Depol

Depol-teraapia (vrd detox)

 

Inimestele, kes on liigselt poliitikast sisse võetud, nii et see kahjustab nende vaimset tervist ja pärsib sotsiaalseid suhteid. Sümptomid: ärevus, hirm, viha, ärrituvus,

Depol-programmi alguses tehakse enam-vähem külm kalkun. Logitakse välja sotsiaalmeediast (ehk „jälplast“). Samuti püsitakse eemal raadiost, televisioonist, ajalehtedest ja muudest meediakanalitest. Programmi esimestel päevadel ei vaadata isegi oma meili ega kasutata telefoni (hiljem tehakse seda piiratud aja jooksul üks või kaks korda päevas, seejärel soovi korral ka sagedamini, kuni lõpuks saab inimene taas autonoomseks).

Hingake sügavalt sisse-välja. Tunnetage oma keha. Vaadake enda ümber.

Tehke sporti. Venitage.

Minge jalutama. Hea, kui saate minna parki, metsa, mere äärde – mingisse looduskeskkonda, eemale tehiskeskkonnast, mis kergesti taaskäivitab poliitikarefleksid ja vallandab sellest tingitud vaevused.

Tegelege mõne meeldiva asjaga: kuulake muusikat, lugege ilukirjandust, vaadake filmi, joonistage, koristage, tehke peenart. Mis iganes.

Kui teil endal kodulooma pole, minge koerte varjupaika, jalutage mõnd koera.

Jätkuvalt tuletage endale päeva jooksul meelde, et te hingaksite sügavalt sisse-välja ning unustaksite suured mured ja mõtted ning naaseksite vahetusse ümbrusse ja praegusse. Siis võtke jälle vabalt. Ärge püüdke jääda vahetusse ümbrusse ja praegusse hetkesse. Lihtsalt naaske aeg-ajalt.

Võtke endale piisavalt aega, et taasühenduda oma kehalise ümbruse ja kestusega.

 

Kui esmane ühiskondlik ärritus on vaibunud, siis võtke ühendust mõne endale meeldiva, toreda inimesega. Sugulane, sõber, ükskõik. Kuid ta ei tohiks olla ühiskondlikult aktiivne inimene. Rääkige temaga. Teil on kaks peamist ülesannet, negatiivne ja positiivne. Negatiivne ülesanne on vestluses vältida poliitilisi teemasid. Juba ette valida jututeemat ning eos tabada sellesuunaline jutuhakatus, et see veel pungana maha napsata, vahetada teemat. Positiivne ülesanne on rääkida olulisest. Teema sissejuhatuseks sobivad küll ka triviaalsused: ilm, elu-olu. Aga vestluse jooksul peaksite vähemasti korra puudutama mõnda teemat, mis on päriselt oluline. Pidades samas silmas negatiivset ülesannet.

 

Seejärel, kui olete küllalt jõudu kogunud, kujutlege endale vaenuliku poliitilise suuna esindajat. Kontempleerige asjaolu, et tal on pea, käed-jalad. Siseorganid. Et tal on inimesi, kes on talle tähtsad. Et tal on omad soovid, unistused, hirmud. Enamiku inimestega saab minna veel palju kaugemale: ka tema tahab, et inimesed ei nälgiks, et neid ei piinataks ning et võimalust mööda kõik saaksid võimalikult hästi elada. Sellega on teil juba väga suur ühisosa. Sellele üldpõhimõttele võib küll olla mitmesuguseid piiranguid ning te ei pruugi sugugi üksmeelel olla selle suhtes, kuidas sellise olukorrani jõuda. Aga sel üldisel tasandil olete ühes paadis. Varem suubus kogu teie tähelepanu nendele põhimõttelistele erinevustele üksikküsimustes, aga püüdke tähelepanu tuua üldisele ja ühisele. Mõistagi on väga palju neid, kellega saate minna veelgi kaugemale ja kellega te olete ühel meelel ka lahenduskäikude suhtes.

 

Kui olete suutnud enam-vähem edukalt rääkida meeldiva inimesega, hoides kinni nimetatud negatiivsest ja positiivsest ülesandest, ja kui olete korduvalt kujustanud ebameeldivat inimest, liikudes tema puhul piisava üldisustasandini, siis võtke ühendust mõne oma sõbra või sugulasega, kellel on väga teistsugused poliitilised vaated. Ja proovige seda laivis rakendada. See on eksam. Kui selle läbi teete, siis võib teraapia lugeda õnnestunuks, ehkki mitte lõppenuks. Päris inimesega on seda mõnes mõttes raskem läbi viia kui kujutluses: alati tuleb ette ootamatusi, teis endas käivituvad refleksoorsed vastused mingitele olukordadele, sõnadele, mõttekäikudele jne. On kerge ärrituda, vihastada. Siis on vaja hoolega meeles pidada toda üldist ja ühist tasandit. Ja päris inimesega on teisalt ju ka lihtsam, sest päris inimene on nüansikam kui kujutlus temast – ta on elavam, ta võib üllatada. Selgub, et ta pole nii üheülbaline ja ühe-teema-inimene nagu me teda oma kujutluses maalisime.

Sedasama tasub teha ka inimesega, kellel on ebameeldivad vaated ja kes pole teie sugulane või vana sõber. See lisab selle raskuse, et teil on vähem motivatsiooni hoida temaga suhtlust käigus. Oma vaimset tasakaalu ei maksa ka üle hinnata ega ülearu proovile panna, aga vahel on mõtet katsetada, kui te endas jõudu tunnete.  

 

Selles seisnebki depol-teraapia tuum: õppida suhestuma inimestega eri üldisustasanditel. Mõnega saab suhestuda ainult väga üldisel tasandil, mõnega on ühiskosa ka täpsematel, üksikasjalikumatel tasanditel. Oluline aga on mitte nendesse üksikasjadesse kinni jääda. Mitte nõuda, et kõik nõustuksid teiega kõigis üksikasjades. Ning silmas pidada seda ka siis, kui teie suhtluspartner just nimelt jääb kinni üksikasjadesse ja keeldub astumast ühistasandile. See ei tohi õhutada teid samuti üksikasjadest kinni haarama. Te olete oma suhtluskaaslasega võrreldes vabam ja teie ülesanne on tarretisi nii palju üles sulatada kui võimalik. Sageli ei ole võimalik midagi üles sulatada. Siis nii on, ärge torkige. Vaadake, kuidas saate kõige turvalisemalt eemalduda. Muidugi on olukordi, kus te ei saa eemalduda: teid võetakse kinni, pannakse vangi, hukatakse. See on kurb ja kahju, aga mis teha. Suremata te nagunii ei jää.

Soonestik ja hingus kui muusika kaks aspekti

„Miks küll mõni inimene kuulab klassikalist muusikat? See on nii igav, uinamuina.“

„Miks küll mõni inimene kuulab punki või tümpsu? See on nii igav, lihtsakoeline.“

Mõlemad laused ütlevad tõtt. Esiteks on nii, et nö klassikalises muusikas (laias laastus, suure üldistusena) on rõhuasetus liigendustel ehk soonestikul (li 理): heliteose sünkroonne ja diakroonne kompositsioon, selle moduleerimine esituses. Seetõttu on siin esitaminegi omaette loomevaldkond: see on alati tõlgendamine, interpretatsioon, kusjuures tõlgendustes on olulisi, tähenduslikke erinevusi ehk liigenduste teisendusi, soonestikumuutusi. Muusikaharidusest võidab sellise muusika mõistmisel tohutult, nii teoreetilisest solfist ja muusikaajaloost kui ka praktilisest küljest, ise harrastaminest, teoste kuulamisest.

Näiteks pungis aga on põhiküsimus vungis, hinguses (qi 氣). Peamine on energia, mida ta annab, ja seetõttu sellist muusikat ei tasu kuulata liikumatult istudes, vaid seda on hea kehas läbi elada: näppu visates, moššides, tantsides. Samamoodi hüpnootilise tantsumuusikaga. Muusika mõjutab meid sügavalt, haarab kaasa – ja siin on sageli isegi hea, kui see muusika pole ülearu keerukas, liigendatud. Tähtis on, et energia läbi tuleks.

Samas muidugi on kummagi sees nii hinguse- kui ka soonestikuaspekt. Klassikaline muusika ilma vungita ongi igav ja lame; hea interpretatsiooni roll on talle „hing(us)“ anda, nii et teos „kannaks“, s.t et tal oleks omaenergia, et ta oleks pingestatud. Ilma selleta liigendused, soonestik vajub kokku, muutub halvas mõttes tühjaks. Ja ei ole isegi niimoodi, et ainult õpetatud gurmaanid sellele pihta saaksid. Klassikalise muusika ümber olev pühaduseoreool muudab ta paljude jaoks kaugeks, ligipääsmatuks, aga väga paljud oleksid ka ise üllatunud, kui nad juhtumisi on sattunud mõnd head kontserti kuulama ja siis ka kuulama jäänud (s.t natukene oma tähelepanu sellel hoidnud) ning avastanud, kui rikastav ja ülendav see võib olla. Olen kuulnud kultuurimaja lavatöölistest, kes on kontserti kuulama jäänud ja üllatusega just seda avastanud.

Ja teisipidi tuleb pungile kasuks see, kui ta ei tugine üksnes vungile, vaid kui ta on ka hästi liigendatud. Väga lihtsakoelise pungi või tümpsu najal võib küll mingi aeg hüpata, aga see tüütab millalgi ära. See tuleb välja diakroonis: liiga lihtsakoeline ja oskamatu kraam ei jää püsima, seda kuulatakse aegade möödudes vähem võrreldes liigendatumaga. Metallica peab ajale paremini vastu kui mõni muu säärane muss. Ka sedasorti muusika ümber on oreool, mis mõningaid inimesi eemale peletab. Aga kui nad satuksid punkkontserdile ja laseksid lahti eelarvamustest, vaimuklompidest, ja lihtsalt kargaksid, „laseksid looma välja“, siis nad võiksid avastada sellise muusika vabastava ja vunkiandva jõu. Või monotoonse tantsumuusika transsiviiva väe.

Muusikaharidust mul kahjuks praktiliselt pole, peale tillukese kitarrinäppimise ja erhu-kääksutamise. Noorpõlves kuulasin peamiselt äkilist muusikat, mis mulle vunki andis. Ehkki ketrasin ka perekonna vinüüle, kus oli Beethovenit jms. Hiljem pole ma punki enam eriti kuulanud – see on liiga väheliigendatud – ja peamiselt kuulan klassikalist muusikat, mis on huvitavam. Aga aeg-ajalt on mul siiski vaja äkkmuusikat. Kui olen jäänud loiuks ja see annab jõudu. Või kui olen vihane ja see nö liitub samalt energiatasandilt, võtab üle ja seeläbi rahustab.

Mõlemast aspektist tahaksin ma eristada muusika, mida ma nimetaksin ilaks. Selline kommertslik magusilus nõmedus. Kus pole ei soonestikku ega hingust, ei liigendusi ega vunki. Keskmine. Trei-hitt. Kolmeduuriline drei-hitt. Mõistagi pole piirid aredad ja igas kastetilgas võib näha kogu universumi mitmekesisust, kogu tema soonestikku ja hingust.

 

Andy Clark räägib endaga rääkimisest niimoodi:

„They found that most of the children's private speech (speech not addressed to some other listener) seemed keyed to the direction and control of the child's own actions, and that the incidence of such speech increased when the child was alone and trying to perform some difficult task. In subsequent studies (Bivens and Berk 1990; Berk 1994) it was found that the children who made the greatest numbers of self-directed comments were the ones who subsequently mastered the tasks best. Berk concluded, from these and other studies, that self-directed speech (be it vocal or silent inner rehearsal) is a crucial cognitive tool that allows us to highlight the most puzzling features of new situations and to better direct and control our own problem-solving actions.“ (Andy Clark, Being There, p. 195)

Ometi enda puhul täheldan, et kui palju ma ka end ei manitseks, noomiks, õhutaks, kehutaks, ähvardaks, meelitaks jne., siis enamasti pole sellest mingit tolku. Käsin endal püsti tõusta – aga võta näpust, ta (s.t ma) ei tõuse püsti (ehkki vahel muidugi ka tõusen püsti, lihtsalt iseenesest). Rääkimata sellest, kui annan endale korraldusi toituda tervislikumalt või olla üldse parem inimene. Ta (s.t ma), sindrinahk, vilistab selle peale. Püherdab edasi oma riisis ja pahedes. Kuigi mõnikord tõmban ta ka vahele. Ükskord ütlesin, et „ah, eks sa püherda siis“, aga see tegi ta rahutuks, hakkas kohe pärima, et mis lahti ja et kuhu kamandamine (meelitamine, õhutamine jne) jääb. Et tema ei saa muidu niisama püherdada, vaid ainult protestina vastupidise käsu peale. „Ära sa märgi!“ Ei osanudki enam kuidagi olla.