Kambodža, 3. päev

2026.03.01.

3. päev

 

Magasin nagu nott. Nagu Teadlanegi. See-eest Noorteadlastel oli magamisega probleeme. Teadlane tundis seetõttu süümepiinu, taaka, raskust hingel. Akna taga lõõritas viirtuvi, nagu keegi oli äpi järgi määranud.

Igatahes väljasõit oli kell 8. Sihiks Phnom Kulen ehk Litšimägi. Vana vulkaan, täielikult taimestikuga kaetud. Suplesime kose all, käisime Preah Ang Thom’is, kus on kalju otsas pirakas lamava Buddha kuju. Oleg seletas, et mäe tipp olnud juba enne Buddha moodi. Praegu saab treppidest otse sinna Buddha kuju kõrgusele, aga see rajatud alles 60ndatel (üsna kole betoonkonstruktsioon kalju ümber). Siis käisime vaatamas madala jõe põhja tahutud tuhandet linga’t. Ei, see pole mitte tuhat t***, nagu mõni ehk arvab. Linga on ristkülik, mille sees on ümar mumm. Giidi seletuse järgi tähendasid need vastavalt kas naist ja meest, nii et voolav vesi tekitab asjad, või siis (samamoodi nagu Hiinas), et ristkülik on maa ja ümmargune mumm on taevas, ning voolav vesi tekitab kõik asjad. 

Lõunaajal sõin sipelgarooga. Seejärel käisime hulpivat küla kaemas. Küla on Tonle Sap’il, mis on Kagu-Aasia suurim järv. Külasid on õigupoolest mitu; me kaesime ainult üht. Kuival ajal on nad oma ujuvmajadega järvel, vihmaperioodil kalda juures, sest maru muidu peksaks elamise sodiks. Neil oli seal ujuvkool, ujuvkirik ja ujuv budistlik tempel. Ujuvat mošeed pold, kuna vee peale ei tohi neid ehitada. Muidu oleks see kah. Nois külades elavat khmeerid, hiinlased, cham’id, vietnamlased sõbralikult koos (ühe maja peal nägin hiinakeelset uusaastasilti). Isegi politsei ujub kuivaperioodil neile järele oma jaoskonnaga. Vihmaperioodile tulevat 5000 m3 sekundis vett juurde ja Mekong ei jõudvat seda ära kanda, mistõttu järve veetase tõuseb paar meetrit. See on metsik veekogus.

Järve kaldal on surnuaiad. Vihmaperioodil jäävad nad vee alla. Mida teha nendega, kes surevad vihmaperioodil? Need mässitakse kangasse, sõidutatakse mangroovivõssa ja riputatakse üles kuivaperioodi ootama. Siis maetakse maha. Tõsi küll, vahel olevat püütonid ja muud elukad surnukeha juba suuresti nahka pistnud, nii et ainult luud on järel. Järves elavat ka tillukesed pooleteist-kahe meetrised krokodillid. Delfiinid olevat punakhmeerid hävitanud.

Õhtul käisime restoranis, kus ühtlasi esitati khmeeri tantse. Tohutu saal, suur lava. Rootsi laud. Natuke niru see on niimoodi tapeeti teha. Inimesed õgivad, ja sina tantsid (pluss elavad muusikud mängisid). Ja hästi tantsisid, nii palju kui ma otsustada oskan. Igatahes Teadlane teatas pärast esimest numbrit, et temal on sellest palaganist villand ja jalutas minema. Jõudis omal jalal õnnelikult hotelli. Söök oli kole hea, pruukisin palju rohkem kui pidanuks. Rootsi lauas on mul raske piiri pidada, eriti kui on igasugu roogi, mida kasvõi uudishimust tahaks kasvõi proovida.

Pärast etenduse lõppu tulin samuti jala hotelli. 5km meeldivat jalutamist. Kuigi kell oli juba 9, olid paljud ärid avatud. Ega lõunamaades piir äri ja era vahel on ähmane. Paljud neist ilmselt sisuliselt elavadki oma töökojas/poes ja panevad selle kinni siis, kui magama heidavad. Rakatseid näikse siin palju ringi kondavat. Aga nad vist ei ole hulkuvad koerad, vaid oma koduga. Ja nende ülesanne näib olevat tänaval kõndija peale haugatada. Ei tundu agressiivsed.

                                             Õhtune meeldiv jalutuskäik 

Meie giid Virak aga on väga haritud. Mõningaid pudemeid talt. Ma teadsin muidugi punakhmeeride projektist inimesed linnast maale kupatada. Samuti olin lugenud deforestatsioonist, aga ma polnud need kaks kokku viinud. Ometi olid need otseselt seotud: on ju arusaadav, et kui sadu tuhandeid inimesi saata maale riisi kasvatama, siis nad kõrvaldavad seal kasvanud metsa. Kui enne khmeere oli metsaga kaetud lõviosa maast (kas lausa 90%? Vb mäletan valesti), siis suuresti nende mõjul on metsi praeguseks järgi jäänud 20-25%-l pindalast. Samuti kupatas Pol Pot riisi kasvatama ka tollesama Tonle Sapi kalurid. Sest kalapüüdmine pole miskit tõsine värk. Riisi peab kasvatama.

Riisist rääkis Virak, et punakhmeeride ajal kasvatanuvat Tonle Sapi ujuvkülaelanikud kaldal riisi, mis kasvanuvat koos järve veetaseme tõusuga, nii et lõpuks olnuvat taimed 3m kõrged. Ja neid tuli siis sukeldudes lõigata. Töölised veetsid päevas 12 h vee all. Samas saaki andnud poole rohkem kui tavaline riis. Aga kui riisikoristus on niigi raske, siis see olnud veel eriti pööraselt raske. Tänapäeval seda sorti enam ei kasvatavat. Kuigi mul kerkis kohe kujutlusse, kuidas istutataks sellist suure saagikusega riisi ning kuidas vee pinnal sõitev aparaat nad vee alt üles korjaks ja niimoodi hõlpsa vaevaga suure saagi koju tooks.

Sealsamas paadi peal rääkis Virak veel, kuidas ta punahkmeeride võimule tulles 5-aastaselt vanematest lahutatud ning pandud 80-lapselisse kommuuni, kes pidi lehmi karjatama, riisipõllul töötama jms. Ei mingit kooli. Alles 9 ja poole aastaselt sai vanemate juurde tagasi. Pol Pot oli isegi Stalini ja Maoga võrreldes lausa omaette kategooria. Tappa veerand rahvastikust, eksproprieerida lapsed (tavaliselt on seda propageeritud vähemuste/allutatud gruppide peal: põliselanikud Austraalias, Kanadas, Venemaal, praegu okupeeritud Ukraina aladel ja mujal), killida prillipapad jne.

Õhtuks tegin 20K sammu.