pahategu ja patt

Võiks eristada pahategu ja pattu, kus pahategu on harilikult teist inimest või muud olendit kahjustav tegu ning patt on pahateost võrsuv kannatus, süümepiin. Harilikult need käivad koos: kui keegi teeb pahateo, aga ei tunne selle tõttu süümepiinu, siis ta on südametu, kalestunud, sotsiopaat vm hälbeline; kui keegi pole teinud pahategu, aga tunneb süümepiinu, siis on see samuti hälve, mis sedakorda tuleneb haiglaslikust tundlikkusest (sarnane allergiaga, mis on ebaadekvaatselt äge kehareaktsioon tühisele ärritajale), enesehaletsusest, enesepisendusest vms. fantastilisest.

Pahategude ja nendest võrsuva süümepiina ehk patuga on veel see asi, et nende hulk vältimatult järjest kasvab, kuna inimene on mäluline olend: pahategusid tuleb juurde ja need kuhjuvad. Teed kellelegi ühe korra valu, aga südametunnistus teeb sulle endale selle asja pärast elu otsani valu. Pahategudel ja pattudel on siin koguni eriline positsioon, sest põhjustatud valuga nad püsivad eriti hästi, eredalt meeles. Nad isegi struktureerivad mälu (või meenutamist): mõned kõrvalised mälestused võivad meeles olla juhusliku seose tõttu valusa mälestusega.

Kuidas nüüd pääseda sellest olukorrast, mis ähvardab mutuda põrgulikuks piinakambriks, kus lakkamatult kajab järjest enam pahategude järelkajasid? Ilmselt mitte nõnda, et pahategu maha salatakse (sest siis ta jääb endiselt kummitama) või et see unustatakse (sest see ilmutab ükskõiksust, isiksuse kalestumist, mis on isegi hullem kui too südametunnistuse piinakamber) või et selle üle uhkust hakataks tundma, sellega hoobeldaks, auasjaks muudetaks (sel võib teatav mõte olla põdemiskriitikana, aga iseeneses on see perversioon).

Siia kõrvale võiks tuua eristuse valu ja kannatuse vahel. Olen seda vahel näiteks toonud: kui pea valutab, siis saab eristada ühest küljest valu kui seda valutavad isikut, kes ma olen, minu valulist maailma, ning teisest küljest kannatust kui välise positsiooni kaudu esitatud soovi või pretensiooni, et valu ei oleks. Kannatus on ses mõttes püüd ennast (seda valutavat mina) maha salata (nagu „Kaklusklubis“, kus tegelane püüab valu eest põgeneda kujutlusmaailma). Kui nüüd ennast üles tunnistada, olla omaenese valus, siis on võimalik, et on valu, aga pole kannatust.

Nüüd pahategu oleks nagu valus tegu ning patt oleks nagu sellest võrsuv kannatus, välise positsiooni kaudu esitatud soov või pretensioon, et seda ei oleks: „Seda ei saa, ei tohi olla! Ma olen ju, ma pean olema parem inimene!“ Aga ei. Justnimelt ja just täpselt selline ma olengi, ühes kõige selle tõpruse, julmuse, südametuse, tähelepanematuse jne-ga, millest pahategu võrsus. Ei ole ma keegi muu.

Kui niimoodi võtta, siis nagu peavalu puhul on täpselt see konkreetne isik kes ma olen, mh oma psüühiliste või moraalsete valudega. Ja nagu peavalu, nõnda ka pahategude puhul eristub siis puhas teadvus – too justkui-väliselt positsioonilt esitatud soov või pretensioon oli ju ikkagi minu teadvuse sees, aga ebapuhtalt (sellesse on segatud ja sogatud sisusid – toosama soov või pretensioon) ja vastuoluliselt (ma püüan omaense alust üles kangutada, omaenda alusele ligi pääseda). Nüüd aga valu või pahateo vaatlemine teeb eristuse: valu, tegu ning nende puhas peegeldus, läbitunne. Siis kannatus ja patt teatavas mõttes lenduvad, ja jääb ainult teatavad spetsiifilised valud (lisaks muule). Võib-olla just siis on võimalik neist midagi õppida, nii et isik transformeerub „paremaks“, s.o nüansseeritumaks.

Kas see saab püsiv seisund olla, seda ma ei tea, pole ise kogenud. Kui ma seda ka taipan, siis õige varsti see kollapseerub kas tavaeksistentsi ükskõiksesse tiksumisse või pahategude üle meeleheitmisse. Kui pattude andeksandi religiooni kaudu taotletakse, siis võib-olla just selleks, et sellele mingit püsivust ja kestvust anda – seda siis teises mõttes välise instantsi kaudu: kui näiteks papile patte pihitakse, siis papp on idee järgi Jumala asemik, s.t esindab (põhimõtteliselt) just nimelt seda puhast pööret, pihtija saab teda võtta puhta läbitundepinna- või ruumina, ja ta ei satu vastuollu, kus ta justkui omaenda alust üles kangutaks. Küllap siin tekivad omakorda probleemid, miska asi muudetakse moraalilooks, ülimina koormale pannakse üks telliskvi juurde, südametunnistuse kõlakoda krutitakse kõrvulukustavaks. Aga ehk on võimalik ka see, et patud püsivad pahategude pealt lennus, nii et on valu, aga pole kannatust. Valu sunnib transformeeruma, kannatuse puudumine hoiab ära valu külge klammerdumise, pahateo fetišeerimise, haiguse ülistamise, vahendi muutmise eesmärgiks.

Bergson ja Einstein

Ma vist ikkagi ei saa aru, miks Bergsonile relatiivsusteooria ei istunud. See, et teda võis halvas mõttes "käima" tõmmata see, kui kasutatakse selliseid sõnu nagu "kell" ja "samaaegsuse mõõtmine", on arusaadav, pidades tema mõõtmise ja objektiivse homogeense aja kriitikat. Aga isuliselt võiks ju "kella" asemel olla isik, oma kestuse, vahetu taju jne-ga. Kas mitte ühe üleüldise homogeense kestuse postuleerimine pole pigem Bergsoni enda jaoks halb? Näiteks kaksikutepardoks. Üks käib valguse kiirusel reisu peal ja tagasi tulles on noorem kui ta kaksikvend. Laias laastus ilmutaks see ju just nimelt kestuse ja energia (teo, aine, keha) lahutamatut seost - hoopis teistlaadi, sügavama absoluudiga kui lihtsalt kestus. Kui ma olen see kaksik, kes reisu peale läheb, siis mu kehaprotsessid ja ümbrusega lävimine käivad just selles väljavenitatud ajas (kas ma ise tajuksin seda muutust? võib-olla mitte) ja tagasi tulles kohtun oma kaksikuga, kelle protsessid on käinud temale vastavas "kiiremas" ajas. Me saame ikkagi suhelda, rääkida (tiksume nüüd ju samas ajas, oleme samas kohas) - ja seda võimaldab pigem meie kestuse/energia vahekord (see, et me suhestume protsessidega - ükskõik kui kiiresti või aeglaselt nad mõne teise protsessiga võrreldes ka ei käi), kui mingi üleüldine homogeenne kestus. Tähendab, põhimõtteliselt ei ole vahet, mitu "tiksu" me bioloogiliste masinatena vahepeal teinud oleme.

Maslow' püramiid pea pealt jalgadele!

Maslow’ püramiid tuleb pea pealt jalgele pöörata. Kõige aluseks on välu, kohal-olu, Dasein. Sellele on rajatud (või õigemini selles on kätketud) teistele-olu, maailmas-olu ja enese-suhte mõõtmed. Sellele on rajatud (või õigemini sellest aretatud) turvatunde ja eneseületuse vajadused. Ning kõige tipus, kõige viimaks on vaja sööki, jooki, peavarju, kaitset külma ja kuuma eest jne. Ilma püramiidi „aluseta“ pole sel tipul mitte mingisugust mõtet ega isegi mitte mingit olemisvõimalust.

Mõtte mehhaniseerijad

Suur tung mehhaniseerida, sh mõttevallas. Süllogistika, loogika. Lootus, et siis mõte mõtleb iseenesest. Umbes nagu tiibetis on trumlitele nikerdatud või rätikutele trükitud pühatekstid ja palved, nii et kui neid keerutada või kui nad tuules lehvivad, siis palvetamine toimub justkui automaatselt. Saab isegi rangelt öelda: niivõrd kui mõte on mehhaniseeritud, lakkab ta olemast mõte. Süllogistika ja loogika on rangelt filosoofiavälised. Kaudseid teid pidi võivad nad hiljem omakorda mõtlemist mõjutada, nõnda nagu matemaatilised avastused võivad leida rakenduse füüsikas, aga sellegipoolest on selle puhta, formaalse mõtlemise puhul tegemist millegi mõttevälisega. Ja mitte mõtlemisest kõrgemal, vaid madalamal asuvaga. Mõtlemise jääk, jäänuk, pära, riismed. (See on öeldud filosoofilise mõtlemise pinnalt; võib-olla satub see mõnda teise mõtlemise valda, nt teaduslikku.)

Aste tagasi, vähemal määral kehtib see ka üleüldse filosoofiliste süsteemide ja mõistete puhul: niivõrd kui moodustub selline mõttemasin, langeb see juba mõtlemisest välja. See on küll palju elavam kui täiesti mehaniseeritud mõte, mõisted moodustavad justkui teatava organismi, kunstiteose või maailma, millel on oma elu, areng, kalduvused, isikupära jne, ent struktuur, mis talle elu annab, ka võtab selle, juba määrab ta surema. Teatavas mõttes saabki (nö inimlikult) mõtelda ainult mõtlemisest välja, ära, alla langedes.

dualismist

Mõningates filosoofilistes ja religioossetes kontekstides vahel kasutatakse etteheitvalt nimetust "dualism". Mõte on selles, et kritiseeritav positsioon jääb madalamaks, nõrgemaks, kuna postuleerib kaks eraldi, lahutatud mõistet, jõudu, entiteeti, ning et on vaja liikuda kõrgemale positsioonile, kus need ühendatakse kõrgemaks ühtsuseks.
See on naiivne. Juba puhtloogiliselt. Ei ole võimalik formuleerida ega käsitada positsiooni, kus poleks mingisugust duaalsust. Kui mingid kaks mõistet, jõudu, entiteeti postuleeritakse absoluutseks kahesuseks, siis on see parimal juhul vaid duaalsuste-kontiinumi üks äär, mille teises servas on käsitlused, kus need duaalsused on läbipõimunumad, nagu näiteks hiina yin-yang'i idees. Ja teisipidi pole võimalik formuleerida ega käsitada positsiooni, kus poleks mingisugust ühtsust. Juba väidetav dualistlik süsteem ise kujutab endast teatavat ühtsust, süsteemi, kahe substantsi ühendatust ja koosolu - isegi kui nad jäävad täiesti ükskõikseks ja teineteise kõrvale.
See näitab, et kogu küsimus on valesti püstitatud. Küsimus on hoopis paljustes ning selle erinevates vormides (läbistuvamad, kõrvutuvamad). Ja küsimus pole dualismis, vaid eristumise ja lõimimise mehhanismides, kus luuakse kahetisusi ja mitmetisusi ning kus nad üksteisega läbi käivad. Rohkem nüansse!

karid

Filosoofiks saamise teel on hulk karisid. Kui sa oled päris filosoof, siis sa mõtled päriselt, päris asjast, nii et saba ja sarvedega oled sisse mässitud. Nüüd üks kari on see, et sa hülgad oma vahendi, mille kaudu sa sellele liikusid (harilikult on selleks mõni filosoof), hülgad ülepea filosoofia ja üritad otse tunnetada. Iseenesest polegi sellest midagi katki (kui sa suudad hoida oma aktiivsust). Aga filosoof sa siis enam ei ole, ja võib-olla jääd ilma sellest ainsast – või peamisest – vallast, kus sa loominguline olid. Heast filosoofist võib tulla käpardlik usklik.

Teine kari on see, et filosoofia võib tunduda tühi. See tekitab kiusatuse liikuda kunsti või teadusse. Saab midagi teha justkui täpsemini, konkreetsemini, kombatavamalt. Ega sellestki pole iseenesest midagi katki – ainult et jällegi võid sa niimoodi ilma jääda vallast, kus sa olid aktiivne, nii et heast filosoofist saab käpradlik kunstnik või teadlane. Või võib-olla saab hea, aga filosoofilisest seisukohast võttes on see äralangemine, nõrkus. Sest filosoofial on oma täius, täisus, oma konkreetsus, täpsus, kombatavus. Kui eelmise kari puhul oli tegemist, et taluda mõisteid, mõistelisi struktuure-seoseid, siis siin on tegemist, et taluda nende kõigest pooleldi-aktuaalsust, püsida filosoofiliste mõistete (pool)väesolus.

Kolmas kari võib olla see, et sa tahad olla filosoof – aga siis sa just lakkad see olemast. Tuleb olla (ka) usklik, kunstnik, teadlane, tänavalkõndija jne, ning ainult nii saad sa mõtelda. Sest mõtlemine käib alati servast, vahepealsest, piiripealsest, hägusest, kahtlasest, segaminiminekust.

Veel üks kari on, kui sa hakkad populaarseks tegelaseks, arvamusliidriks, meediafiguuriks, poliitikuks, ülikoolifunktsionäriks-karjeristiks jne. Kõik need on meelitavad, sest toovad sisse rohkem (tähelepanu, raha, võimu) kui filosoofia – mis iseenesest ei too sisse mitte midagi, vaid on puhas välja minek.

Karisid on terve kari. Põhiline asi on viivitada edasiminekuga – olgu see religioon, teadus, kunst, ühiskondlik aktiivsus või muu. Vältida valmisolu ja hoida valmisolekut – milleks? See teebki selle püsimise raskeks, kuna ei saa õieti näidata midagi, milleks valmis ollakse – ja seetõttu ei saa ka ennast millegagi õigustada. Aga ometi pole see midagi umbmäärast, suvalist ega lõtva. On olemas filosoofiline püsimine püsituses, just konkreetselt filosoofia võtmes (mis pole ei parem ega halvem kui nood religioossed, teaduslikud, kunstilised, ühiskondlikud jne laadid). Leidub inimesi, kes selles võtmes suudavad midagi lahti keerata, avada, nihutada, mingit elupuhangut morgi (s.t üleni kättejõudnu tasandile) lasta. See pole kõikvõimas. See puudutab ülepea võib-olla ainult väheseid. Aga see on elu, üks elu või elusus.

maailmafilm

Aastaid tagasi käisin Pärnu antropoloogiliste filmide festivalil, mitu aastat järjest. Tartu Maailmafilmil olen ka üritanud käia, aga tegemisi on nii palju olnud, et mõni aasta on üldse vahele jäänud, ja parimal juhul on ühe päeva välja venitanud. Tänavu venitas poolteist päeva. Ma pole suurem asi filmivaataja, aga on filme, mille vaatamine on olnud seda intensiivsem. Konkreetselt antropoloogilised filmid nagu annavad midagi, mida muidu ei saa - maailma faktilisust, mida ise välja ei mõtle. Aga see erinevuse nägemine-adumine on kaudselt mõtlemise materjaliks ja viljastajaks. Mingil moel mõjub väga hästi.
Festivalile saadeti 1000 filmi, millest on välja valitud 50-60 ja tase on nii hea, et enam-vähem kinnisilmi võib vaatama minna. Õppejõuna ma muidugi ei saagi sättida visiiti filmide järgi, vaid selle järgi, millal tulla saan. Eilsed filmid olid huvitavad, aga tänane "Meister ja Divino" oli eriti huvitav, taandamatu ambivalentsiga väga mitmel tasandil.
Filmi peategelased on Adalbert Heide ("Meister"), saksa misjonär, kes elab Brasiilias Xavante hõimu juures 1957. aastast peale ja on neid aastakümneid filminud, ja Divino Tserewahu, kes on Xavante päritolu filmitegija. Esiteks on ambivalentne misjonäri tsiviliseeriv roll, nagu ikka. Ta toob kaasa tehnilist progressi - traktor, buss - ning koostab Xavante keele grammatika ja tõlgib kõik liturgiatekstid ära. Selle kõige mõju objektiivseks hindamiseks film palju materjali ei anna. Dokumentalistina on Adalbert ka aastaid tegev olnud, ja ta on oma materjali ka filmideks monteerinud - aga kõik on ta vist teinud sahtlisse ja vb kohalikuks tarbimiseks, külas nädalavahetusel näitamiseks. Nendes on nii etnograafilist salvestustööd kui ka naeruväärset indiaanlasemängimist. Ei saa ka õieti aimu, kui palju Xabanted teda mõjutanud on - on paar vihjet kohalikule oludele mugandatud armulauatseremooniast ja kohaliku päikesekultuse ülevõtmisest (kui päikese sisse on seinamaalil pandud Jeesus), ja ta näib olevat suhteliselt tolerantne sünkretismi suhtes, aga väga tugevate statementidega ei esine. Ta näib olevat mingisugune segu konservatiivsusest ja relax hoiakust.
Divino oli kunagi altaripoiss ja hakkas Adalberti mõjul ise filmima; hiljem õppis vist põliselanikele mõeldud filmikoolis edasi ja ta esindab moodsamat hoiakut; ta on omakorda olnud eeskujuks teistele Xavantedest filmitegijatele. Ta paistab kodus nii Xavante asjas kui moodsas maailmas - ehkki päris täpselt pole aru saada, kuidas Xavantede argielu välja näeb, kui "moderniseeritud" see on. Kõige põnevam oli Divino ja Adalberti vahekord, mis oli segu võistlusest, respektist, tögamisest ja vist ka mingitest etteheidetest, mis aga jäid ebamääraseks. Peaks uuesti nägema, siis saaks täpsemalt aru anda.
Nüüd kavatsen vaadata veel ühe filmi algust ja siis tõmban joone alla. Ei tea, ehk tulevikus saab pikemalt siin festivalil olla. See on väga hea ja tasemel asi.