Jurmala

18.07 sõitsime laevaga mööda Daugavat ehk Väina jõge. Niipea kui laev Jurmalas maabus, avanesid taevakraanid padukale. Kui mingi veerand tunni pärast sadu vähe väiksemaks jäi, läksime Jurmala peale. Käisin siin viimati mingi veerandsada aastat tagasi, "töö- ja puhkelaagri" ekskursiooniga. Sestpeale hakkasin kuidagi tihti Lätti sattuma. Nüüd vahepeal ei käinud palju aastaid. Ometi käe-jala juures, bussipilet odavam kui Otepääle.
Nõnda, Jurmalas tahtsime süüa, tükk aega kammisime. Jurmala peatänav oli muutunud basseiniks. Inimesed kahlasid pahkluuni vees. Jalavarjud sai jalast võetud. Vähemasti mul. Mõned humalasemad heitsid end koguni kõhuli vette ja pladistasid nagu joobnud lombiskõhutajad.
Siis ühes kohas sõime, ja kui olime maha istunud, tuli uus padukas. Saanud söönud, oli sadu pisut vaiksemaks jäänud, kuid mitte üle. Läksime randa. Jätsin tavaari telki ja ulgasin ujuma.
Arvasin seni, et meres ei saa ujuda. Lapsepõlvesuved veetsin maal, ja kogu ujumine käis jões. Arvasin, et meres saab vaid supelda, sest enamasti on seal lained ning teiseks soolane vesi ei lisa veetlevust. Jurmalas olidki vägevad lained, justkui jõulisemad kui siinkandis (võib-olla seepärast, et ikkagi väljamaa), kuidagi aeglased ja vägevad. Kui püsti seista, siis tuleb nagu telliskivimüür peale. Aga avastasin, et kui piki laineid ujuda, siis ei kohta mitte mingisugust vastupanu ja lainetaval merel saab pisukese harjutamise järel ujuda sama hästi kui peegelsiledal. Lihtsalt ühtid vee liikumisega. Vastupanu pole, sest õõtsud koos veepinnaga üles-alla. Ja harjutamist tahab lihtsalt konkreetne sobitumine lainete liikumisega ja oma tasakaalu hoidmine. Meenutas Zhuangzi lugu Konfutsiusest ja mäslevais voogudes ujujast.
Pärast ei pannudki enam riideid selga -- nad olid siiski enam-vähem kuivad, samas kui vihm oli pigem tihenenud. Toppisin nad kotti ja kakerdasin ujukate väel läbi Jurmala rongijaama. Rongijaamas ajasin hilbud jälle selga. 1) välismaa, 2) supelkuurort.

mere ääres

Olin mitu tundi istunud koosolekul ja tööd teinud. Ilusas kompleksis mändide vahel mere ääres. Veerand tundi pausi. Sai ruumist välja. Päike paistis, tuul uilgas. Silkasin mere äärde. Ülikonnas, tiidsa sammuga mändide vahelt läbi liiva. Merd kuuldus juba kaugelt. Kui ta paistma hakkas, valdas tohutu kergendus. Eks kontrastist – surutud nelja seina vahele mingisse välisesse rütmi; ja nüüd vaba vaateväli, meri, justkui otsimas kontakti mu sisemise rütmiga, kutsumas mind, hüüdmas. Roheline, toekad tihedad lained, vahused. Tuul. Päike. Liiv. Uirgasin merele vastu. Urisesin, mörisesin, laulsin koos merega. Äkkvabanemine. Kukkusin naerma ja langesin pikali kaldarohusiilule. Kontakt enda ja looduse vooluga, jõudude vallandumine. Kogu see inimeste asjaajamine seal nelja seina vahel tundus valgusaastate-tuuleiilide kaugusel tibatilluke kärbsemust, jabur rabul.

kalad

Hiljuti lõppes üks neljapäevane konverents. Olin omadega täiesti läbi. Füüsiliselt – sest läksin ikkagi hiljati magama, ehkki hommikul algas vara. Aga eeskätt psüühiliselt – ma ei suuda taluda pikka aega inimkontakti ja inimjuttu järjest. Nii oligi, et kui me konverentsi lõpetuseks restorani läksime, siis ei suutnud ma enam taluda kõnekõminat ja inimesi ning söögi ootamise ajal läksin hoopis fuajeesse ja silmitsesin kalu akvaariumis. Meel oli katkemas ja see parandas teda. Puhatas. Kalad ujusid rõõmsalt. Ja kui neid niimoodi pikalt vaadelda, hakkad märkama detaile, mida alguses ei näinud. Näiteks kuidas ühel kalal on saba küljes veel paar peent udet. Või kuidas teine kala seisab paigal niimoodi, et laseb esiuimedega ringiratast ja lainetab sabauime kiiri ülevalt alla. Vaatasin kalu ja olin rõõmus. Kalad maigutasid. Mõni liikus tagurpidi. Mõni tonksas teist.

niisama tegemine

Mart armastab tuua seda näidet Sauterilt, vist Indigost, ja ma olen seda mitu korda lugenud, aga meelde on sööbinud just selle näite korduv esitus Mardi poolt. See idee, mis Sauteri tegelasel on, et võiks olla veel teine mina, kes tema eest kõik kohustused ja asjatamised ära teeks, nii et tema ise saaks niisama elada. See on huvitav fantaasia, sest see ongi ju realiseerunud – minus ongi kaks mina. Ühest küljest ma tegutsen ja teisest küljest ma tean, et tegutsen ehk ühesõnaga tegevus ja teadvus. Ja see tegutsemise teadvustamine ongi alati „niisama“, ta ei tee mitte midagi, ainult teab, ainult on; ta ainult pöördub selle poole, mis sünnib-toimub, aga ise ei toimeta midagi. Kogu küsimus on selles, millise minaga me end rohkem samastame: kas sellega, kes askeldab, rügab, vaevleb, tegutseb, jändab, töötab, situb, nikub, peeretab, või sellega, kes kõike seda jälgib, tähele paneb, teadvustab, teadmiseks võtab. Ja ma olen mõlemat. Alati ma teen midagi ja alati ma olen ka juba niisama. Niisama teen.

leiutis

Lapsevankril võiks olla abimootor peal, et oleks kergem temaga liikuda. Ja tema tagaosas võiks olla väike platsdarm, kus peal saaks seista, et endal ka hõlpsam liikuda oleks. Ühtlasi võiks paigutada lapsevankrile siis ka rooli, et saaks, ise platel olles, vankrit juhtida. Arvestades ilmastikuolusid võiks lapsevankril ka karp ümber olla, et vihm sisse ei sajaks ja tuul ei puhuks. Sellist lapsevankrit kutsutakse autoks, ehkki mõned eputised on teinud need täiustatud lapsevankrid ülearu keereks-peeneks-veendeks. Vabandust, keeruliseks, tahtsin öelda.
Lapsevankril – vähemasti ühel eritüübil – võiksid roomikud all olla, et saaks temaga ebatasasemal ja teedeta maastikul liikuda, näiteks rabas või põllul või kruusal jne. Jällegi võiks lapsevankril ühtlasi ka mootor peal olla, et kergem liikuda oleks. Ja peale selle võiks tal ka kast ümber olla, kohe üks korralik kast, kust kuulid läbi ei tungi, et kui keegi sind ja su last tulistab, siis sa surma ei saa. Noh, ja võiks siis olla ka üks kahur peal, et ise omakorda vastu tulistada. Selliseid lapsevankreid ongi juba ka tehtud ja neid kutsutakse tavaliselt tankiks.
Kuna maastikul esineb igasuguseid takistusi, nagu mäed, jõed jne., siis võiks lapsevankril (vähemasti ühel selle eritüübil) olla tiivad küljes, ja mootor ka, mis annaks piisavalt vunki, et lapsevanker õhku tõuseks. Niimoodi saaks nendest takistustest vaevata üle. Aga sellisel riistapuul kuluks kindlasti ka ümbritsev karp ära, sest vanker peab nii kiiresti liikuma, et tekib tugev tuul ja hakkab jahe ja laps võib külma saada, nõnda nagu lapsevanemgi. Tõepoolest, selliseid lapsevankreid on samuti ka juba tehtud, ja neid kutsutakse lennukiteks.
Tasub kaaluda sedagi, et lapsevankrile teha veekindel põhi, et just veekogudest üle või neid mööda sõita. Kuna nüüd jalal kindlat toetuspunkti ei ole, oleks hädasti tarvis mingeid lapsevankrit edasilükkavaid abivahendeid, nagu näiteks aerud, purjed, mootoriga ühendatud tiivik vms. Tüür kulub samuti marjaks ära. Selliseid lapsevankreid võibki veekogudel näha, kus neid on ristitud paatideks, purjekateks, laevadeks jms.
Nüüd te heidate mulle ette müstifitseerimist ja loba ajamist, pidades autosid, tanke, lennukeid, laevu jne. lapsevankriteks. Te juhite tähelepanu sellele, et sageli sõidetakse nendega niimoodi, et ühtki last peal ei olegi, ja et mis lapsevanker see selline on. Et ütleme, kui keegi, kellel lapsi võib-olla üldse polegi, sõidab autoga tööle ja koju, või keegi roomikutega lapsevankriga läheb kamba teiste täiskasvanutega võõrale maale ja hakkab kahurist kõmmutama, või lennatakse äri- ja turistiklassis ilma ühegi lapseta, või mõni täiskasvanu aerutab, sõuab, purjetab jne. niisama, jällegi ilma lapseta. Aga selle vastu võiks väita, et kõik need on abitegevused. Muidugi pole paljudel inimestel lapsi, kuigi kasutavad mootori, roomikute, tiibade, veekindla aluse jm. lapsevankreid. Ja ajavad nendega omi asju. Eks ta ole, nemadki peavad ju end toitma jne. (ja selliseid lapsevankri modifikatsioone hankides väljendavad nad vahest ka salaigatsust laste järele). Kuid globaalses mõttes tehakse seda kõike – olgu otsesemalt või kaudsemalt – ikkagi laste pärast. Sest mõelge ise: kui lapsi poleks üldse, siis jääks kogu elutegevus soiku ja sureks lõpuks sootuks välja. Niimoodi võibki põhimõtteliselt kõiki neid riistapuid nimetada eriotstarbelisteks lapsevankriteks.
Te juhite tähelepanu sellele, et ometi on olemas ju ka n-ö klassikalised lapsevankrid, ilma mootori, roomikute, roolide, veekindla põhja ja muuta. Ma vastan sellele, et see on lapsevankri nullvariant, kõige lihtsam versioon. Ja see on väga praktiline versioon: eks te katsuge autot, tanki, bussi, lennukit või laeva oma trepikotta või esikusse mahutada!

tõlk

ime.

Olen nüüdseks juba mitu aastat teinud vahel suulist järeltõlget. Nüüd on juba terve plejaad professionaalseid tõlke (ka sünkroontõlke) ja neid koolitatakse süstemaatiliselt juurde. Mina ei ole selline koolitatud tõlk ja nendega ma võistelda ei saa ega väidagi saavat. Olen teinud paar korda ka sünkroontõlget, aga esimesel korral kukkusin läbi ja teisel korral lugesin lihtsalt varem valmistehtud tõlke paberi pealt maha. Isegi nii põgusa kogemuse põhjal võib ütelda, et sünkroon- ja järeltõlge on kaks radikaalselt erinevat asja. Sünkroontõlge on üdini ebaloomulik: esiteks see, et sinu ja kõneleja vahel pole otsest tagasisidet või see on minimaalne, sa ei kuule teda vahetult, vaid läbi kõrvaklappide tõlkide hermeetilises kilukarbis. Ja eeskätt nõuab see sügavalejuurdunud harjumuste lahtilogistamist: harilikult me kuulame ja räägime vaheldumisi, aga sünkroontõlkes tuleb mõlemat teha korraga; kõrvaklapid ja mikrofon lahutavad kuulamise ja kõnelemise funktsioonid kaheks iseseisvaks ringluseks. See on äärmiselt võõristav. Eks sellega harjutakse ka muidugi ära. Ja see on julm. Kuna kõneleja sind ei vaata, siis tõlkimisega kuskile takerdudes ongi lihtsalt kööga ja korvamatus.
Aga ma tahtsin rääkida järeltõlkest, mida ma olen pisut rohkem teinud. Siin sa oled reeglina vahetus läbikäimises kõnelejaga, nii et toimib tagasiside. Kõneleja märkab tõlgi oleku ja ilme põhjal, kuidas tema jutt mõjub, ja kui tõlgile jääb midagi arusaamatuks, siis ta võib kõnelejalt ka täpsustust küsida, ehkki päris tõlgid seda muidugi ei tee. Kui ma püüan oma kogemust kirjeldada, siis see käib kuidagi niimoodi, et ma lülitun teisele lainele, häälestan end eeskätt kõnelejale ning mingil määral ka kuulajatele. Mina ise kaon ideaaljuhul ära – st. seni kuni tõlge läheb ladusalt, mul pole mingeid omi mõtteid ega tundeid, vaid ma olen täiuslikult häälestunud kõneleja jutule. Õigemini, kui täpsemalt öelda, siis muidugi ma tõlgina moodustan kõnelejaga ühtse süsteemi (kuhu ma juba oma nullolemisega paratamatult panustan, oma iseloomuliku afekteeritavusvõimega), ja kui jutt sujub mõlemas suus, siis see näitab, et me oleme heasti ühel lainel; ja kui takerdub, siis see näitab, et kuskil on mingi rütmihäire ja on vaja üle korrata või täpsustada.
Samas on tõlgil mingi taandamatu eetika (nagu Stanislavski räägib „näitleja eetikast“) ses mõttes, et ta ei saa mitte anda oma panust kõnesse, ta ei saa jätta kõnet mingil määral modifitseerimata. Alati tulevad sisse uued nüansid ja varjundid – teine hääl, tämber, toon, intonatsioon, sõnavalik, rütm ja tuhat muud pisiasja. Vahel on see teisendus tähelepandamatu, aga teinekord muutub ta kaunis oluliseks ja teadvustatuks. Ma ei taha öelda, et ma meelega teise inimese teksti muudaksin, vaid ma tahan öelda, et ma üritan hüpata kõneleja meelelaadi ja antud olukorda, ning püüan intuitiivselt taibata, kuidas saavutada seda, mida kõneleja sihib ja taotleb, kõige sügavamatest tasanditest peale. Ning siis tuleb leida vastavad keelelis-kehalised vahendid selle taipamise (või oletuse) väljendamiseks. Ühesõnaga, ma ei saa piirduda sellega, et ma tegeleksin ainult „väljundiga“ – ei, ma pean juba hüppama sinna, kust see väljund tuleb, kõneleja alati eripärasesse algtundesse ja algmõttesse antud olukorras. Õnnestunud tõlkimine on tõesti nagu rääkimine läbi kahe suu, korraga-rääkimine. Ehk siis mitte nii, et üks räägib teise järel, ehkki empiiriliselt see üldiselt niimoodi välja näeb – selle kinnituseks on seegi, et sellistel puhkudel on vahel võimalik kõneleja juttu ette aimata ja juba tõlkida tema lauset enne kui ta on selle välja ütelnud. Aga ettevaatust! See ei tohi mingil juhul olla kõnelejale „sõnade suhu panemine“, lähtudes mingist oma seisukohast, kalkulatsioonist vms, vaid see, mida ma silmas pean, peab lähtuma intuitsioonist, mis eelneb igasugustele kalkulatsioonidele ning pigem lõhub sinu juba valmis ja ette olemasolevaid skeeme ja mõttevorme.
Nii et õnnestunud tõlkimine on ühest küljest justkui täiesti loomingulisusetu (sa lihtsalt kordad teise inimese sõnu teises keeles), aga kõik need eespoolnimetatud juurdetulevad nüansid teevad selle äärmiselt peeneks ja loominguliseks. Ma kujutlen seda kuidagi niimoodi, et sinu kui tõlkija tuum ja omaolu kaob – kaob erinevus „tuuma“ ja „ääre“ vahel, ja sa muutud üleni plastiliseks palliks, mis iga puudutuse peale reageerib iga oma osaga, tervikuna, annab igale impulsile vastuse, mis lähtub koguolukorrast. Ja kogu põnevus peitubki nendes tillukestes nihetes, teisendustes, modifikatsioonides (mida sa ei saa mitte sisse tuua). Muidugi, vahel läheb lõtk liiga suureks, nii et kaks võnkumist pole enam samas faasis teineteist võimendamas, vaid summutavad teineteist. Kuid ka need momendid (ning uuesti „käimasaamine“) võimaldavad paremini tundma õppida mõlemat võnkumist ja nende eripärasid. Ühesõnaga, ideaalne tõlk on see, kes muutub praktiliselt märkamatuks, nii et inimesed unustavad ära, mis keeles räägitakse (või et üldse räägitakse, mine tea!).
Muidugi ei suuda ma kogu aeg sellise meelestatusega tõlkida – selleks napib mul oskusi iga kandi pealt. Aga isegi kui see alati kõige paremat vilja ei kanna, on mul ometi tõlkimise algusest kuni lõpuni tunne, et ma lülitun ümber teisele režiimile. Seda näitab ka muide asjaolu, et kuna omaolu kahaneb miinimumini, siis ununevad ära väsimus, vaevused, kõhutühjus jne. Vaid sa lihtsalt tõlgid, oled tühi koht, kus kajavad keeled ja kõmavad sõnad.

Eesti Muusika Päevad

Tegin päev läbi tööd. Pidin poole kuueks trenni minema, aga töö kestis nii kaua, et sinna ma poleks jõudnud. Selle asemel seadsin sammud Mustpeade majja Eesti Muusika Päevade üritusele, kus mängiti nelja eesti helilooja teoseid – Lauri Jõeleht (mu paralleelklassivend keskas), Andrus Kallastu, Liis Jürgens ja Peeter Vähi. Ütlen kohe, et ma pole vist nii pikal kontserdil olnudki – koos väikeste vaheaegadega ligi viis tundi, aga ometi pole ma sugugi väsinud, ja ta mitte ei kurnanud mind pärast pikka tööpäeva sootuks ära, vaid hoopis andis energiat juurde. Kui on huvitav ja virgutav asi, siis ei pane oma keha tähelegi – pikkade asjade puhul on kirveliseks indikaatoriks tagumikutunne, st. kas perse väsib ära või mitte. Mõnikord ei jaksa kolmveerandtunnist asjagi kuulata, aga täna näe läks viis tundi nii et polnud asigi. Ehkki nüüd näiteks märkan küll, et kõht on kole tühi.
Enne kui ma edasi räägin ütlen jälle et mul on hirmus kahju, et mul mingit muusikalist haridust pole. Lapsena mulle meeldis küll üksi kodus olles klaverit klimberdada (vanaema oli muusikaõpetaja olnud). Oleks mind natukene utsitatud, siis oleksin ilmselt praegu paadunud muusik. Vähemasti kujutan seda elavalt ette. Aga sellist iseteadvust ja hakkamist, et ma ise seda nõudnud oleksin (üks viiuldaja näiteks ütles, et ta ise väiksena nõudis selle vanematelt välja), mul ka ei olnud. Eriti muusikast rääkimisel on see suureks piiranguks, aga ka kuulamisel. Muusika mõjub mulle oma puhtmeelelise ja kestusliku kvaliteediga, aga mul on kahtlus, et on terve hulk arhitektoonikat, mis jääb mul lihtsalt hoomamata. No ja tsitaatidest ja viidetest rääkimata, sest paraku ma kuulan muusikat tegelikult äärmiselt vähe.













Lauri Jõelehe asi oli võimsaks sissejuhatuseks. Juba kohe esimene pala „Ampla“ oboele. Muusik (Riivo Kallasmaa) sättis end saali nurka ehk praktiliselt vaatajate külje peale ja siis hakkas sealt tulema selliseid helisid, mis olid tõesti „avarad“, nagu teose pealkiri ütleb. Kõik noodid väga aredad, kained aga tummised, lõid nagu täiesti oma ruumi, hulga suurema kui Mustpeade saal. Ma olin nagu ära tehtud. Teine teos oli „Sõnumitooja“, mis kirjade järgi juba vana pala, aastast 2003 Vambola Kriguli (marimba) ja Anto Õnnise (vibrafon) esituses. Vambola on muidugi üldse hiilgav löökriistleja, aga nende duett läks ka nii ilusaks kätte, et kui see lõppes tornikella häält meenutava (metalltorud) osaga, siis jooksid külmavärinad mööda selga. Pärast ostsin kava ja lugesin, et teos viitab inglitele ning helilooja kodu lähedal olevale kloostrile (Pirita klooster?) ja selle kellahelinale. Siis mängis Ene Nael klavessiinil ühe Diego Pisadori algselt vihuelale kirjutatud pala ning Marrit Gerretz-Traksmann klaveril Lauri enda pala „Chant“. Ma ei tea, kas mõjus vahetult alla mängitud klavessiin, aga see klaveripala kõlas ka kuidagi väga klavessiinilikult. Lõpeuseks mängis Lauri ise koos kolme Otsa-kooli kitarristiga pala „Consolator“ (esiettekanne), kus olid jälle erakordselt selged noodid, mis lõid pea klaariks (muide, kontsert-maratoni käigus läks mu juba nädal aega nohune olnud nina lahti). Ühesõnaga, väga võimsa mulje jätsid Lauri asjad. Oleksin imetelles perseli kukkunud, kui ma juba poleks istunud.













Andrus Kallastu oli järgmine, samuti oma umbes tunniajase kavaga. Tema on hoopis teisest ooperist. Kõigepealt mängis flötist Leonora Palu Brian Ferneyhough’ pala „Cassandra unelaul“, mis läks sujuvalt üle Andruse enda looks „Welt gebaut ist/Maailm on ehitatud“. Flöödile lisandus kõigepealt tšello. Andruse juhitud Repoo Ensemble’i pianist (Jorma Toots) ja laulja (Andruse abikaasa Kai) tegid samal ajal natuke pantomiimi. Siis hakkasid need ka oma instrumendiga tegelema, Andrus asus dirigeerima ja järgnes 10 fragmenti, millest teos koosneb. Ma ei tea, kuidas seda muusikat nimetatakse, igatahes Vikipeedia ütleb Andrus Kallastu loomingu kohta pärast 1991. aastat, et selle perioodi teoseid iseloomustab „seriaalne tekstuur, väljatehnika, mittepulseeriv rütmika, muusikalise heli ning müra piire kompav kõla“. Külap seda ta siis oli, kompimisi oli siin küll, näiteks kui laulja laulis klusiile või „f“ häälikut. See oli kohati tohutult keeruline muusika (vähemasti mulle tundub, ja pärast võis klaveril imetleda pianistist mahajäänud partituuri, mis minu silmad võttis kirjuks – kuigi ma ei tea, elukutselise pianisti jaoks see võib-olla pole keeruline. Ühesõnaga, noote oli tohutult palju, ja sugugi mitte kenasti üksteise kõrval olevaid, vaid ühtekokku oli ühendatud terve posu lühikeste ja väga pikkade vartega noote (no näete, kuidas ignorant end väljendama peab). Ometi tekkis sellest kõigest nelja muusiku koostööl täiesti konkreetne esteetiline tervik. Minu meelest panid kõik neli vägevasti, nii et ma ei oska kedagi esile tõsta. Kolmanda ja ühtlasi viimase pala „Amor–Mors“ lõpus tegid muusikud jälle natuke performance’it, visates ükshaaval põrandale oma partituuri lehti. Flötist jäi minu toolilt vaadates dirigendi taha; tšellisti nägin paremini, ja see oli nauditav vaatepilt, kuidas tegelane tohutu süvenemise ja keskendumisega oma noote mängis ja lehti loopis (kusjuures nootide mängimine nõudis ka teise käe pidevat üles-alla sebimist). Ja tüüp säilitas koordinatsiooni.

















Liis Jürgensi osa oli vist kõige pikem, oma poolteist tundi. Esiteks esitasid Kadri Hunt (laul) ja Vambola Krigul (trummid) kolmikpala „Kolm neitsi loitsu“ Liisi enda sõnadele. Väga ilusad lood, pole miskit öelda. Teine pala oli kandlele (Kristi Mühling), harfile (Liis ise) ja klavessiinile (taas Ene Nael): „Chaconne ehk 50 ringi Erkki-Sveni terviseks“ ehk siis Tüürile pühendet lugu. Seal võiski olla 50 juppi, igatahes üsna pikk pala, aga jälle täiesti lummav nagu esimesed Lauri palad. Kannel, harf ja klavessiin sobisid ideaalselt kokku, olles mõneti sarnase kõlaga, aga ometi erinevad. Siis tulid „Bulgakovi laulud“ M. Bulgakovi sõnadele (metsosopran Iris Oja ja altsaksofonil Jandra Puusepp). Esitajad olid kummikute ja omapärase kostüümiga (eelmisel triol olid ka hoolikalt disainitud kostüümid, ehkki hoopis teises võtmes, nagu diivanikatte mustriga – ma ei ironiseeri, väga ilus, lihtsalt mu võrdlused on kodukootud). Tekstid olid huvitavad ja laul ja pill läksid ka hästi kokku. Siis oli taas marimbal Vambola Krigul palaga „Tuulepesa“ – jälle ilus. Ja lõpuks „Laul merel“ (Liis ise klaveril ja Taniel Kirikal kontratenorina) jällegi Liisi enda sõnadele. Kavasse oli kirjutatud, et see pala on harfi saatel, aga Liis mängis hoopis klaverit. Ma ei tea, kas see oli trükiviga või äkki oligi see teos algselt harfile – igatahes klaverisaade oma arpedžodega kõlas natuke harfi moodi küll.
















Peeter Vähi tuli siis päeva naelana neljanda heliloojana. Temalt oli kolm pala. Peeter ise mängis sünti ja lisaks temale oli Jana Kask laulmas ja Hele-Riin Uib löökriistadel (neid oli terve posu, kava järgi: tiibeti dingsha-taldrikud, indoneesia gamelani gongid, etioopia sistrums, marimba, kambodža skor thoms, timbales, jaapani taiko-trummid ja plekitahvel). Kõigepealt „Roheline Tara“. Esimese loo ajal kõik kolm istusid rätsepaistes. Laulja nägi välja nagu lillelaps ja tegi vägevat vokaali, kohati rokivõtmes, kohati idamaiselt. Löökriistamängija oma tiibeti taldrikute sõõri keskel meenutas ise Tarat, ja tema löökriistamäng oli ühtlasi nagu tants. Muide, habras naisterahvas – nii et ärge seostage löökriistu ja rambomuskleid (okei, ma olen võib-olla ainus loll, kes seda teismelisena tegi, vaadates Gunnar Grapsi ja teiste rokitrummarite muskleid). Peeter tegi ise sündiga igasugu mustkunsti ja lasi loo sisse ka igasugu fonogramme, sh. Ellerheinalt, kelle 50. sünnipäevaks see lugu kirjutatud on. Teine lugu oli „Vihmategija“, kus löökriistadest olid põhiliselt marimba ja plekktahvel. Kolmas lugu, „Korstnapühkija“, William Blake’i sõnadele, oli kõige rokilikum. Peeter lasi muide poolel saalil käeviipe peale laulda la’d (minu pool) ja teisel poolel mi’d. Kuna „vähemasti pooled siinviibijaist on konservatooriumi-haridusega,“ nagu Peeter ütles, siis kõlas saali panus kohe esimesel proovimisel ilusasti (ja sobis päris hästi ka loo sisse, ehkki valjuse reguleerimisega tulnuks ilmselt vaeva näha). Nii et ma olen Peeter Vähile taustalaulu teinud. Noh, see selleks. Peeter mängis vahepeal sündiga elektrikidrat ja tegi muid nippe, Hele-Riin oli taiko-trummide taga (sätitud õhtumaise trummikomplekti sarnaselt, aga ta lõi neid jämedate pulkadega ja tõstis käsi kõrgele pea kohale nagu päris) ja Jana Kase laul oli juba täitsa rokk, ilus ja võimas.
Ma mõtlesin, et ega ma EMP-il ilmselt pileteid ei saa, ja juba kaalusin, kas peaks pea olematuid tutvusi käiku laskma, aga vähemasti tänasel üritusel oli saal küll rohkem kui pooltühi. Ometi oli kontsert lihtsalt suurepärane. Kõik neli heliloojat ja praktiliselt kõik palad olid vägevad, ehkki erineval moel ja erinevas žanris. Kõhu- ja tagumikutunne on selle tõestuseks. Koju tulles tulin kohe raali taha seda kirjutama, ja ega mu kõht selle aja jooksul rohkem täis pole saanud, sest köök on korteri teises otsas... Mul on nii tohutult hea meel, et Eestis nii head muusikat kirjutatakse.

P.S. Teksti elavdamiseks otsisin netist asjaosaliste pildid, aga samas süda natuke kripeldab, sest ma pole päris kindel, kas neid tohib / on viisakas niimoodi üles riputada, nende inimeste endi käest küsimata. Kui keegi teab, kuidas peab, siis las ta kirjutab siia kommentaari.