õpetamine

Rääkisime Krahlis Eiguga filosoofia õpetamisest. Mulle tundub, et sellega on niimoodi, et ühest küljest eeldatakse, et inimesel on olemas mingi “filosoofiline kogemus”, millega ta on taibanud filosoofia liikumisviisi ja selle endaga ühendanud. See on sulanduv-läbistuv kogemus, mis avab horisondid, mõõtmed, filosoofiaruumi. Niisiis, see on eeldatud ja sellega otseselt ei tegelda. Teisest küljest aga on tekstid, teooriad, mõttekäigud, millele koondub kogu tähelepanu õpetamise juures. Loetud, kuulatud ja iseenda kirjutatud tekstid. Siin on filosoofia juba täiesti kõrvutuval, aredal, valmis kujul. Teiste väljaarendatud mõttekäigud, mida peab uurima, ja enda väljaarendatud mõttekäigud, mida peab teistele esitama. Ühesõnaga, ühel pool on täiesti läbistuv kogemus, mis on eeldatud, ja teisel pool on täiesti kõrvutuv mõttestik, mis on eksplitsiitse tähelepanu all. Aga nende kahe vahel haigutab kuristik. Kuidas minnakse ühest teise? Kuidas mõttestik õieti kujuneb? Kuidas käib liikumine sulanduvast kõrvutuvasse? Ühesõnaga, filosoofia kui genees on täiesti tähelepanuta, ja selle peab iga üliõpilane jälle ise põlve otsas valmis nikerdama, nii hästi-halvasti kui ta suudab. See on nagu alg-, põhi-, ja keskkooliski, mis samuti peaksid justkui inimest “eluks ette valmistama”, aga tegelikult on elu just see, millele kõige vähem tähelepanu pööratakse, ja ühendused ühest küljest eksplitsiitsete kõrvutuvate kehaliste ja intellektuaalsete ideede ja harjutuste ning teisest küljest omaenese implitsiitse sulanduva kogemuse (elu) vahel tuleb ise luua.

Muidugi on mingis mõttes õigus, et iga inimene peabki jalgrattad uuesti leiutama, aga ometi tundub, et see olukord on esitatud liiga mustvalgelt, kas/või’na. Tegelikult on hulk vahepealseid astmeid, ja neid on ka täiesti võimalik harjutada. Eigu idee oli umbes selline, et filosoofia õpetamise juures on põhiline just tegelemine sulanduva küljega – sellel peaks pühendama “70 protsenti” ajast, ning mõneti sekundaarne on valmisasi, millele kuluks “30 protsenti” ajast. See tähendab, valmis produktid: tekstid, ettekanded jne. on loomulikult ka olulised, aga geneesiprotsessi osana, mitte ära lõigatuna kõigest sellest sulanduvast ettevalmistustööst, ja justkui ainsana väärtustatuna. Eik on välja mõelnud harjutusi, mille käigus harjutataks just seda, kuidas liikuda sulanduvama ja kõrvutuvama faasi vahel, kuidas sulatada üles tekste, ideid, probleemistikke, ja neid jälle tarretada mingisse vormi.

Ma läksin ta jutu peale tohutult vaimustusse. Sellel on ju kohe terve hulk voorusi. Esiteks õpetab see aktiivsust tekstide suhtes (ja eks kaudselt ka iseenda suhtes!). Küsida alati: aga mis juhtub, kui see mõiste välja jätta? kas asi töötab või ei tööta? kui töötab, siis mis moel? kui ei tööta, siis mida see nihe näitab? Teine voorus on see, et just sulanduvamas faasis saab kergemini teha ühendusi teistesse valdadesse – teadus, kunst, poliitika, mis iganes. See õpetab üleüldisemalt mõtlema – mis pole lihtsalt abstraktne üldisus, mis taandab kõik nähtused mingite mõistete alla, vaid selline üleüldisus, mis oskab asjaga tegeleda, olukordi küsitleda, ilmutada nende liigendusi. Aktiivsus, mis oskab ennast allutada probleemistikule, seda taluda, läbi teha väändeid ja pöördeid, muunduda koos tolle “teisega”, ja koos temaga sünnitada... võib-olla filosoofilise teksti, võib-olla eetilise teo, võib-olla esteetilise objekti. Sulanduvast saab välja tahestada mitmes suunas; kõrvutuvat aga on raske teisendada, nii et ta tükkideks ei variseks.

Filosoofia (ja üldse iga asja) õpetamise juures ei ole põhiline see – nagu liigagi sageli räägitakse –, et tuleb õpilast julgustada avaldama “oma arvamust”. Olen olnud seminaris rebastega ja tean, mida see tähendab. See tähendab enamasti seda, et üliõpilane ei loe teksti tähelepanelikult, ei ürita seda tervikuna mõista, vaid nopib sellest välja mingi ühe elemendi (sageli vääriti mõistetult), mille kohta tal on “oma arvamus”, kusjuures tegelikult pole see tema arvamus, vaid lihtsalt kulunud common sens, mida inimene on kuskilt kuulnud, omaks võtnud, ja innuga nüüd korrutab. Palju rohkem tööd tuleks teha siis, kui püüda esitada loetud tekst vähemas-kokkusurutumas mahus, ent säilitades sisulisi proportsioone ja põhiliigendusi – siis see tähendab, et sa pead tegema mõne sammu autori mõtte allika suunas, läbistuvama poole. Ühesõnaga, küsimus ei ole oma või teise arvamuses, vaid selles, et minna teispoole arvamusi, teispoole väljakujunenud seisukohti, kõrvutuvust – sulanduva faasi poole, millest need kerkivad. Selle juures võib aidata see, et sa jätad kõik tekstid ja suhted sinnapaika ja lihtsalt mediteerid üksi. Selle juures võib aidata see, et sa unustad enda ja energiliselt uurid teksti, inimesi, maailma. Igal juhul – aktiivne hoiak minna alati edasi, kaugemale, ja mitte leppida olemasolevaga, kättejõudnuga, kättesaaduga.

Ehini sonett

Andres Ehini "Põrgu ja taeva sonett"

Siin on kolm positsiooni:
1) “Kel ilmavaade kõige kõhulisem / võib oma silmad vabalt kõhtu jätta. / Saak hingepõldudelt tal kõige põhulisem, / miks lõikuseks küll üldse tõstab kätt ta” Kommentaarid on liigsed
2) See, kes küsib: “Mis põrgust maisem, taevast õhulisem?” Selle kohta öeldakse, et ta on “taevapõrgu vang / kel kabjad katki, tiivad ripakil. / Ta peale peagi tuiskab lehelang”. Kui esimene positsioon vähemasti tegi midagi näilist (lõikas põhku), siis see tegelane ei tee üldse midagi, ei lõika põhku, aga õhku ka ei tõuse ja kiirelt ei kappa, sest tiivad on sorakil ja kabjad katki. Ta on tardunult paigal ja mattub peagi lehtede alla. Ta on veelgi suurema rõhu all kui rõhk.
3) See, kes mitte ei küsi, vaid hüüab: “Mis põrgust maisem, taevast õhulisem!” St ta ei taotle midagi, ei küsi-vaeva-sürgi et mis on too “põrgust maisem, taevast õhulisem”, vaid ta kehastab seda, see on luust-lihast tulev hüüatus, võiduhüüd. Tema on “see, kes põrgut, taevast tõesti püüab”. Vahe teise positsiooniga on kirjavahemärgis, küsimärgi asemel hüüumärk. Teine positsioon on põrgu ja taeva kütkes, arutleb, mis võiks olla teispool neid. Kolmas positsioon ei aruta midagi. Pahupidi pöördunu. Kusjuures vormiliselt on see viimane rida üle, või õigemini, see ongi taas esimene rida, tillukese teisendusega, ja kõik käiakse taas üle. Ta on rõhk ise - sest eks rõhk ise ole rõhutu. Ta on rõhutus. Ta on hüüatus.

Toon nüüd soneti enese ka ära (kui autoriõigustega nüüd probleem tuleb, siis ma ütlen enese õigustuseks, et see sonett on nüüd hoopis teine kui see, mille Ehin mõtles-kirjutas).

PÕRGU JA TAEVA SONETT

Mis põrgust maisem, taevast õhulisem?
Kes küsib, selle jätavad nad hätta.
Ta pea on peagi rõhust rõhulisem.
Jalg ega silm ei astu üle mätta.

Kel ilmavaade kõige kõhulisem,
võib oma silmad vabalt kõhtu jätta.
Saak hingepõldudelt tal kõige põhulisem,
miks lõikuseks küll üldse tõstab kätt ta?

Kes küsib, see on taevapõrgu vang,
kel kabjad katki, tiivad ripakil.
Ta peale peagi tuiskab lehelang.

Hulk sipelgaid ta ihul sipakil.
Kuid see, kes põrgut, taevast tõesti püüab,
ei küsi kunagi, vaid hüüab:

"Mis põrgust maisem, taevast õhulisem!"

(1977)
Andres Ehin, "Täiskuukeskpäev", Tallinn: Eesti raamat, 1990, lk. 170.

vahel

Väike laps ajab käed õieli, tahab sülle. Võtad sülle. Väike laps hakkab vingerdama, tahab sülest maha. Lased maha. Väike laps ajab käed õieli, tahab sülle. Võtad sülle. Väike laps hakkab vingerdama, tahab sülest maha. Lased maha. Väike laps...
Väike laps on isa süles, hakkab vingerdama, tahab ema sülle. Väike laps on ema süles, hakkab vingerdama, tahab isa sülle. Väike laps on isa süles, hakkab vingerdama, tahab ema sülle. Väike laps...
Vanem tüdineb, vihastab, masendub: otsusta ära, kus sa olla tahad, süles või maas, isa või ema süles! Aga väike laps ei tahagi olla ühes ega teises asendis, vaid nende vahepeal. Kordamises, pisikeses varieerumises. Vanemal on teised, suuremad kordused, ja lapse omad tunduvad talle lapsikud.

jube aeg

Ma kardan iga järgmist hetke. Mitte niivõrd sellepärast, et juhtuks midagi halba, ebameeldivat või õudset, vaid hetke ennast. Üksi ajasisene asi ega sündmus ei saa olla nii hirmus kui aeg ise. Ükski käesolev ei saa olla nii hirmus kui eesootav. Rafineeritud piinaminegi ei käi niivõrd valu tekitamisega, kuivõrd valu tõotamisega. Selline eksistentsiaalne äng. Ma olen seda tundnud nii kaua, kui end mäletan. Kuidagimoodi saan sellest üle, saan järgmisse hetkesse - selleks ei peagi midagi tegema: lihtsalt oled, ja sellega oledki järgmises hetkes, ja järgmises, ja aina edasi. Vastupidi, selleks, et ei tuleks järgmist hetke, tuleks midagi teha. Tuleks ennast ära tappa. Aga paraku, nii palju kui ma asjadest aru saan, tundub mulle, et isegi see ei aita - isegi enesetapp ei aita aja vastu, vaid et see muudab ainult aja modaalsuse, ajalemise viisi, aga mitte aega ennast. Tuleviku käest ei pääse.
Teisalt on see muidugi ka põnev, kõditav, huvitav - umbes sama tunne nagu kiigel suure hooga alla vuhisedes, kui kõhu alla tekib õõnes tunne: ühest küljest hirmus, aga samas ka kuidagi mõnus. Mõne väikelapse peal võib näha sellise sünteesi tekkimist: alguses on neile kiigutamine vaba langemise hetkega lihtsalt ebameeldiv, aga ühel hetkel ei hakka nad selle peale enam kisama, vaid hoopis naerma. Võib-olla naer (vähemasti üht tüüpi naer) ongi teisendatud kisa: see, mis enne hirmutas, saab mõnu allikaks, hirm ise saab mõnusaks (jäädes samas hirmsaks ka). Ühed kõige suuremad joovastuse hetked ongi mul seotud ajaga ja ajahirmuga: ta tuleb siiski! see on hirmus, aga mul on jõudu seda jaatada, milline ka poleks aineline olukord! Väga tihti jään ajahirmule lihtsalt alla, värisen-võdisen känkras. Aga vahel suudan "naerda". Ega elamine ei saagi vist kunagi selgeks. Kui elamine saab selgeks, siis polegi enam vaja elada. Hirmukõdi kõhus ei kao, mõnu ei kao. Seni.

naiste mäss

"Naised piimapudelid taovad puruks vastu seina.
Kaotatud kopikad meeles ei tekita leina" A. Ehin (luuletusest "Naiste mäss")
Sulnid värsiread, lummav lülitus esimess rea valdavalt trohheuselt teise rea daktülile. Esimene on füüsiline, järsk, raiub, taob piimapudeleid vastu seina; teine on mentaalne, meelisklev, lendlev: edasi! naised ei hooli kopikaist! Räägitakse küll leinast, aga seda eitatakse, see jääb maha seina külge.

Jurmala

18.07 sõitsime laevaga mööda Daugavat ehk Väina jõge. Niipea kui laev Jurmalas maabus, avanesid taevakraanid padukale. Kui mingi veerand tunni pärast sadu vähe väiksemaks jäi, läksime Jurmala peale. Käisin siin viimati mingi veerandsada aastat tagasi, "töö- ja puhkelaagri" ekskursiooniga. Sestpeale hakkasin kuidagi tihti Lätti sattuma. Nüüd vahepeal ei käinud palju aastaid. Ometi käe-jala juures, bussipilet odavam kui Otepääle.
Nõnda, Jurmalas tahtsime süüa, tükk aega kammisime. Jurmala peatänav oli muutunud basseiniks. Inimesed kahlasid pahkluuni vees. Jalavarjud sai jalast võetud. Vähemasti mul. Mõned humalasemad heitsid end koguni kõhuli vette ja pladistasid nagu joobnud lombiskõhutajad.
Siis ühes kohas sõime, ja kui olime maha istunud, tuli uus padukas. Saanud söönud, oli sadu pisut vaiksemaks jäänud, kuid mitte üle. Läksime randa. Jätsin tavaari telki ja ulgasin ujuma.
Arvasin seni, et meres ei saa ujuda. Lapsepõlvesuved veetsin maal, ja kogu ujumine käis jões. Arvasin, et meres saab vaid supelda, sest enamasti on seal lained ning teiseks soolane vesi ei lisa veetlevust. Jurmalas olidki vägevad lained, justkui jõulisemad kui siinkandis (võib-olla seepärast, et ikkagi väljamaa), kuidagi aeglased ja vägevad. Kui püsti seista, siis tuleb nagu telliskivimüür peale. Aga avastasin, et kui piki laineid ujuda, siis ei kohta mitte mingisugust vastupanu ja lainetaval merel saab pisukese harjutamise järel ujuda sama hästi kui peegelsiledal. Lihtsalt ühtid vee liikumisega. Vastupanu pole, sest õõtsud koos veepinnaga üles-alla. Ja harjutamist tahab lihtsalt konkreetne sobitumine lainete liikumisega ja oma tasakaalu hoidmine. Meenutas Zhuangzi lugu Konfutsiusest ja mäslevais voogudes ujujast.
Pärast ei pannudki enam riideid selga -- nad olid siiski enam-vähem kuivad, samas kui vihm oli pigem tihenenud. Toppisin nad kotti ja kakerdasin ujukate väel läbi Jurmala rongijaama. Rongijaamas ajasin hilbud jälle selga. 1) välismaa, 2) supelkuurort.

mere ääres

Olin mitu tundi istunud koosolekul ja tööd teinud. Ilusas kompleksis mändide vahel mere ääres. Veerand tundi pausi. Sai ruumist välja. Päike paistis, tuul uilgas. Silkasin mere äärde. Ülikonnas, tiidsa sammuga mändide vahelt läbi liiva. Merd kuuldus juba kaugelt. Kui ta paistma hakkas, valdas tohutu kergendus. Eks kontrastist – surutud nelja seina vahele mingisse välisesse rütmi; ja nüüd vaba vaateväli, meri, justkui otsimas kontakti mu sisemise rütmiga, kutsumas mind, hüüdmas. Roheline, toekad tihedad lained, vahused. Tuul. Päike. Liiv. Uirgasin merele vastu. Urisesin, mörisesin, laulsin koos merega. Äkkvabanemine. Kukkusin naerma ja langesin pikali kaldarohusiilule. Kontakt enda ja looduse vooluga, jõudude vallandumine. Kogu see inimeste asjaajamine seal nelja seina vahel tundus valgusaastate-tuuleiilide kaugusel tibatilluke kärbsemust, jabur rabul.