Kambodža, 2. päev

 

 

2026.02.28

 

2. päev. Bangkok. 9h lendu pole üldiselt meelakkumine, aga kuidagi sai üle elatud. Esiteks komplekssusraamatuga, mis tasapisi osutus siiski vähem huvitavaks. Kuidagi tukastasin. Hommikul vaatasin Foiniikia skeemi ja natuke Ristiisa.

Lauri oli eile väidetavasti malaariarohust uimane. Aga hommikul hakkas lugema, kribama. Mina aga tundsin end seevastu kudenult. Bangkokis sõitsime rongiga ühest terminalist teise. Vagunis on, nagu meilgi, istekohad teatud gruppidele: vanurid, rasedad, vigased, väikelastega kodanikud. Aga selle tüüpnimekirja eesotsas troonisid mungad. Isegi mitte mungad-nunnad, vaid just mungad. 

 

  Kui selle kohta meie Kambodža giidilt küsisin, siis tema ütles, et vähemasti siin on istekoha pakkumise järjekord: rase, munk, vanur.

Bangkokist lendasime edasi Kambodžasse Siem Reapi. Kohale jõudes tegime teel hotelli peatuse toidupoes. Pärast poes maksmist õnnestus mul pangakaart kuhugi kaotada. Mul on tihti niimoodi. Mälus tagasi kerides on selge pilt: maksan, võtan tšekigi, aga siis teadvus hämardub. Ja kui taas selgineb, on vahepeal asju toimunud. Midagi on kadunud, midagi on untsu läinud. Elukaaslasega ütleme selle kohta, et Tema võttis ära. Küllap Tal oli tarvis. Aga vahel annab Ta ka asju tagasi. Siis on põhjust rõõmu tunda. Sest Tema teed on äraarvamatud, ta ei pea midagi põhjendama, ja tal võinuks toda asja aegade otsani tarvis minna. Aga näe, andis juba enne igaviku lõppu tagasi. Tore.

Õhtul otsisin pangakaarti seepärast, et mul oli mõte teha õues üks tiir ja ühtlasi otsida pangaautomaat, kust raha võtta. Aga kaarti ma ei leidnud. Kuid tiiru tegin sellegipoolest. Meie hotelli ümbrus paigutub sellisesse konteksti, mida ka Hiinas väga sageli näeb: linna serva tehakse kinnisvaraarendus, pannakse müüride vahel uhked majad püsti, aga väljaspool müüri on kõik samamoodi nagu enne arendust. Nõnda ka siin on meie hotell vinks-vonks, isegi ütleks et väga kena. Aga siia toob kruusatee. Mõned majad siin ümber on sarnaselt kinnisvaraarendatud (karendatud?). Aga nende karenduste vahel on padrik, songermaa, tühermik; otse maja lähedal põlde ei näinud, aga ma poleks üldse imestunud, kui paarsada meetrit veel kaugemal (tegin tõesti väga väikese ringi) oleksid ka põllud. Kui areng ei käi loomulikul moel (ehkki kas ta kunagi päris loomulikult käib?), siis tekivad sellised teravad kontrastid. Kondavad rakatsid haukusid mu peale. Keegi kannast ei krabanud.