2026.03.03
Täna peaasjalikult sõitsime bussiga, Siem Reap’ist Stung Treng’i. Vahepeatuse tegime Koh Ker’is, kus on astmikpüramiid. Teed on kehvad, buss rappus hirmsal kombel. Istusin eelviimases rivis. Aga mind see väga ei loksutanud. Ainult et mu kell pidas kõike toimuvat sammumiseks, nii et näitab mulle 30k samme.
Tänasest rääkida palju ei ole. Aknast välja vahtides mõtlesin sellele, kuidas me kogume endasse muljeid. Üht-teist hakkab ka otseselt silma, aga suur osa on kuidagi taustal. Ja pikaaegsest eksponeeritusest neile aistingutele, tajudele tekib mulje, tunne. Aga kuidas seda muljet edasi anda? Hea maalikunstnik võib seda tabada mõne joonetõmbe, mõne pintslilöögiga. Hea kirjanik suudab seda edasi anda oma sõnade, rütmi, esilemanatud tajudega. Mina sellist asja ei valda. Ma triivin kohe mõtlema, mõistestama, seostama, s.t tajutu ja kogetu ajel liigun mõtteradadele.
Stung Treng’is sõin hotelli kõrval kohalikus söögikohas 2,5 dollariga kõhu täis. Nendes viisakates kohtades, kus muidu oleme grupiga einestanud, algab söök ikka sealt kuskil 7 dollari kandist. Aga ma miskipärast tunnen ennast sellises kohalikus einelas paremini. See ongi siin ju tavalisus. Seal süües astun siinsesse tavalisse, ehkki see on minu jaoks erilisem kui too peenem söögikoht. Aga ka inimeste olek, liigutused, suhtumine, on nendes tavakohtades mulle meelepärasem. Tavalisem.
Nessun commento:
Posta un commento