levinud hommikuse argitegevuse, hommikurituaali kinnismotiiv, ning samuti sõna „põõnama“, millel on neutraalse sõnaga „magama“ võrreldes kõnekeelsuse, mõnususe, lõõgastuse jne mekk man. Aga samas ei kao see püha tähendus samuti ära: ei ole ainult niimoodi, et püha tehtaks argiseks, vaid ka nii, et argine saab pühaks: ärkamine ongi nagu surnuist ülestõusmine, allkorrusele minek ongi nagu laskumine surmavalda. Seda kinnistab luuletuse lõpp, kus argine seostatakse pühaga: taevas Taevaga, päike Jeesuse hauakambrit sulgeva kiviga. See annab vertikaalse mõõtme kolme positsiooniga: nulltasand kõnelejaga ja tühja asemega tema kõrval; alumine tasand elukaaslase / surmavallaga; ülemine tasand taeva / Taevariigiga. Tühja aset kõneleja kõrval võib täita tema elukaaslane, aga ilmselt seda võib täita ka taevas. Mitte nii tugeva leksikaalse seosega, aga semantiliselt tekib veel resonants selle vahel, et kõneleja otsustab veel „põõnata“, nõnda nagu Jeesus on surnult või varju-surnult hauakambris vagusi. Sellega rööpselt luuletuses kõneleja elukaaslane juba askeldab, samamoodi nagu Jeesuse jüngrid askeldasid. See askeldamine on hea ja hüveline, aga on midagi olulisemat, vaimurännak, liikumine ala- ja ülailmadesse. Ehkki seda saaks omakorda ümber lükata ja kritiseerida: kas pole lihtsalt tegemist sellega, et mees laiskleb ja mõnuleb voodis, samas kui tema naine juba virgalt toimetab? Luuletuses ei kao midagi ära, lisatähendus ei tühista eelmist, vaid lisandub sellele. Mida enam temasse süüvida, seda rohkem saab ta ülemääratuks, ülemääraseks, ülevoolavaks, tähendusi genereerivaks. Õigemini, see on üks kriteeriume, mille järgi saab eristada head luulet nõrgast: hea luule tõmbab enda juurde tagasi ja tõukab sealt edasi uutesse tähendustesse, seostesse, kujutlustesse, mitmekordses tagasisides. Nõrga luuletuse puhul sellist innustust ja süvenemist või avardumist ei teki. Või kui ka tekib, siis on selle tekkepõhjus pigem lugejas kui luuletuses, nii et edasitõuked tegelikult ei lähtu luuletuse enda kehandist, vaid tõlgendaja enda vaimust. Ja mida tähendab taeva uks, kust päike ära veeretatakse? On see hommik, nii et taeva uks oleks horisont kui nö lävepakk, millest päike end üle veab? Harilikult me ütleme, et päike on taevas. Luuletuses aga on päike pigem justkui takistus taeva ees. Kas metafoorse Taevariigi argine paariline pole siis hoopis horisont pigem kui taevakumm? See avab rikkalikud tõlgendusvõimalused. Ja kui Jeesuse loos on tegemist koopasuuga, siis luuletuses on taeva uks. Esiteks võiks siin näha humoorikat viidet tsivilisatsiooni edenemisest: me ei ela enam koopas, meil on uksed. Aga teiseks on koopasuu ja ukseava kujunditena üksjagu erinevad. Esiteks nad geomeetriliselt seostuvad esimene ringi, ovaali või millegi säärasega (ma räägin siin koopast; ma ei tea, millised Jeesuse-aegsed hauakambrid juutidel olid), aga teine ristkülikuga, esimene korrapäratu piirjoonega, teine korrapärasega. Samuti on koopasuu loomuldasa lahtine, või kui sinna kive ette pannakse, siis on see sulgemine lõplikum, fataalsem. Uks aga on hõlpsasti avatav, taassuletav ja taasavatav. See võib omakorda illustreerida seda, et Jeesus tegi vägiteo, mille käigus kivi veeretati koopasuult, ja tänu sellele on meil nüüd taeva-uks, mida me saame hõlpsasti avada, isegi ilma inglite abita. Luuletus toob kokku asju, mis harilikult kokku ei käi. Isegi kui esialgu võib tunduda, et see kokkutoomine on puhtjuhuslik ja väline (nt kahe sõna kokkukõla või – nagu antud luuletuses – sõnade eri tähendused argipruugis ja religioonivallas), siis ometi hakkavad nad kokku kõlama. Ja ei ole nii, et üks tähendus tühistaks teise, vaid kõik tähendused jäävad alles, lisanduvad üksteisele, teisenduvad üksteise mõjul, ja see teisendab ka meie kujutlust, tundmist, tajumist. See värskendab, vabastab, elavdab meie kogemist. Ses mõttes pole õige öelda, et luule oleks „pelgalt“ kunst, mis erineb „elutegelikkusest“. On tõsi, et luuletus ei ütle asju sellisel moel „otse“ nagu argipruugis või teaduslikus kasutuses, aga ometi võib see põhjalikult meie tunnetust teisendada. Selleks peame talle muidugi võimaluse andma, olema piisavalt avatud nendeks teisendusteks. Filosoofi meelest võib luule jääda liiga „kujundlikuks“, lahjaks; ta tahaks tummisemat mõtlemist. Teadlase meelest võib üldse kogu kunst olla ebarelevantne, pelgalt subjektiivne. Uskliku meelest võib luuletus olla pelgalt „inimlik“ ning isegi solvav. Ometi on neil kõigil luulet, kirjandust, kunsti väga vaja. Sest see värskendab nende kujutlust, tundmist, tajumist, kogemist, teeb nad elavamaks inimeseks, vabastab antud fikseeritud vormidest: et tegelikkust peaks ainult mõisteliselt käsitlema nagu filosoof või objektiivselt nagu teadlane või pühakirjalikult nagu usklik. Kui nad ründavad luulet, siis pole see mitte luule, vaid nende vildakas ja nõrk ettekujutus luulest. Kui nad lasevad aga luulel oma tööd teha, hakkab neil parem, nad saavad vabamat hingamist. Tõsi, mõni inimene võibki ohverdada terveid tunnetusvaldasid selleks, et paremini keskenduda oma vallale, nt teadlane, filosoof või usklik, kes väldivad ilukirjandust. Kuid inimestena jäävad nad siis vaesemaks ning keegi ei saa vältida sügavamat imperatiivi olla elusam; selleks on aga hädavajalik saada stiimuleid teistest valdkondadest.