Kambodža, 2. päev

 

 

2026.02.28

 

2. päev. Bangkok. 9h lendu pole üldiselt meelakkumine, aga kuidagi sai üle elatud. Esiteks komplekssusraamatuga, mis tasapisi osutus siiski vähem huvitavaks. Kuidagi tukastasin. Hommikul vaatasin Foiniikia skeemi ja natuke Ristiisa.

Lauri oli eile väidetavasti malaariarohust uimane. Aga hommikul hakkas lugema, kribama. Mina aga tundsin end seevastu kudenult. Bangkokis sõitsime rongiga ühest terminalist teise. Vagunis on, nagu meilgi, istekohad teatud gruppidele: vanurid, rasedad, vigased, väikelastega kodanikud. Aga selle tüüpnimekirja eesotsas troonisid mungad. Isegi mitte mungad-nunnad, vaid just mungad. 

 

  Kui selle kohta meie Kambodža giidilt küsisin, siis tema ütles, et vähemasti siin on istekoha pakkumise järjekord: rase, munk, vanur.

Bangkokist lendasime edasi Kambodžasse Siem Reapi. Kohale jõudes tegime teel hotelli peatuse toidupoes. Pärast poes maksmist õnnestus mul pangakaart kuhugi kaotada. Mul on tihti niimoodi. Mälus tagasi kerides on selge pilt: maksan, võtan tšekigi, aga siis teadvus hämardub. Ja kui taas selgineb, on vahepeal asju toimunud. Midagi on kadunud, midagi on untsu läinud. Elukaaslasega ütleme selle kohta, et Tema võttis ära. Küllap Tal oli tarvis. Aga vahel annab Ta ka asju tagasi. Siis on põhjust rõõmu tunda. Sest Tema teed on äraarvamatud, ta ei pea midagi põhjendama, ja tal võinuks toda asja aegade otsani tarvis minna. Aga näe, andis juba enne igaviku lõppu tagasi. Tore.

Õhtul otsisin pangakaarti seepärast, et mul oli mõte teha õues üks tiir ja ühtlasi otsida pangaautomaat, kust raha võtta. Aga kaarti ma ei leidnud. Kuid tiiru tegin sellegipoolest. Meie hotelli ümbrus paigutub sellisesse konteksti, mida ka Hiinas väga sageli näeb: linna serva tehakse kinnisvaraarendus, pannakse müüride vahel uhked majad püsti, aga väljaspool müüri on kõik samamoodi nagu enne arendust. Nõnda ka siin on meie hotell vinks-vonks, isegi ütleks et väga kena. Aga siia toob kruusatee. Mõned majad siin ümber on sarnaselt kinnisvaraarendatud (karendatud?). Aga nende karenduste vahel on padrik, songermaa, tühermik; otse maja lähedal põlde ei näinud, aga ma poleks üldse imestunud, kui paarsada meetrit veel kaugemal (tegin tõesti väga väikese ringi) oleksid ka põllud. Kui areng ei käi loomulikul moel (ehkki kas ta kunagi päris loomulikult käib?), siis tekivad sellised teravad kontrastid. Kondavad rakatsid haukusid mu peale. Keegi kannast ei krabanud.

Kambodža, 1. päev

 

Tallinn.
Kui mina lennujaama jõudsin, olid Teadlane ja Noorteadlased juba kohal. Pagasiga läks kõik libedasti; kohvrid olid meil pooltühjad. Kõige väiksem äraantav pagas oli Teadlasel; käsipagasi mõõtu ja kaalu (täpselt 7 kilo). Ka muud protseduurid kulgesid ladusalt. Väljalendu oodates arutasin Teadlasega, et kõik süsteemid on komplekssed ning lihtsad lineaarsed süsteemid on erijuht; ning et lisaks sellele on teadused, mis neid kompleksseid süsteeme uurivad, ise samuti komplekssed adaptiivsed süsteemid. Siis me, komplekssed süsteemid, asusime pardale.

Istanbuli lennates kes magas, kes vaatas filmi. Mina lugesin üht head raamatut komplekssusest ühiskonnateadustes (Byrne ja Callaghan, Complexity Theory and the Social Sciences), kus viidati palju Cilliersile, kes on üks teine komplekssusest kirjutav autor, kes mulle väga meeldis. Ma pole veel päris kindel, kas ma nende juttu tervenisti ära ostan, aga mingeid juppe kindlasti. Komplekssüsteemide varal võiks tõesti mingitest dihhotoomiatest üle saada või vähemasti neid teisel moel põhjendada – humanitaar- ja reaalteadused, teooria ja praktika, ontoloogia ja epistemoloogia (või Prigogine’i omad kord/korratus, olemine/saamine, paratamatus/vabadus, äramääratus/ennustamatus, kitsendus/võimalikkus, vt lk 16). Morini eeskujul eristavad nad piiratud ja üldist komplekssust (kas tuleb see ehk viimses järgus Bataille’ piiratud ja avatud ökonoomiast? komplekssüsteemide avatus on siin oluline). Sellel on jumet.

Maandudes sain parasjagu peatüki läbi ja jäin silmanurgast vaatama „Alieni“, mida vaatas minu ees istuv kodanik. Kosmoselaev, õhušahtides liigub maaväline koll. Tema kohta öeldakse, et ta olevat täiuslik organism ja et teda polevat võimalik tappa. Ehk et ta on surematu (põhimõtteliselt on ka võimalik, et olendit ei saa tappa, aga et ta ise ühel hetkel sureb; praktikas on aga seda raske ette kujutada). Kas säärane elukas ikkagi on täiuslik? Ta oleks ju olendina väga puudulik. Kuna ta ei sure, siis pole tal hädavajadusi, ja kuna tal pole hädavajadusi, siis pole ümbrusel tema jaoks mingit tähendust (nagu Mart Kangur on veenvalt näidanud). Hädavajadus on see, mille tõttu me teeme ümbruses põhilisi liigendusi: seda on mul vaja hankida ja toda on mul vaja vältida – kui see ei õnnestu, siis ma suren. Kui ma aga olen surematu, siis säärast tähenduseristust ei ole, mis tähendab ka, et mul poleks mingit motiivi tegutsemiseks. Miks peaks säärane koll üldse midagi tegema, saati siis kurja tegema? Tal oleks õndsalt savi kõigest, ta ei teeks midagi. Oleks küsitav, kas ta üldse eksisteeriks enda jaoks piiritletud olendina.

Seda arutades rüüpasime Teadlasega nelja ja poole eurost „americanot“, mis aga maitses nagu lahustuv kohv. Seejärel aga ei jaksanud ma enam istuda ja tulin siia leti äärde kirjutama, kus on pistikud. Ühtlasi selgub, et mul on seltskonnast ainsana arvuti kaasas. Ilmselt on põhjus selles, et neil on nii oivaline käekiri, et nad kribavad reisil kõik oma jutud käsitsi. Minu käekiri aga on mulle endalegi vaevu loetav, rohkem mälupide – nagu taskuräti nurka tehtud sõlm – kui ehtne kiri. Seetõttu on minule arvuti vajalik. See kulus ka ära, sest selgus, et mina ja Piia olime olulised dokumendid jätnud täitmata, ja seda sai teha ainult arvuti abil.

 

Vaade kirjutusleti tagant. Istanbuli lennujaam 

Mu reis on matk mõttemaastikel. Aga ihul on veel pikk matk ees. Esmalt Bangkok, siis seal pikalt lennujaamas, ja lõpuks Phnom Penh. 

Pärast eespool toodud kirjeldust sattusin türgi kohvi putka peale. Liiva sees kuumutati kohv keema nagu peab. Viimati jõin türgi kohvi samuti lennujaamas, Ašabadis aastal 1991 ehk 35 aasta eest. Ja mõlemal korral maitses hästi. 

                                                                     Türgi kohvi maagia

Üheksakümnendate algusest pärit kirjand

Leidsin vana kirjandivihiku, dateerimata. Ilmselt keskkooliaegne ehk siis vahemikust 1990-1993. Kas ehk 1992-1993? Vihiku pealkiri on „JUTUVINE“ ja selle all „Mott“

 

 

 Motto

kolpaderatsioonil

kollane ratsionalist

kollaboratsionist

 

 

Kes ma olen?

 

Sama hästi võib ka küsida: kes ma ei ole? Selline meelevaldne ümberpaigutus võib küll palju vett segaseks ajada, kuid suurt vahet ei ole. Võib tõstatada kaks küsimust korraga – nii on veelgi parem, sest see aitab vastustes lähtuda erinevaist lähtepunkteist.

Ma võin näiteks väita, et olen punane palm ja see on õige. Samas võib väita ka, et ma pole seda, mis on samuti õige. Kõige raskem ongi lähtepunktide ja piiride paikapanemine, millest siis lähtuda võiks. On ülimalt raske, et mitte öelda võimatu, ehitada olemasolevaist kehvist selguse laudeist laevukest, kes kasvaks küllalt kindlaks käilamaks kahtluste ja suhtelisuse petrooleumiookeanis. Tahes-tahtmata tükib tülikas tinktuur läbi olematutegi avade ja pragude sisse, torpedeerides juba ette lootusetut ettevõtmist ning kokkuvõttes pole endiselt midagi selgitet. Kui me siiski soovime sinistki selgusesädet selles sombus sudus, võib ju muidugi absurdipimediku vältimiseks võtta vajalikud viirud, unustamata viivukski nende viipumist ja viirastuslikkust. Kui viitame viimase viibimise valulikkusele, viitsime vist viibida viisusevahus ja võime võita kolme nõida ja kalme võida palve võiga. Saame jätta võimu paika ja homme sõita põrgu peata.

Niisiis on võimatu objektiivselt väita, et miski on see ja see. Alati võib vastu vaielda. Isegi selline näiliselt objektiivne ja ohjeldamatu objekt nagu ohvrialtar pole pidepunktide puudumise pärast põrmugi puutumatu. On kindlaks tehtud, et ruum pole eukleidiline; aeg sõltub kiirusest ning seisukoht subjektist. Me oleme kolmemõõtmelise kosmose kondid ja koloonid. Kuna subjektiivselt saab ükskõik mida ütelda, siis võin ma vääramatult esitada kõige väärakamaid väärdusi ja määrakamaid pöördusi ja mõõtmatumaid mööndusi, ilma et selletaoliselt sepistet seisukordi servatada sobiks. Nõnda on mu käed vabad ja arut(l)usvabadus arutult arvamatu. Eks seegi ole üks fiktsiooni näide.

Vahel mulle tundub, et mind pole olemas, vahel mulle tundub, et käed on otsast kukkund, pea veerend kusagile ning jalad on sootuks ula peal (Ulla peal?) – ühesõnaga tundub, et olen tükkideks kukkund, või õigemini, vajunud, täiesti märkamatult, nii et see mulle endalegi üllatusena tuleb. Vahel, kui ma jälle tunnen, et mind ei ole olemas, vallutab õhu õnne- ja õndsusesööst. Kahjuks taipan peagi kurvastusega, et ma vist ikka olen. Päris kindel ma selles pole, kuid ikkagi tekib ebameeldiv tunne, et peab peale sooja vaheaega jälle olema hakkama.

Ma olen unenägudenägija. Tegelikult näen ma harva unenägusid, kuigi nad mulle meeldivad ning ka nemad võiksid mulle samasuguse sõprusega vastata. Kuid neid uisapeaseid uitajaid ei saa utsitada ega urgastada. Tulevad siis, kui heaks arvavad, ning järgmisel hetkel on nad jälle läinud. Suurima heameelega heidaksin pikali ning elaksin unenäos toonelani. Suurimaski surimaskis suurustleb surma mask. Kui ma juba elan, siis vahet ei ole mismoodi. Kas ma magan või olen üleval – kvaliteet on sama (alfabeet on jama). Kannatusi motiveerib vaid mingi tunnetamatu tunne, mis tuhastab tulisemadki tunglused. Ent mõistuse mõõk mõõdab mõrva mõtet.

Ma pole jalgpall, ma ei käi kunagi üheski väravas. Karude kande all maailm käib kunagi kaheski kõrvaltänavas.

Quetzalcoatl keelas ketseritel kerjata keisritelt keerukamaid geisreid.

Krooniline koonika või kooniline kroonika. Kooniline noogutus või ka nooniline koogutus.

Surematus kohtas olematust. „Sure matus!“ hüüdis teine. „Ole pealegi, matus,“ vastas esimene. Sündimatus süüdistas sündinus metafoorilist Metamatust ja psühhasteenikust Pseudomatust. Need needsid Sündimatuse neerudele needitud neerukujulised neerukivid.

Lingvistiline limukas ei salli kandmist, keelekandmist, vihakandmist, äraandmist, üleandmist ja ette kandmist samuti mitte. See haavaks tema olematut eneseväärikust ning lisaks litsutaks liig literatuurne lingvistiline limukas lihtsalt liilia lillasesse liiva.

 

[Märgitud „V.“ Kas ehk „Vaadatud“?]

 

 

 

7

KOOL ANNAB, KOOL VÕTAB

 

Midagi käegakatsutavat ei ole ma koolile juba pikemat aega ANDNUD, kui söögiraha välja arvata. Jõulunädalal ANDSIN koolile kaks pikka naela ja kuuseehte. Lisaks kulutasin siis kooli kaunistamisel mitu inimtöötundi. Kool ei peaks end nende asjade pärast veel võlglasena tundma.

Kool ANNAB mulle viis päeva nädalas õpetust, riiklikud pühad ja vaheajad välja arvatud. ANNAB õpetust nii humanitaar- kui reaalaineis. ANNAB teadmisi. Kas ma mõtlen või mitte, tunnen huvi või mitte, see kooli ei huvita. Mind ka ei huvita. Teatud mõttes täidab kool kõrvalfunktsiooni tutvumisbüroona ja nii ta provotseerib isiklikke suhteid. ANNAB neid. Õppimine toimub koolis kollektiivselt ja kollektiivis peab ju mingi kord, tasakaal olema. Isiklikud suhted mind kooli endaga ei seo.

Mind seovad kooliga ametlikud suhted. Suhtlemine on ametlik. Juriidiline isik suhtleb isikuga. Meid seob ametlik vastutus. Kui sõidan rongis ilma piletita, peab kool vastust ANDMA. VÕTAB vastust minult. Et miks sõitsin. Nii ANNAB kui VÕTAB. Tegelikult ei viitsi keegi selle ANDMISE-VÕTMISEGA jännata ja kontrolör astub edasi. Mina sõidan edasi.

On nagu on. Alati saab rohkem ANDA, ka kool. Võib ju rääkida ka sellest, mida kool võiks rohkem ANDA, mis võiks koolis veel olla. Võiks olla ufode maandumisplats, solaarium, valuutapood ja massaažipunkt. Viimane mahuks raamatukogusse. Kuid kool on vaene nagu koolirott. Seetõttu ANNABKI alla oma võimete. Kõik me ju ANNAME vähem. Kool VÕTAB ufodelt maandumisvõimaluse. Schole tähendab kreeka keeles puhkust, kuid isegi lamamistoole koolis pole. Lamavas asendis pidavat inimene paremini uusi teadmisi omandama. Ameeriklased uurisid välja. Iseasi muidugi, kui palju õpilased suikudes õpivad.

Kool on üks institutsioon inimese elus. Alg-, kesk-, kõrgkool. Algul õpe, siis praktiline töö koos täiendõppega. Osa elukoolist. Pole ime, et kooli kutsutakse ühiskonna konservatiivseimaks institutsiooniks. Elu on üsna alalhoidlik kulgemine. Konservatiivsus on alahoidlikkus. Loomsed vanemad õpetavad oma järglasi. Inimloomsed vanemad õpetavad samuti oma järglasi. Vanemad peavad hea seisma selle eest, et järglased eluvõitluses ellu jääksid. Mõned inimesed on spetsialiseerunud õpetamisele. Inimene on spetsialiseerunud loom. Rühm õpetajaid oma hierarhiaga ja teenindav personal on koondatud asutuseks, mida kutsutakse kooliks. Koolis (üldjuhul) vanemad (sageli vanemad vanemad, mõnikord üldse mitte vanemad) inimloomad õpetavad teisi (õpilasi) looma. Inimene on loov loom. (Loom on loomulikult loomalik.) Kui see kõik kokku võtta, polegi imelik, et õpilastelt nõutakse mõningatesse fetišitesse uskumist ja vastava koolisüsteemi raames kehtivate traditsioonide ja rituaalide järgimist. Kool on ühiskonna enesesäilitamise üks põhilisi avaldumisvorme. Pealegi arenenud vorm. Eesmärk on see, et nooremad saaksid vanematest elujõulisemaks/targemaks, kuna nemad asendavad kunagi vanemad. Last peaksid õpetama vanemad, kuid ühes inimkonna üldise spetsialiseerumisastme tõusuga on see kohustus kahele vanemale ülejõukäivalt raskeks muutunud ja osa vanemate kohustustest on kantud üle koolile. Selles mõttes on kool tõepoolest „teine kodu“. On loomulik, et kool ANNAB õpilasele rohkem kui õpilane koolile, sest selleks ongi ta ju seatud.

Mida kool õpetajatele ja teenindavale personalile peale palga ANNAB, või mida ta neilt VÕTAB, seda ma ei tea. Võib-olla ANNAB mingit rahuldust eneseteostamisest. Osale inimestele meeldib õpetada. Nii-öelda kutsumus. Ilmselt kõik ei tahagi niiväga õpetada, kuid mis neil muud üle jääb. Midagi peab inimene ju tegema.

Akadeemik L ütles, et igal pool ON liiga palju õpetamist. Ma ei saa päris hästi au, mida ta sellega mõtles. Tema ehitas igatahes nooruses konservikarbist telefoni. Kuid see on juba teine jutt.

 

[Hinne: 4]