Ärkamine

Hommikul kõnelemine on valus. Kuulata teise kõnelemist või ise kõneleda. Oled veetnud aega uneläbistuvuses, intensiivsetes unenägudes, aga kõne annab sellele haamriga, lööb tükkideks, kusjuures laialilendavad tükid otsekohe hanguvad nagu õues õhkuvisatud teevesi Antarktikas. Nagu peegli või jääkamaka tükid vedelevad laiali ning võib vaid imestada, et nad kunagi kokku käisid ja kokku hakkasid. Siis ongi jälle vaev ja viletsus ja jändamine, samas kui magades olid õnnis ning isegi kui unenäos oli mingeid murekohti, hirme, labasusi, siis on needki ikkagi mõnusad, omased, nüansikad, elusad, ehtsad. Eks üles me peame tõusma ja tükeldamisest me ei pääse, aga parem, kui see käib leebemal viisil. Näiteks külma dušiga. See on nagu jääkuubiku pistmine kuuma vette, nii et ta seal tervenisti lahustub. Kui ma lähen hommikul külma duši alla, siis olen nagu keevasse vette astuv jääkamakas. Need kujundid paistavad justkui teineteisele vastu käivat; sellest polekski ka midagi katki, kuid neil on siiski sisuline seos, kuivõrd küsimus on intensiivsuses. Kui vesi on väga kuum või väga külm, siis näppu sinna pistes me ei pruugigi esiotsa aru saada, kumb – me tajume vaid, et on väga intensiivne; see vesi mitte ei paita meid, vaid virutab. Ühest intensiivsusest (uni) astume teise, mis on küll vähem intensiivne, aga ikkagi midagi sinnapoole (külm dušš). Külma vee virutus on üks orgaanilisemaid üles ärkamise, käesolumaailma naasmise abinõusid. Just see virutus teeb su plastiliiniks, nii et sa ei lähe katki, vaid moduleerud. Teine hea abinõu on hommikul pisukese meelt märgata. Mitte kohe igasugu kalduvustele järele anda ja rakkesse hakata, vaid sutsukese viivitada. Tõsi, vahel on vaja mingid klombid lihtsalt lõhkuda; loomuliku arenguga neist välja ei saa. Mingid elu-kasvajad, mis on vaja lihtsalt välja opereerida. Kuid see on teine kontekst, teised asjaolud. Hommikul ärkamise ülesanne seisneb selles, et eelistatavalt sõbralikul moel tuua läbistuvale pinnale juurde käesolupind, hakata võimalikult mõnusalt hargnema, tegevussoontesse valguma. Kirjutamine on ka suhteliselt leebe ärkamine. See on justkui unenäo jätk. Enne eritasid unenägusid, nüüd teksti. Kirjapandult on see tekst muidugi tükatine ja kõrvutuv, aga ta tuleb ikkagi oma läbistuvast otsast, kus on pehmel kujul see glasuur, mis piparkookidele (ekraanile, paberile) kantuna peagi tahkub. Lugemine on juba natuke invasiivsem ja vaevarohkem, kuid suulise kõnega võrreldes siiski leebem. Võtad kätte ja hüppad raamatumerre, ujud seal nagu kala vees, unustad end seal nagu unenäoski. Ärgatakse muidugi erinevalt.

Teadusluule

Teadusluule Teadusluule on eriline tunnetusvorm. Ta on inspireeritud teaduslikest faktidest, tõlgendustest, teooriatest, terminitest, aga ta kasutab ja kombineerib neid teistmoodi kui teadus: teadusluule tõmbab nende vahele teistmoodi seoseid, tekitab uutlaadi tundeid ja tajusid, nihutab meid kui kogejat. Näiteks kuidas on kogeda maailma kingloomana? Kvargina? Või kui pelga välise sarnasuse alusel (nt kokkukõla) tuua kokku nähtusi ning avastada neis seejärel ka sisulisi seoseid. Ja juba lihtsalt see, kui teadusmõisted ja teooriad on asetatud luule konteksti, tekitab nihestuse, teistmoodi perspektiivi neile. See võib osutuda värskendavaks. See võib pakkuda teadlasele hõlpu tema igapäevatööst, stressist, teatud viisil uurimise pingest. See võib pakkuda luuletajale kergendust oma subjektiivsusest, isiksusepiirangutest, kui ta saab toetuda teaduse poolt välja toodud, tuvastatud, tähele pandud asjaoludele, isenditele. Juba ainuüksi see, kui võtta endale ülesandeks kirjutada luuletus näiteks mitokondrist, siis see ühest küljest ajendab luuletajat teadlase kombel mitokondri kohta rohkem teadmisi hankima (kui tal neid pole), aga teisest küljest ka neid teisel moel kokku tooma. Seda ei saa ette ütelda, mis moel, või anda mingit reeglit selle kokkutoomise kohta, aga see peaks olema selge, et mingid omad loogikad nendes luulelistes kokkutoomistes on, ja selle peab igaüks üles leidma. Ja isegi kui see ei õnnestu, st kui luuletust ei sünni, siis juba sellel pingutusel enesel, sellisel katsetusel võib olla oma väärtus. Hea teadusluule vabastab stereotüüpidest, mis sageli on teaduse ja luule kohta. Teadlased ja luuletajad ise teavad küll, kuidas teha head teadust või luulet, aga teineteise loomingu printsiipidest ei pruugi olla selget ettekujutust. Kui paluda teadlasel kirjutada luuletus siilist, siis ta võib lagedale tulla sisu ja vormi klišeedega (lapselik riim, päikeseloojangud-armsused), mille kohta luuletajad teavad, et see ei ole hea luule. Teisipidi võib luuletajatel olla ettekujutus teadusest kui kuivast, ebaisikulisest tegevusest, mis ehtsa teadlase puhul on aga tegelikkusest äärmiselt kaugel: teadlase jaoks on tema uurimine ülimalt mahlakas ning seostub tema väga isiklike huvide, sihtide, väärtustega. Nii teadlase kui ka luuletaja lähtekohast võib teadusluule olla värskendav ja arendav. Olgu et teadlane püüab oma uurimust esitada luule vormis või luuletaja püüab teadusest inspiratsiooni hankida. Nii et üks saab parema ettekujutuse heast luulest ja teine teadusest. Asi pole niivõrd mingite „nippide“ ja „võtete“ omandamises, vaid pigem selles, et just nimelt rääkida nähtustest võimalikult otse, ja võimalikult nüansikalt, võimsalt. Palju räägitakse teaduse populariseerimisest, mille sihis on tehtud suuri edusamme koolides, videotes, muuseumides jne. Esitada teadust kaasahaaraval, intrigeerival, huvitaval moel. Teadusluule aga populariseeriks teadust täitsa omal kombel: see ei tähenda lihtsamini mõistetavaks tegemist ega isegi lihtsal moel huvi äratamist, vaid toob teadus-asjad meile lähemale sel moel, et kehastab neid, laseb need luuletaja kehameelest läbi – nii et me näeme, kuidas kvark saab meile korda minna, kuidas saab tunda ja tajuda koos teistsuguse olendiga, kelle olemisviisi kohta me oleme suuresti teadmisi hankinud just teaduse abil. Luuletaja oma isikus näitab, kuidas need võivad isiklikult korda minna ja meie omaenda taju- ja tundeilma teisendada. Sellisena on sel oluline roll ka ökoloogilise teadlikkuse kasvatamisel. See kõik lisab õigustust teadusluulele, ent ometi ei piirdu tema – nagu üldse kunsti – tähendus ja tähtsus ühegi sellise tuvastatava „kasuga“, vaid ta on ka seesmiselt väärtuslik, tähtis, oluline, huvitav taiesena.

Uus maailmakord

Uus infoolukord – sotsiaalmeedia ja internet – on toonud kaasa polariseerumise. Küberelu võiks veelgi enam offline elust lahutada ning võiks rajada kübervallas kaks riiki, ütleme tinglikult „punase“ ja „sinise“. Füüsilises maailmas elaksid inimesed läbisegi, aga kübermaailmas on igaüks emma-kumma riigi kodanik. Kuna lõvilõviosa kaubandusest ja tootmisest käib kübervahendusel (kaardimaksed, elektrooniline haldus, raamatupidamine jpm), siis oleks väga hõlbus korraldada kahe riigi haldust, makse, sissetulekuid, väljaminekuid. Automaattõlke tingimustes pole ka keelebarjäär enam nii suur takistus. Suurema osa kogutud maksudest suunavad kaks riiki kohalikele omavalitsustele, mis toimetavad füüsilises maailmas: peavad koole ja haiglaid, ehitavad teid. Igaüks saab elada oma meelepärases küberriigis ning seal välja elada. Kuna peamine vunk, kirg ja konflikt läheb kübervalda, siis saavad nad füüsilises maailmas – mis on ju pelk kohalik omavalitsus – rahumeeli üksteise kõrval toimetada.

kursus

Kursuse kohta võib kasutada kaht kujundit: üks on nagu suurte silmadega võrk, mis heidetakse kogu kõnealuse valla peale, millest nopitakse välja suuremad kalad. Edasine uuring seisneb selles, et visata valdkonna mõnesse kohta tihedamate silmadega võrk. Teine kujund on juur, mis läbistab valdkonda teatavas suunas ning loob endale harujuuri teistes suundades. Edasine uuring seisneb siis selles, et liikuda juurega edasi ja/või ajada uusi kõrvaljuuri, kusjuures mõni kõrvaljuur võib saada peajuureks. Valdkonna piirid pole siis täpselt ette antud ja pole kindlust, et valdkonda on laias laastus ammendavalt käsitletud. Küll aga on teatav impulss, stiimul, vunk, jõud, millega juur edasi tungib. (Seda kujundit võiks veel laiendada seeläbi, et see juur loob sümbiootilisi suhteid seentega, moodustamani mükoriisa; ehk et sedasorti uurimisviis võtaks endasse heterogeenset materjali, mis on hea nii doonorile kui ka aktseptorile: ideid kehastumusteooriast, tegutsejavõrgustiku teooriast, käsitööst jne.)

õppejõud

Tunnistan, et ei tunne end õppejõu positsioonis mugavalt. Ma peaksin üliõpilastele loenguid andma, millest nemad midagi saavad. Selle asemel võiks aga seda mõistet võtta natuke teistmoodi: õppejõud on see, kes kasvatab õppimise jõudu. Kui see juhtub, siis eks seegi ole üliõpilasele mingit sorti saamine, aga esiteks ei toimu see niivõrd asjade, ideede, käesolevate elementide tasandil – ehkki sedagi vältimatult juhtub – vaid rohkem nende asjade suhestamise, nendesse suhtumise, nende liigutamise tasandil – mõtlemise jõu tasandil. Ja teiseks ei saa sellest jõudu ainult üliõpilane, vaid samamoodi ka õppejõud. Üliõpilane on samuti õppejõud, ta arendab oma õppimise jõudu.

Teadus

Ma olen teadusfilosoof. Reflekteerides selle üle, kuidas mulle meeldib asju ajada, siis näen, et ma laotan lahti nähtuse olulised mõõtmed, aspektid. See on eeskätt teaduslikult informeeritud; nende mõõtmete puhul ei ammuta ma filosoofia ajaloost, vaid teaduslikust teadmisest, nii palju kui see mulle kätte- ja arusaadav on. See, kuidas ma neid töötlen, seostan, esitan, on muidugi filosoofiaajalooliselt informeeritud: seal on Spinozat, Hegelit, Zhu Xid, Zhuangzid, Bergsoni, Deleuze’i jne. Aga see on mulle mõnus: uidata teaduskirjanduses ja siis sealt noppida, sellega mängida, seda prepareerida, arendada, inspireerida. Ma olen ju ka teadusluuletaja. Kas on keegi üldse diboorist varem luuletanud? Ma olen muidugi üksjagu lugenud filosoofiat, ja loen jätkuvalt, aga filosoofiaga on mu suhe teistsugune – mis on huvitav ja kõnekas, selle ma lihtsalt võtan teisendustega üle ja see saab mu enda mõtlemise osaks (sageli ma ka unustan ära, kust ma mida kokku laenanud olen); mis ei ole huvitav ja kõnekas, selle ma lihtsalt unustan. Eks ma olen muidugi ka filosoofiliste tekstide ja koguni tekstilõikude eksegeesi teostanud, aga see pole mu peamine inspiratsiooniallikas. Kuigi heideggeriaanina alustades just nimelt oli mu peamine huvi filosoofia ajaloos. See oli tükk aega huvitav, aga siis sumbus mu jaoks. Värsket õhku sain Deleuze'i, Bergsoni, Ruyeri, Simondoniga, kes on teadusele avatumad.

keevitus

 

31. märtsil ja 1. aprillil käisin keevitamiskursusel Naked Islandi loovmajas (Rael ei osanud ise ka selle koosluse täpset nimetust öelda; eri kontekstides on see loomemaja, töökoda vm). Esimesel õhtul oli ohutustehnika ja esmane masinate proovimine; teisel päeval läks tegemiseks.

Mul ei olnud eelnevalt mingit ideed, mida ma võiksin keevitada. Mõtlesin lihtsalt keevitada metallitükke üksteise külge. Vaatasin metallijuppide kasti ja mõtlesin, et võiks olla metallijupp, mille saab otsapidi teise sisse panna ja siis kokku keevitada. Leidsin kastist U-kujulise kandilise jupi ning ühe veidi lühema ja kitsama kandilise toru, mis tema sisse mahtus. Siis vaatasin, et liiga pikad jupid, et võiks teha pooleks ja pikema võib-olla kolmeks. Siis aga mõtlesin, et miks kolmeks; teen mõlemad pooleks ja sean ristkülikukujuliselt kokku. Seda ma siis tegingi. Lõikasin pooleks, keevitasin kokku (poolautomaadi ja TIG-iga), lihvisin ära.

Siis mõtlesin, et võiks selle külge omakorda midagi keevitada. Läksin tagasi metallikasti juurde. Leidsin sealt neli täpselt ühepikkust torujuppi, jämeduse poolest kenasti eelmistega samas proportsioonis. See nüüd tahtis juba taburetiks saada. Lõikasin torudel otsad natuke viltuseks, et jalad saaks panna allapoole laienevana. Töökoja metallisaag ei töötanud ja ma lõikasin relakaga, silma järgi. Kuna nelinurga olin ära lihvinud, siis pidin ju jalad ka lihvima. Kulutasin sellele ilmatuma aja. Vahepeal konsulteerisin juhendajaga. Täitsime keevises olnud auke ja pragusid, nii poolautomaadi kui ka TIG-iga. Nii et mu tulevasel taburetil said ülalpoolsesse külge kaks korralikku keevist, mille juhendaja tegi, kolmas nii-ja-naa, mille ma tegin juhendaja silma all ja neljas suvakas, mille ma juba üksi tegin. Allapoole jäid mu enda jube-õmblused. 

 

Siis oli söögipaus. Kugistasin toidu, mis paistis heasti tervislik, ja tõttasin ummisjalu töökotta tagasi; tõsi küll, vahepeatusega kohvimasina juures. Siis keevitasin jalad külge ning hakkasin tegema jalgade vahele tugipulki. Viimaste juppide seast leidsin paar ümmargust toru ja ühe kandilise. Pärast selgus, et tagaruumis oli veel terve hulk metallikraami, aga seda ma õnneks ei teadnud, see info oli must kuidagi mööda läinud. Aga valiku piiratus tuli mulle just kasuks. Sest need jupid, mis seal olid, suunasid end ise taburetiks: see tegi elu lihtsamaks. Nende vahepulkade lõikamise ja lihvimisega (poolautomaadil) läks ka kenakesti aega. Nende keevitamisel juhendaja taas alguses näitas ette. Kui kõik oli keevitatud, siis ma püüdsin veel poolautomaadil ja TIG-il auke täita, vahelduva eduga. Mõni keevis ja augutäide tuli ilusasti välja, teise kohta aga tulid vorstid ja mummud. Üritasin neid ka TIG-il siledamaks sulatada, aga ega see ülearu hästi välja ei kukkunud; enamjaolt pidin ikkagi lihvimisega probleemi lahendama. Kogu kupatuse ülelihvimine võttis jälle kenakesti aega.

Mõni ilmselt keskendus rohkem töövõtete proovimisele, aga mina selle ühe asja valmistegemisele. Ma ei saanud sinna parata. Need jupid tahtsid saada taburetiks ja see omakorda nõudis kõike seda keevitamise ja lihvimise tööd, mis ma tegin. Elektroodkeevitus jäigi mul tegelikult ära proovimata. Aga need masinad on odavad ja levinud, nii et ehk millalgi saan katsetada. Teoreetiline arusaam on olemas.

 

                                                         Valik töökojas osalejate taieseid

Seltskond oli väga mitmekesine. 11st 3 olid naised, oli noori ja vanu, kõikvõimalike erialade esindajaid. Ainult paar oli varem keevitamist proovinud: üks oma maakodus, teine MIT-s. Paar inimest polnud relakatki varem käes hoidnud. Aga ei paistnud, et kellelgi ületamatuid probleeme oleks olnud. Metallitükke said kõik lõigatud, lihvitud, kokku keevitatud. Iseasi, kui sujuv ja kvaliteetne see õmblus tuli, aga nagu iga käelise oskusega tulevad need pika harjutamise peale. Juhendaja Andrei Puzõrjov oli väga kena ja abivalmis.

Kella väitel kõndisin ma töökojas üle 6000 sammu. Mis tundub üllatav, sest oma arust olin ma suurema osa ajast ühe koha peal paigal ja vaid vahel käisin ühe töölaua juurest teise juurde. Aga tõsi ta on, et ega ma paigal ju ei olnud, vaid alatasa tammusin laua taga, muutsin asendit jne. Õhtuks olin rampväsinud. Kui ma oleksin rohkem keevitanud ja vähem lihvinud, siis ehk olnuksin vähem väsinud. Aga noh, taburet tahtis tegemist.

Nüüd mõtlen, et võiksin teha puust samasuguse. See metalltaburet ei tee nüüd materjalile au just ses mõttes, et sama asja saab teha puidust ja enamikuks otstarveteks on too etem: kergem, aga piisavalt tugev. Aga noh, näpuharjutuseks polnud ju paha. Ja ta on ikka kohe ju eriti tugev. Isegi kui mu keevitused pole kvaliteetsed, on see materjal asetatud niimoodi, et ega taburetil olev raskus neid ülearu palju ei rõhu. Jalad on istmeplaadi all ja veidi väljapoole suunatud, nii et piisab sellest, et keevised hoiavad ära vinti keerduva kollapsi, ja see ese peaks kannatama kohe eriti suurt raskust. Äraviskamine läheb järjest enam moest ja käsitöö tuleb järjest enam moodi, nii et võib-olla pärandatakse seda taburetti veel mitu inimpõlve 😊.

Igatahes olin ma oma töösse käigus nii süvenenud, et ma ei kuulnud ega näinud midagi enda ümber (püüdsin vaid silmas pidada, kuhu lõigates või lihvides sädemed lendavad – et mitte liiga palju ja otse teise inimese poole). Ei käinud vetsus, ja kui viivuke söögipaus välja arvata, siis ei joonud ega söönud. Kodus kaanisin õhtul mitu liitrit vett. Selline käeline tegevus imab enda sisse. Ja see tundub võimestav (mul on selle kohta oma teooria, miks); ei ole tunnet, nagu oleks aega raisanud. Töö käigus ei läinud ma ka kordagi üldsegi närvi, mida mul muude tööde puhul pahatihti juhtub. Kuna ma keevitanud varem ei ole, siis ma ei eeldanudki, et mul üldse midagi välja tuleb. Ja kui midagi tuli, siis oli see juba hea.

Lapsena jälgisin tihti, kuidas onu maal keevitas. Ma ei mäleta, kuidas ma seda täpselt vaatlesin. Ma vist ei vaadanud otse keevitamist, sest ma ei mäleta, et mul maski ees oleks olnud. Aga kas oli nõue sel ajal pea ära pöörata? Võib-olla, ei mäleta, aga onu keevitamist mäletan küll. Neid vikerkaarevärvilisi keeviseid – need olid ilusad. Tema käes käisid sedasorti asjad imelihtsasti. Jõudsin nüüd lõpuks nii kaugele, et ka ise seda proovida. Onu vilumuseni ei jõua ma kunagi, aga see on ikkagi hoopis teine tunne ja pilk, kui oled ise proovinud. Võib-olla isegi minevikule (kus onu oli keevitaja positsioonis) annab see mingi lisaligipääsu.