jube aeg

Ma kardan iga järgmist hetke. Mitte niivõrd sellepärast, et juhtuks midagi halba, ebameeldivat või õudset, vaid hetke ennast. Üksi ajasisene asi ega sündmus ei saa olla nii hirmus kui aeg ise. Ükski käesolev ei saa olla nii hirmus kui eesootav. Rafineeritud piinaminegi ei käi niivõrd valu tekitamisega, kuivõrd valu tõotamisega. Selline eksistentsiaalne äng. Ma olen seda tundnud nii kaua, kui end mäletan. Kuidagimoodi saan sellest üle, saan järgmisse hetkesse - selleks ei peagi midagi tegema: lihtsalt oled, ja sellega oledki järgmises hetkes, ja järgmises, ja aina edasi. Vastupidi, selleks, et ei tuleks järgmist hetke, tuleks midagi teha. Tuleks ennast ära tappa. Aga paraku, nii palju kui ma asjadest aru saan, tundub mulle, et isegi see ei aita - isegi enesetapp ei aita aja vastu, vaid et see muudab ainult aja modaalsuse, ajalemise viisi, aga mitte aega ennast. Tuleviku käest ei pääse.
Teisalt on see muidugi ka põnev, kõditav, huvitav - umbes sama tunne nagu kiigel suure hooga alla vuhisedes, kui kõhu alla tekib õõnes tunne: ühest küljest hirmus, aga samas ka kuidagi mõnus. Mõne väikelapse peal võib näha sellise sünteesi tekkimist: alguses on neile kiigutamine vaba langemise hetkega lihtsalt ebameeldiv, aga ühel hetkel ei hakka nad selle peale enam kisama, vaid hoopis naerma. Võib-olla naer (vähemasti üht tüüpi naer) ongi teisendatud kisa: see, mis enne hirmutas, saab mõnu allikaks, hirm ise saab mõnusaks (jäädes samas hirmsaks ka). Ühed kõige suuremad joovastuse hetked ongi mul seotud ajaga ja ajahirmuga: ta tuleb siiski! see on hirmus, aga mul on jõudu seda jaatada, milline ka poleks aineline olukord! Väga tihti jään ajahirmule lihtsalt alla, värisen-võdisen känkras. Aga vahel suudan "naerda". Ega elamine ei saagi vist kunagi selgeks. Kui elamine saab selgeks, siis polegi enam vaja elada. Hirmukõdi kõhus ei kao, mõnu ei kao. Seni.

naiste mäss

"Naised piimapudelid taovad puruks vastu seina.
Kaotatud kopikad meeles ei tekita leina" A. Ehin (luuletusest "Naiste mäss")
Sulnid värsiread, lummav lülitus esimess rea valdavalt trohheuselt teise rea daktülile. Esimene on füüsiline, järsk, raiub, taob piimapudeleid vastu seina; teine on mentaalne, meelisklev, lendlev: edasi! naised ei hooli kopikaist! Räägitakse küll leinast, aga seda eitatakse, see jääb maha seina külge.

Jurmala

18.07 sõitsime laevaga mööda Daugavat ehk Väina jõge. Niipea kui laev Jurmalas maabus, avanesid taevakraanid padukale. Kui mingi veerand tunni pärast sadu vähe väiksemaks jäi, läksime Jurmala peale. Käisin siin viimati mingi veerandsada aastat tagasi, "töö- ja puhkelaagri" ekskursiooniga. Sestpeale hakkasin kuidagi tihti Lätti sattuma. Nüüd vahepeal ei käinud palju aastaid. Ometi käe-jala juures, bussipilet odavam kui Otepääle.
Nõnda, Jurmalas tahtsime süüa, tükk aega kammisime. Jurmala peatänav oli muutunud basseiniks. Inimesed kahlasid pahkluuni vees. Jalavarjud sai jalast võetud. Vähemasti mul. Mõned humalasemad heitsid end koguni kõhuli vette ja pladistasid nagu joobnud lombiskõhutajad.
Siis ühes kohas sõime, ja kui olime maha istunud, tuli uus padukas. Saanud söönud, oli sadu pisut vaiksemaks jäänud, kuid mitte üle. Läksime randa. Jätsin tavaari telki ja ulgasin ujuma.
Arvasin seni, et meres ei saa ujuda. Lapsepõlvesuved veetsin maal, ja kogu ujumine käis jões. Arvasin, et meres saab vaid supelda, sest enamasti on seal lained ning teiseks soolane vesi ei lisa veetlevust. Jurmalas olidki vägevad lained, justkui jõulisemad kui siinkandis (võib-olla seepärast, et ikkagi väljamaa), kuidagi aeglased ja vägevad. Kui püsti seista, siis tuleb nagu telliskivimüür peale. Aga avastasin, et kui piki laineid ujuda, siis ei kohta mitte mingisugust vastupanu ja lainetaval merel saab pisukese harjutamise järel ujuda sama hästi kui peegelsiledal. Lihtsalt ühtid vee liikumisega. Vastupanu pole, sest õõtsud koos veepinnaga üles-alla. Ja harjutamist tahab lihtsalt konkreetne sobitumine lainete liikumisega ja oma tasakaalu hoidmine. Meenutas Zhuangzi lugu Konfutsiusest ja mäslevais voogudes ujujast.
Pärast ei pannudki enam riideid selga -- nad olid siiski enam-vähem kuivad, samas kui vihm oli pigem tihenenud. Toppisin nad kotti ja kakerdasin ujukate väel läbi Jurmala rongijaama. Rongijaamas ajasin hilbud jälle selga. 1) välismaa, 2) supelkuurort.

mere ääres

Olin mitu tundi istunud koosolekul ja tööd teinud. Ilusas kompleksis mändide vahel mere ääres. Veerand tundi pausi. Sai ruumist välja. Päike paistis, tuul uilgas. Silkasin mere äärde. Ülikonnas, tiidsa sammuga mändide vahelt läbi liiva. Merd kuuldus juba kaugelt. Kui ta paistma hakkas, valdas tohutu kergendus. Eks kontrastist – surutud nelja seina vahele mingisse välisesse rütmi; ja nüüd vaba vaateväli, meri, justkui otsimas kontakti mu sisemise rütmiga, kutsumas mind, hüüdmas. Roheline, toekad tihedad lained, vahused. Tuul. Päike. Liiv. Uirgasin merele vastu. Urisesin, mörisesin, laulsin koos merega. Äkkvabanemine. Kukkusin naerma ja langesin pikali kaldarohusiilule. Kontakt enda ja looduse vooluga, jõudude vallandumine. Kogu see inimeste asjaajamine seal nelja seina vahel tundus valgusaastate-tuuleiilide kaugusel tibatilluke kärbsemust, jabur rabul.

kalad

Hiljuti lõppes üks neljapäevane konverents. Olin omadega täiesti läbi. Füüsiliselt – sest läksin ikkagi hiljati magama, ehkki hommikul algas vara. Aga eeskätt psüühiliselt – ma ei suuda taluda pikka aega inimkontakti ja inimjuttu järjest. Nii oligi, et kui me konverentsi lõpetuseks restorani läksime, siis ei suutnud ma enam taluda kõnekõminat ja inimesi ning söögi ootamise ajal läksin hoopis fuajeesse ja silmitsesin kalu akvaariumis. Meel oli katkemas ja see parandas teda. Puhatas. Kalad ujusid rõõmsalt. Ja kui neid niimoodi pikalt vaadelda, hakkad märkama detaile, mida alguses ei näinud. Näiteks kuidas ühel kalal on saba küljes veel paar peent udet. Või kuidas teine kala seisab paigal niimoodi, et laseb esiuimedega ringiratast ja lainetab sabauime kiiri ülevalt alla. Vaatasin kalu ja olin rõõmus. Kalad maigutasid. Mõni liikus tagurpidi. Mõni tonksas teist.

niisama tegemine

Mart armastab tuua seda näidet Sauterilt, vist Indigost, ja ma olen seda mitu korda lugenud, aga meelde on sööbinud just selle näite korduv esitus Mardi poolt. See idee, mis Sauteri tegelasel on, et võiks olla veel teine mina, kes tema eest kõik kohustused ja asjatamised ära teeks, nii et tema ise saaks niisama elada. See on huvitav fantaasia, sest see ongi ju realiseerunud – minus ongi kaks mina. Ühest küljest ma tegutsen ja teisest küljest ma tean, et tegutsen ehk ühesõnaga tegevus ja teadvus. Ja see tegutsemise teadvustamine ongi alati „niisama“, ta ei tee mitte midagi, ainult teab, ainult on; ta ainult pöördub selle poole, mis sünnib-toimub, aga ise ei toimeta midagi. Kogu küsimus on selles, millise minaga me end rohkem samastame: kas sellega, kes askeldab, rügab, vaevleb, tegutseb, jändab, töötab, situb, nikub, peeretab, või sellega, kes kõike seda jälgib, tähele paneb, teadvustab, teadmiseks võtab. Ja ma olen mõlemat. Alati ma teen midagi ja alati ma olen ka juba niisama. Niisama teen.

leiutis

Lapsevankril võiks olla abimootor peal, et oleks kergem temaga liikuda. Ja tema tagaosas võiks olla väike platsdarm, kus peal saaks seista, et endal ka hõlpsam liikuda oleks. Ühtlasi võiks paigutada lapsevankrile siis ka rooli, et saaks, ise platel olles, vankrit juhtida. Arvestades ilmastikuolusid võiks lapsevankril ka karp ümber olla, et vihm sisse ei sajaks ja tuul ei puhuks. Sellist lapsevankrit kutsutakse autoks, ehkki mõned eputised on teinud need täiustatud lapsevankrid ülearu keereks-peeneks-veendeks. Vabandust, keeruliseks, tahtsin öelda.
Lapsevankril – vähemasti ühel eritüübil – võiksid roomikud all olla, et saaks temaga ebatasasemal ja teedeta maastikul liikuda, näiteks rabas või põllul või kruusal jne. Jällegi võiks lapsevankril ühtlasi ka mootor peal olla, et kergem liikuda oleks. Ja peale selle võiks tal ka kast ümber olla, kohe üks korralik kast, kust kuulid läbi ei tungi, et kui keegi sind ja su last tulistab, siis sa surma ei saa. Noh, ja võiks siis olla ka üks kahur peal, et ise omakorda vastu tulistada. Selliseid lapsevankreid ongi juba ka tehtud ja neid kutsutakse tavaliselt tankiks.
Kuna maastikul esineb igasuguseid takistusi, nagu mäed, jõed jne., siis võiks lapsevankril (vähemasti ühel selle eritüübil) olla tiivad küljes, ja mootor ka, mis annaks piisavalt vunki, et lapsevanker õhku tõuseks. Niimoodi saaks nendest takistustest vaevata üle. Aga sellisel riistapuul kuluks kindlasti ka ümbritsev karp ära, sest vanker peab nii kiiresti liikuma, et tekib tugev tuul ja hakkab jahe ja laps võib külma saada, nõnda nagu lapsevanemgi. Tõepoolest, selliseid lapsevankreid on samuti ka juba tehtud, ja neid kutsutakse lennukiteks.
Tasub kaaluda sedagi, et lapsevankrile teha veekindel põhi, et just veekogudest üle või neid mööda sõita. Kuna nüüd jalal kindlat toetuspunkti ei ole, oleks hädasti tarvis mingeid lapsevankrit edasilükkavaid abivahendeid, nagu näiteks aerud, purjed, mootoriga ühendatud tiivik vms. Tüür kulub samuti marjaks ära. Selliseid lapsevankreid võibki veekogudel näha, kus neid on ristitud paatideks, purjekateks, laevadeks jms.
Nüüd te heidate mulle ette müstifitseerimist ja loba ajamist, pidades autosid, tanke, lennukeid, laevu jne. lapsevankriteks. Te juhite tähelepanu sellele, et sageli sõidetakse nendega niimoodi, et ühtki last peal ei olegi, ja et mis lapsevanker see selline on. Et ütleme, kui keegi, kellel lapsi võib-olla üldse polegi, sõidab autoga tööle ja koju, või keegi roomikutega lapsevankriga läheb kamba teiste täiskasvanutega võõrale maale ja hakkab kahurist kõmmutama, või lennatakse äri- ja turistiklassis ilma ühegi lapseta, või mõni täiskasvanu aerutab, sõuab, purjetab jne. niisama, jällegi ilma lapseta. Aga selle vastu võiks väita, et kõik need on abitegevused. Muidugi pole paljudel inimestel lapsi, kuigi kasutavad mootori, roomikute, tiibade, veekindla aluse jm. lapsevankreid. Ja ajavad nendega omi asju. Eks ta ole, nemadki peavad ju end toitma jne. (ja selliseid lapsevankri modifikatsioone hankides väljendavad nad vahest ka salaigatsust laste järele). Kuid globaalses mõttes tehakse seda kõike – olgu otsesemalt või kaudsemalt – ikkagi laste pärast. Sest mõelge ise: kui lapsi poleks üldse, siis jääks kogu elutegevus soiku ja sureks lõpuks sootuks välja. Niimoodi võibki põhimõtteliselt kõiki neid riistapuid nimetada eriotstarbelisteks lapsevankriteks.
Te juhite tähelepanu sellele, et ometi on olemas ju ka n-ö klassikalised lapsevankrid, ilma mootori, roomikute, roolide, veekindla põhja ja muuta. Ma vastan sellele, et see on lapsevankri nullvariant, kõige lihtsam versioon. Ja see on väga praktiline versioon: eks te katsuge autot, tanki, bussi, lennukit või laeva oma trepikotta või esikusse mahutada!