2026.03.02
Öösel ei tulnud esmalt und ja jokutasin niisama. Seejärel heitsin prooviks pikali, ent siis tabas jällegi inspiratsioon ning paar tundi valasin loomepalangut arvutisse. Lõpuks magasin poolteist tundi. Täna läksime Angkor Wati. Õues 35 kraadi, tuntav kuumus 39. Koos magamatusega tekkis otsemaid nihkunud teadvuse seisund, nagu laksu all oleks. Maailm on kuidagi pehme, udune, mõtted aeglased, nätsked nagu mesi.
Angkor Wat kuulub laiemasse templikompleksi, kus on peale tema veel 90 templit. Käisime veel Angkor Thomis ja Bayoni templis. Pilte võib neist igaüks netist vaadata, parema kvaliteediga kui minu telefon teeb. Neis on templi seest suured taimed eemaldatud. Mõnes teises templis, näiteks Ta Prohmis aga lastakse kägiviigipuudel ja veel mõnel müüridel edasi kasvada. Mõned neist puudest on muljetavaldavad juba iseenesest. Kui aus olla, siis kui taim kasvab ehitisel, kaldun pöialt hoidma taimele. Nagu mõni müürikask. On sinna kasvama sattunud, olusid trotsides sirgunud. Kas pole võimas?
Tekkis diskussioon järgmise kujutise ümber:
Giid ütles, et nagu dinosaurus. Aga et kus säärast stegosaurust nähti. Teadlane ütles, et liustikust sulas üles. Pakuti ka, et see on hoopis koer või siga. Viis päkapikku on end tema taha peitnud, nii et ainult mütsid paistavad. Tõsi, säärane hüpotees tekitab omakorda küsimuse, et kus ja millal päkapikke nähti. Aga samas mütsi alla võib neid kujutleda millisena tahes.
Reisil on ka kaks kultuurimälestiste hoidmisega kokku puutunud inimest ja kellega oli huvitav juttu ajada; keskkond lausa kutsub selleks. Juba see, et säilimine ja hävimine on keerukalt läbi põimunud. Toosama pärand ühest küljest eeldab mõistagi, et midagi on minevikust alles jäänud. Teisest küljest aga ta nõuab sedagi, et palju on hävinud: sest kui kujutata ette, et midagi poleks lagunenud ega hävinud, siis me ei saaks istuda ega astuda, vaid kogu ümbrus oleks mineviku kraami täis. Ning eks hävimine omakorda tõstab allesjäänu väärtust. Osalt valitaksegi välja teatud esemed, hooned jne, mida peetakse olulisemaks, hinnalisemaks, ja neid hoitakse hoolikamalt, samas kui muu on vähem tähtis ja sel lastakse kergemini laguneda või lammutatakse lausa meelega. Selle hävingu taustal on säilinu seda väärtuslikum. Hinnangud võivad muidugi muutuda. Varem lammutati keskaegseid maju kui iganenuid, et teha ruumi uutele ja moodsatele majadele. Aga nüüd hoitaks nad alles. Natuke on siin seda efekti, et see, mis on su vahetu eluilma osa, tihti ei ole nii väärtuslik kui see, mida tajutakse ajalise katkestuse tagant. Näiteks nõukogude arhitektuur on pärit nii hiljutisest ajast, et seda lammutatakse varmamalt kui esimese vabariigi hooneid. Aga just see, et on säilinud mineviku pärandit (ja Eestis on sõdade ja muude hädade tõttu seda liigagi palju hävinud), annab meie praegusele elule ajalise sügavuse. Läbi nende möödunud aegade esemete ja ruumide kogeme ajalist teisesust. Siis elati niimoodi, siis tehti selliseid asju – ja vastavalt on ka meie praegune elu ja tegemine reflekteeritum.
Kurb oli kuulda, et veel 90ndatel varastati Angkorist skulptuuride päid ja muid muistiseid. Eriti loll on muidugi see, et niimoodi kontekstist välja rebituna on tolle pea või eseme väärtus võrratult väiksem kui algse konteksti osana. Eraldi võetuna ei ütle too pea palju. Aga kuuludes skulptuuri külge, mis asetati Angkorisse teatud ajal ja eesmärgil, on ta palju kõnekam.
Kuid tagasi tõsisemate teemade juurde. Ta Prohmis hakkasid teadlastel käed sügelema. Sest Teadlase eestvõttel on välja arendatud matkaradade kirjeldamise metoodika, pidades eeskätt silmas taimestikku. Teadus tahtis tegemist.
Nõnda võtsid Teadlane koos Noorteadlase P-ga välja tollipulga ja hakkasid loendama valitud ruutmeetril elavaid taimi ja samblaid-samblikke.
Teadlased tööhoos
Noorteadlane L samal ajal lisas muud teavet matkaraja kohta: palju pinke, mis materjalist tee, palju parkimiskohti jms. Taimede loendamine raske ei olnud, sest noil ruutudel oli neid vaid üks-kaks liiki. Aga lisaks tahavad kirjeldamist ka muud olud nagu trambitus ja valgustingimused. Üks valitud ruut oli avatum, teine varjulisem. Varjulises kasvas suur okastega taim, millega mul on oma kamm, sest laps oli kunagi Hiinas mägirajal kas sellesama või sarnase liigi otsa ennast rüüstanud, kui ta põõsasse pissile läks. Ta oli siis alles väike ja seda oli hale vaadata. Aga kui ma Teadlasel palusin ettevaatlik olla, vaatas ta mulle sügavalt silma ja ütles, et ettevaatlikkusega teaduses kaugele ei jõudvat, ning pani raginal padrikusse nagu põder.
Teadustöö pakkus huvi teistelegi matkaselitsilistele. Ei näe sääraseid ju iga päev.
Tagasi jõudes vajusin voodisse nagu koomasse. Kui mitu tundi hiljem teadvus taastus, siis ei saanud tükk aega aru, kes ma olen või mis galaktikaga on tegemist. Viimane vähehaaval selgus, aga esimene on siiamaani jäänud segaseks.
Tegin ainult 10K sammu, aga tundus tublisti rohkem kui eelmise päeva 20K. Kui oled harjunud, et õhk on gaasiline ega pea ennast temast läbi murdma nagu läbi väntske viskoosse olluse.
Nessun commento:
Posta un commento