inimväli

Harjumuspärane on mõtelda nõnda, et mina olen aktiivne ning hangin ümbrusest seda, mis mind huvitab: raamatuid, filme, ideid jne. Aga nõnda nagu elektron on üleüldise (kõikjaleulatuva) elektronvälja lokaalne häiritus, energiapake, siis samamoodi võiks mõtelda, et mina inimesena olen üleüldise sümboolimaginaarse välja lokaalne häiritus, kimbutus. Et ma olen peaasjalikult passiivne: s.t mul on mingi lähteliigendus, mida mõjutab ümbrusest eeskätt see, mis temaga haakub. Algliigendust (rõhk pole siin algsusel, vaid kunatisusel, s.t alati juba on mingi liigendus) võib võtta nagu sõela, mis ümbrust selekteerib, nt oma keha ülesehituse ja seatuste tõttu mulle maitseb kas hapu või soolane, huvitun taimedest või elektroonikast, raamatutest või seltsielust jne. (või ka nende üht- või teistsugustest kombinatsioonidest, muidugi). Peamine aktiivsus tuleb ümbritsevalt sümbool-imaginaarsest väljast, mis minu filtrit läbides teostab minus mingeid teisendusi, nii et ma vastavalt teisendan oma filtrit või tugevdan olemasolevaid pilusid, annan impulssidele tagasisidet – nii et rangelt võttes olen muidugi ka mina aktiivne, aga pigem vinjettidena, väikeste teisendustena antusel (liigendusel, sõelal), mida ma iial lõpuni ei saa kontrollida ning ümbrusest tulevatel energiavoogudel, mis kannavad sümboolimaginaarseid (ja muidugi ka bioloogilisi, keemilisi jne) sisusid. Selles mõttes „mind“ kui midagi substantsiaalset ja eraldiolevat ei olegi olemas, ma olen väljahäiritus, millel on muidugi omad eripärad – ja kuna neid mõjutusi on nii palju ja kuna ümbrusega lävides emergeerub ootamatuid, enneolematuid vorme, siis ma võingi muidugi olla kaunis eriline või eristuv – aga seda ikkagi väljal, välja kontekstis, teiste hulgas, hulksena. Mu kitsas mõttes teadvus põhineb sümboolimaginaarsetel üksustel, mis on antud tol ühisväljal ja sellisena ühetaolised, ühtlased, võrreldavad. Ses mõttes mu teadvus ongi ühisteadvus – ja just mitte midagi privaatset, eraviisilist. Ühisvälja lokaalne häiring. See, kes ma „ise“ olen oma olemises, on hoopis midagi muud, see on lõige, mis jaotab välju, teadvuskihte, isendeid, hulksusi, üleüldine muundumine, mis siin lokaalselt produtseerib seda, mida ta produtseerib, noid sümboolimaginaarseid stalaktiite.

taimedest

Poisikesena oli „Kannikese“ pood mu tempel. Lisaks lõikelilledele müüdi seal ka laias valikus potitaimi. Suure osa oma taskurahast viisin sinna. Õigupoolest oli mul omaette tiir, nagu palverännak, kus olid Mündi tänava lillepood, Vene tänava alguse oma, Müürivahe oma (seal küll olid põhiliselt lõikelilled, aga mõningaid tarvikuid oli) ja Valli tänava oma Laste maailma kõrval. Ja siis Kannike. Käisin neis, tammusin, piidlesin, võrdlesin hindu, ja siis – pidupäevana – tõin mõne koju. Küll oli eriline tunne. Ilmselt nagu mõnel kassi- või koerapoega tuues. Kannikese pood oli neist kõige suurem, seal oli mingi väike purskkaev või õigemini koht, kus vesi alla voolas, mõned mittemüügis kaunistuseks taimed. Süda ikka tõmbus valust kokku, kui vaatasin hästi suure sukulendi lehti, mille lehtedesse oli sõnumeid soditud justkui see oleks majasein. Oma heli oli seal poes tänu tollele veevoolule. Ja oma lõhn. Taimed olid ikka rubla kakskümmend kopikat, kolm rubla, viis rubla, ja kallimaidki. Mõned suuremad tõin just Kannikesest – mäletan üht draakonipuud (kas see võis lausa 25 rubla olla?) ja üht suurt aaloelist. Ja papüürust. Heal ajal kasvatasin kodus mitutsada liiki taimi. Mõni neist on seal korteris senini alles – kuld-nõelköis, mis oli mul juba vanas korteris ja mille ma võtsin 1985. aastal uude kohta kolides kaasa, siis üks sukulent, mille tütre ma koolitaime küljest virutasin (ma ta liiki vist ei tuvastanud, kas teda polnud „Toalillede“ raamatus või mis? nii et siiamaani ei tea; muidu ma mõnel teadsin nii eesti- kui ladinakeelset nimetust), aaloe, mille tütre ma näpistasin altnaabrite aaloe küljest, kui me uues korteris päris alguses läbi nende trepikoja käisime, kui nad olid aaloe juba sinna kolinud, aga ise veel sees ei elanud. Ja havisaba, mis pärines õele kingitud lillekimbust ja mis vaasis juured alla ajas. Ilmatuma aja kasvaski vaasis, kuni ta mulda istutasin, ja kus ta vohama hakkas. Monstera oli meil elutoas, igavesti suur. Palju hiljem, kui mul taimedele enam aega polnud, ma veel paljundasin teda (alt olid lehed ära tulnud) ja siis jagasin laiali. Endale vist jäi ka üks, aga see läks välja. Taimed oli mu kirg, mul oli nendega side. Praegusel erialal paistab tulevik tume; võib-olla õpingi millalgi ümber aednikuks või kellekski selliseks.

Nimede korrektsest kirjutamisest

Tiit Kuuskmäe püstitas küsimuse, kas õige on Harbin või Harbiin. Võtkem kirves ja langetagem ta. Tegelikult oleks korrektne Haerbin. Või õigemini Hā'ěrbīn või õigemini 哈尔滨. 

Õigupoolest, "korrektne" oleks üldse mitte esitada üht nimekuju, vaid esitada korraga ja rööpselt kõikide kõnelejate idiolektiliste häälduste võimalikult täpsed foneetilised transkriptsioonid ning igasugused kirjapildid. Või õigemini, transkriptsioonide asemel pigem helindid. Nii et kui tahta ütelda "Harbiin" kõlab sul miljard korda väikeste teisenduste, erinevate tämbrite jne-ga häälduskuju.

Ja siis läheb veel kismaks, kes tohivad sinna helinditesse lugeda. Kas ainult harbiinlased? Põhja-hiinlased? Han-hiinlased? Hiina kodanikud? Hiina keele oskajad? Kes on hiina keele oskaja? Kuidas me saame ette kirjutada "õiget" hääldust, kui see peab alles helinditest selguma? Mis alusel keelata üldse kõigil inimestel sisse lugeda? Äkki papagoidki kvalifitseeruksid? Ja lõpuks võib argumenteerida, et ka tuul puudelatvades ja merekohin kaldal ütlevad "Harbiin'i" ning putukad, sisalikud ja muud olesed ringi sagides kirjutavad maa sisse "Harbiin", 哈尔滨, Харби́н. Olemise sosin ja olmakiri.