David Rothenberg

8. aprillil esines Tartus zoosemiootika konverentsil David Rothenberg. Üks paremaid esinemisi, mida ma üldse kunagi kuulanud olen. Tegemist on klarnetimängijaga, kes on välja andnud hulga džässiplaate. Aga muuhulgas on musitseerinud ka koos loomade ja lindudega. Mitte niisama loonud muusikat nende häälitsustest inspireerituna, vaid tõepoolest koos nendega. Oma esinemises näitas ta videosid, kuidas ühel juhul musitseeris koos ühe rästalisega ja teisel juhul küürvaalaga. Muusika sündis tõepoolest nende kahe (st. inimese ja ühel juhul linnu ja teisel juhul vaala) koostööst, nii et kumbki tõi sisse oma motiive ja üks kohanes teisega ning üks pluss üks võrdus kolm. David näitas ka arvutist salvestisi visuaalsel kujul, kus klarnetisti ja linnu/looma teineteisega sobitumine oli detailselt näha. Näiteks vaaladel olevat raske püsida ühel noodil, aga vastuseks Davidi klarnetimängule produtseerisid nad mingi analoogia sellele, nii et nad võnkusid ühe noodi ümber üles-alla. Aga muidugi ei piirdunud nende koostöö selle tõigaga, vaid on tohutult palju keerukam ja huvitavam.
See oli erakordselt sümpaatne selle poolest, et siin polnud elusolend pelgalt (uurimis-) objekti rollis, vaid oli ise tegija, ja sealjuures loominguline tegija. Ja oli tohutult meeldiv näha kedagi, kes elusolenditesse niimoodi suhtub. Mul hakkavad sipelgad üle selja jooksma, kui ma kohtan sellist avanemise ja ehtsa uudsuse tekitamise momenti.

Vt. ka:

http://www.thousandmilesong.com/clarinet-humpback-duet/
http://www.whybirdssing.com/
http://www.davidrothenberg.net/

Fantaasiakirjandus

On levinud nn. fantaasiakirjandus (phantasy): potterid jms. Ometi pole sellel midagi pistmist fantaasiaga tugevas mõttes, vaid see on lihtsalt eskapism. See on unelemine, laadis: ah, mis oleks, kui ma saaks lennata; ah, mis oleks, kui mul oleks võlukepike, mis mu soovid täidaks, ah, mis oleks, kui... Ei seata küsimuse alla minu olemist maailmas ega mõelda läbi (st. kujutleta) põhjani selle uue maailma loogikat, vaid lihtsalt üks kujutluspilt järgneb teisele nagu halvas daydreaming’us. Muide, neid uusi “nõialugusid” ei saa segamini ajada vanade nõialugudega, muinasjuttudega, kus lendavad vaibad, võlukepikesed jne. pole lihtsalt ettekääne siit maailmast põenemiseks, vaid just nimelt selle kaudu laiendatakse meie maailma, võimendatakse, väestatakse seda – nii juhul, kui neid võetakse sõna-sõnalt shamanistlike rännakute kirjeldusena (liikumine/lendamine maailma eri kihtide vahel), kui ka siis, kui neid tõlgendatakse moralistlikult (nt. “vägev vähk ja ahne naine”).

Fantaasia on üks inimese olulisi võimeid, millega ta saab muundada ja laiendada oma maailma – juhul, kui see puudutab teda tervenisti. Tolles fantaasiakirjanduses aga jääb see ainult osaliseks. Maailmast lõigatakse välja mingi lõik, ehitatakse fiktiivsed seinad ümber, ja edasi käib kõik omas mahlas – ilma et see mind tervikuna muundaks. Spinoza määratles kaht sorti rõõmu: üks puudutab mind tervikuna – see on reipus (hilaritas) –, teine aga puudutab mind ainult osaliselt – see on “kõdi” (titillatio). Terviklik rõõm ehk reipus on alati hea, aga osaline rõõm ehk kõdi varem või hiljem muutub halvaks (st. toodab kurbust), kuna ühe keha- või vaimuosa kõditamine ehk “rõõmustamine” hakkab varem või hiljem segama teisi osasid ja häirib minu kogutoimimist. Mul on tunne, et fantaasiakirjandus teeb just sedasorti “kõdi”: valmistab osalist rõõmu, mõnu, aga selle hinnaga, et ma ülejäänu ära unustan. Antud juhul see ei ole see teema, et ükskõik mis raamatut lugedes sa “unustad ära” “tegeliku” elu. Või ütleme, et unustust on heaks ja halvaks. Kui ma loen reibast raamatut, mis mind tervikuna rõõmustab ja on nii mitmekesine ja tugev, et liigutab mind üleni, siis sellise lugemise ja “unustamise” ajal ma kogun jõudu ja ma virgun lugemisest reipamana, tugevamana. Aga kõdiraamatut lugedes võib mul küll tundide kaupa mõnus olla, aga ma ärkan sellest väsinuna, ma olin enda ära unustanud, jõudu raisanud. On olnud raamatuid, mille lugemise järel on mul must tunne, justkui ma oleks ennast risustanud. Kõdiraamatud.

Fantaasiakirjandus – õigemini, fantaasiavaenekirjandus – pole isegi lapsik, vaid infantiilne.

Ma tunnistan, et ma vaimse hügieeni mõttes ei ole sedasorti kirjandust lugenud ja ma rääkisin kuulu järgi (olen lugenud Tolkieni, aga nii mastaapne ja üksikasjalik eskapism nagu tal omandab juba uue kvaliteedi). Nii et vaielge aga vastu, teie, kes te olete lugenud.

mõtlemine

Enamik inimesi, ja teie sealhulgas, on oma elu jooksul heal juhul ainult paar korda mõtelnud. Ülejäänud aja aga elate te parasiitidena, lihtsalt teistelt võetud mõtete, arvamuste, ütluste najal. See, mida harilikult mõtlemiseks nimetatakse, ei ole mõtlemine, vaid opereerimine kujutluste ja sõnadega. Mõtlemine on aga see, kui sõna ja ihu saavad üheks. Ja ärgu olgu teil häbematust küsida, kes räägib.
Mida veendunumalt keegi oma “seisukohti” kaitseb, seda kindlamini võib ütelda, et ta ei mõtle, mida ta räägib.

laip

Me sureme ja jätame maha laiba sellepärast, et me ei tunne oma keha, ei tunne iseennast ega maailma.

paar

Vaatasin käru ja avastasin, et olen kõike paaris ostnud: kaks piima, kaks jogurtit, kaks pähklikreemi, kaks shokolaadi, kuus tomatit, kaks leiba (eri sordist). Selle loogika järgi selgus, et mu kärus olev juust moodustas paari kärus oleva saiaga. Ja jällegi, kilekott (kantav) moodustas paari minuga (kandja). Ja mina (olend) moodustasin paari maailmaga (olenditervik), ja maailm (olev) moodustas paari ilmatuga (olemine). Paarid pole kunagi võrdsed, isegi kui toidupoe kärus see vahel niimoodi tunduda võib. Ilm tuleb ilmatust, ja suubub sinna.

elu

Ma olen valmis surema, ma olen valmis jaatama oma surma. Sest surma ei ole. Mitte lihtsas mõttes, vaid keerulises mõttes. Elu on need keerud, mis sa oled suutnud luua ja taibata. See ongi su elu, ja selles sa elad – ülejäänu langeb nagunii varem või hiljem ära. Surm on nuga, mis koorib maha lihtsad mõtted ja jätab alles tuumse keerukuse. Elab ainult see läbistuv.

sotsiaalne areng

Üldine isikliku sotsiaalse arengu skeem: kaks põhisuunda, sarnastumine ja eristumine. Kas teha samamoodi nagu vanemad või muud lähedased, või erinevalt. Iga inimene rakendab neid mõlemaid; küsimus on määras ja modaalsustes. Ilmselt ma teen mõningaid asju nii just sellepärast, et eristuda, teha teistmoodi. Ja mõningaid asju jällegi sarnastumise pärast ja tõttu. Meil on omad sättumused, mis on meisse istutatud geneetiliselt, bioloogiliselt, kultuuriliselt, kasvatuslikult, juhtumisipidi jne. St mingid harjumused, mingi tuumkompleks, probleemiväli. Küsimus on, kuidas sellel väljal liigutakse (ja isegi: kuidas sellest välja liigutakse, teispoole “antust”). Ja just sellepärast on hea pidada silmas Läbistuvat, geneetilist instantsi, “tühjust”. See on sulatustiigel kõikide meie klompide jaoks ja võrdlustasand meie harjumuslike suundade tarvis. Kullaproov. Kas peab vastu Läbistuva-proovile? geneesikatsumusele? tühjusetõmbele? Ennast ja oma antust ei maksa ülemäära armastada ega vihata – see on meie tõukepind; ja meie elu väärtuse määrab see, mida me selle pinnaga ette võtame: kas jääme tasse kinni, või tõukume. St. kas suudame endast eristuda ja ennast lõimida – kui intensiivselt? Kui tõukume intensiivselt, siis ongi elu sees. Aga kui tõukume väheintensiivselt, siis jällegi – mis me sellega peale hakkame? Kas jääme kinni mittetõukumisse või tõukume omaenese mittetõukumiseltki? See on murdepunkt. Kuidas jaatada kõige madalamatki, kuidas jõuda jõuetutki. Seda mitte unustada...