põhimõtte ja mõtte põhjatus

Elamine on üle mõistuse raske, peaaegu võimatu. Muidugi, mingis mõttes on elamine kõige lihtsam asi, kõige iseeneslikum. Lihtsalt elad ju. Aga samas ei saa olend – ja kindlasti mitte inimene – kunagi lihtsalt niisama olla, vaid ta alati vältimatult ka sätib oma olemist. Mille järgi aga seda elamist-olemist sättida? Kust võtta kriteerium? Muidugi, mõni püüab endal elu lihtsaks teha sellega, et võtab endale mingid põhimõtted ning seejärel lihtsalt järgib neid. Nüüd aga esiteks pole ka põhimõtete järgimine kunagi probleemivaba (nagu seaduse rakendamine pole probleemitu – seepärast ongi olemas kohtud ja menetlusprotsessid) ning põhimõtete järgimisel ei saa olla omakorda põhimõtet – sest siis tekiks lõpmatu regress. Aga teiseks, veel fundamentaalsemalt, sellel aktil, millega ülepea võetakse üle mingi põhimõttekimp, ei saa olla printsiipi ega põhimõtet. Mõte on alati põhjatu. See teebki elamise nii hapraks, haavatavaks, „võimatuks“. Samas jällegi kui elu seda poleks – habras ja haavatav – siis säärast probleemi ülepea ei kerkikski. Mõtte põhjatus teeb elu hapraks ja habras elu teeb mõtte põhjatuks.

kus on filosoofia

Üks argument selle kasuks, miks piirata „filosoofia“ sõna üksnes Kreekast alguse saanud pärimusele (või üksnes Lääne omale, jättes välja nt araabia, juudi ja bütsantsi), on see, et see sõna tähistavat üht kindlat ajaloolist kujunemislugu, mille rüpest pärineb ka too sõna ise (sealhulgas autonüümina, s.t enese kohta rakendatud terminina), ning teisi kujunemislugusid, isegi kui neil on sisulisi haakuvusi, tuleks tähistada teiste sõnadega. Isegi kui jätta kõrvale asjaolu, et iga kujunemislugu ise on alati mitmetine ning dialoogis mitmesuguste välismõjudega, võiks kõike eelnevat mööndes võtta seda hoopis argumendina just nimelt filosoofia mõiste rakendamiseks ka teistele pärimustele: kui muidu see sõna aheldab ja ahendab meid üheainsa pärimuse, teatud kindlate autorite (ja sealhulgas teatud kanooniliste autorihierarhiate ning tekstitõlgenduste) külge, siis selle mõiste rakendamine muudele aitaks lahti logistada, võõristada toda mõistet ennast. Filosoofia ei pea olema üksnes Aristoteles, Kant ja Hegel, vaid võib olla ka midagi muud. Nagarjuna, Zhuangzi, Vembuvana. Muidugi on alati neid, kes tunnevad muret „piiride hägustumise“ pärast, ent enamasti peidab see lihtsalt mugavust ja mõtteharjumusi. Ja kuna neid piirivalvureid on alati suurel hulgal, siis pole karta, et piirid niipea kuhugi haihtuksid. Ja tegelikult nad ei haihtugi, ei kaogi ära, vaid lihtsalt joonistatakse uusi piire, teistesse kohtadesse, või, teise kujundiga, avatakse uusi sooni, kus saab voolata uusi elumahlu, mõtteverd.

ajuauk

Aju on must auk. Seda ümbritseb sündmustehorisont, millest mõtet kandvad osakesed ehk noeetonid välja ei pääse, vaid kus neid tabab lõpmatu refleksioon. Sõltuvalt käsitusviisist võib seda piirkonda mõista kas eksistentsiaalse ängi tsoonina, kus eksistents lasub iseenda peal (ja all) ning vaikides kutsub üles olema ehtsalt, avaldades nõnda kõigele ümbritsevale tohutut külgetõmbejõudu, nii et suur hulk teisi päid galaktikana selle ümber tiirlevad; või siis eksistentsiaalse rõõmuna, mis võrsub sellest, et vaim vaatleb ennast ja oma teojõudu. Aju-augu ümber tekivad lakkamatult mõtte ja antimõtte, noeetoni ja anti-noeetoni paarid, millest üks rebitakse aju-auku ning teine paiskub mõttekiirgusena ümbrusse. Noeetonid, mis sündmusehorisonti ei ületa, ajuaugu ümbruses üksnes teisendavad rohkemal või vähemal määral oma teekonda.

Käsmu, 2019.07.12