mercoledì 30 dicembre 2009
Kunstlik seedimine
Pärast jõuluõgimisi tabab inimesi tihti söögišokk, mille põhjustab see, et ülevalt lükatakse kõhtu rohkem kraami kui sealt edasi liigub. Söögišokk väljendub selles, et inimene ei jaksa liikuda, istuda ega astuda, isegi kõnelda mitte, naermisest rääkimata. Selliste inimeste päästmiseks tuleb neile kiirkorras teha kunstlikku seedimist. Aseta kannatanu selili horisontaalsele pinnale, pane käed risti tema kõhule ning vajuta tugevasti korrapäraste vaheaegadega, nagu te ehk olete näinud kunstliku hingamise ja südamemassaaži puhul. Selline kunstliku seedimise oskus kulub jõuluajal ära kaasinimeste avitamisel.
lunedì 28 dicembre 2009
jõulud
Jõulud on kõige mõnusam aeg oma asjade tegemiseks, sest siis ümberringi inimesed ei mütta nii freneetiliselt. Vaid istuvad kodus ja õgivad. Ja väljas on vaikne.
jälle üks
Vaatasin jälle üht Hollywoodi filmi. Mis mind nende puhul vihastab, on see, et neis taandatakse kõik psühholoogiale, eluseikadele. Seal ei ole mingeid kierkegaardlikke või sartre’ilikke eksistentsiaalseid olukordi, puhtaid tegusid, eksistentsi absurdi, karnevali, mõttetust ja puhast mõtet. Või õigemini: väga sageli see on olemas (see annab neile süvapinge), aga see haagitakse varem või hiljem mingi psühholoogilise seiga taha. Pelk psühhologism, sentimentalism. Lämbumistunne, puudub hingamisruum. Kuna kõik tehakse inimlikuks väikese tähega, siis puudub ehtne Inimlikkus, miski, mis meid põhjani puudutab. Isegi kui eriefektide najal „elad“ palju „läbi“, tekitatakse „meeleliigutust“, siis kokkuvõttes need filmid ei liiguta ega puuduta mitte midagi. Ja isegi pärast „hea“ filmi vaatamist on selline must tunne, nagu tahaks sauna minna.
Ja kui paljudest saiadest osatakse Hollywoodis sitta teha! See on hämmastav. Nõnda nagu NL-s pidi tihti maksma lõivu sotsrealismile, mille varjus või taga või kõrval aeti siis „päris“ asja, samamoodi makstakse Hollywoodis lõivu „keskmisele maitsele“, „sentimendile“. See on üleni pinnapealne – mitte selles mõttes, et seal ei „arutleta“ või ei tehta „suurt kunsti“, vaid lihtsalt sellepärast, et seal pole elu puhtal ja tugeval kujul, või kui ongi, siis taandatakse see alati mingitele nõmedatele totrustele, mis peaksid pisara silma tooma. Isegi vihapisarat ei too!
Või mis ma valetan, nad tõprad saavadki mu käest selle sentimendi kätte, nutangi ja naerangi õige koha peal (mitte alati, aga alati vahel), ent olen samal ajal enda ja maailma peale vihane, sest tunnen enda väärikust alandatuna, mind mitte ei ülendata, vaid tehakse väiksemaks kui ma olen, nõrgemaks kui ma suuteline olen. Ka materjaliga, mille tõelist potentsiaali ma aiman. Inimõiguste rikkumine.
Muidugi ma üldistan, aga ma usun, et te saate väga hästi aru, millest ma räägin.
Ja kui paljudest saiadest osatakse Hollywoodis sitta teha! See on hämmastav. Nõnda nagu NL-s pidi tihti maksma lõivu sotsrealismile, mille varjus või taga või kõrval aeti siis „päris“ asja, samamoodi makstakse Hollywoodis lõivu „keskmisele maitsele“, „sentimendile“. See on üleni pinnapealne – mitte selles mõttes, et seal ei „arutleta“ või ei tehta „suurt kunsti“, vaid lihtsalt sellepärast, et seal pole elu puhtal ja tugeval kujul, või kui ongi, siis taandatakse see alati mingitele nõmedatele totrustele, mis peaksid pisara silma tooma. Isegi vihapisarat ei too!
Või mis ma valetan, nad tõprad saavadki mu käest selle sentimendi kätte, nutangi ja naerangi õige koha peal (mitte alati, aga alati vahel), ent olen samal ajal enda ja maailma peale vihane, sest tunnen enda väärikust alandatuna, mind mitte ei ülendata, vaid tehakse väiksemaks kui ma olen, nõrgemaks kui ma suuteline olen. Ka materjaliga, mille tõelist potentsiaali ma aiman. Inimõiguste rikkumine.
Muidugi ma üldistan, aga ma usun, et te saate väga hästi aru, millest ma räägin.
giovedì 17 dicembre 2009
back to Estonia, back to Sparta
Väljaspool Eestit on lust ja lillepidu, nii ida- kui lääne pool. Ainult kodus on karm-karm-karm-karm.
Kahe kuuga lääne pool tegin head edasiminekut, kirjutasin nii, et ei käinud koduntki väljas muidu kui süüa toomas.
Kahe kuuga lääne pool tegin head edasiminekut, kirjutasin nii, et ei käinud koduntki väljas muidu kui süüa toomas.
martedì 15 dicembre 2009
Luksun purgis
Viimane päev Luksemburgis. Ma polnud siin praktiliselt väljas käinud. Kui saad hamba verele, siis tahad näha aina rohkem ja rohkem. Parem teha seda viimasel päeval, siis sul lihtsalt pole võimalik uuesti ja rohkemini jõllitada.
Nõnda siis tuiasin eile päev läbi Luksemburgi linna peal. Keskpäeval läksin välja rongipiletit ostma ja seejärel taarusin vanalinnas kuni pealeviieni, mil pidin Reigo Hirmole külla minema. Ühe vanalinnaosa käisin risti-põiki läbi, ülalinnast Grundini. Väga armas. Luksemburg koosneb hulgast kõrgetest küngastest. Küngaste vahele on ehitatud sillad, nii et saab otse ühe künka otsast teise peale. Või võib pugeda silla alla, kus on samuti elu. Need sillad teevad kindlasti elu mugavaks, aga ega nad väga ilusad ei ole, kõrgudes majade kohal. Luksemburg on omal ajal olnud tõeline tsitadell tohutute kindlustustega. Siin tegutses oma aja tippspetsialist Vauban, kes neid projekteeris. Künkliku-kaljuse maastiku tõttu on Luksemburgi lihtne kaitsta, ja need kaitserajatised on võimsad. Pindala poolest mitte väga suured, aga see-eest väga kõrged ja tugevad. Tõsi küll, vastavalt prantslaste ja sakslaste kokkuleppele mingil ajal (19 sajand või millal see oli) lammutati Luksemburgi kindlustused, nii et praeguseks on neist säilinud vaid väike osa.
Grund on üks küngas Ülalinna vastas, mis oli samuti kindlustatud. Kindlustusist on säilinud põhjakülje tornid, millevaheline müür on lammutatud. Sirges reas kõrged tornid nagu Tallinnas Tornide Väljakul (aga, nagu öeldud, müürita). Künkal on sümmeetrilise põhiplaaniga arhitektuurne ansambel (mingi 18-19 sajand) neljakordsetest majadest: üks maja põhjaotsas ja kahe-kolmemajaline rida idas ja läänes. Praegu on terve küngas suur ehitusplats. Ja mina ei tea, mis nad seal sudivad, aga põhjapoolseima maja ning tornide vahele on litsutud mingi tohutu betoonvärk, mida ehitatakse. Jumal teab, mis sellest tuleb, kuigi kipun arvama, et ei midagi head. Peale selle ehitatakse nii ida- kui läänepoolset rida ühe maja võrra pikemaks. Karbid on püsti. Aga mina ütlen, et ei sobi need sinna. Eks ülevõõpamine aitab pisut, aga ma ei saa aru, miks neil tingimata on vaja sinna veel maju litsuda. Parem võiks säilitada kunagise ansambli.
Grundi lähedalt alt leidsin oma suureks üllatuseks potipõllunduse. Täielik deja-vu. Kilekasvuhooned, käepärasest materjalist kokkuklopsitud osmikud, mingid tünnid, peenrad, kila-kola. Ma mõtlesin, et selline asi on ainult nõuka-aja värk. Aga nüüd praktiliselt Luksemburgi kesklinnas on selline potipõllundus. Kusjuures imekaunis kohas, jõe kaldal. Ja kaardil on selle jaoks eraldi leppemärk, kühvel ja ämber! Nii et luksemburgi kodanik paneb samamoodi kaalikat mulda nagu meie (vanasti).
Kõige kaunim hoone, kuhu ma sisse astusin, oli Püha Miikaeli kirik Ülalinnas. See koht on Luksemburgi ajalooline tuumik, kust ta 10 sajandi teisel poolel alguse sai. Algne kirik on ka tollel ajal asutatud, aga vaevalt, et temast suurt midagi järel on. Teda ehitati kaks korda ümber, romaani stiili ja 16. sajandil gooti stiili. Aga kuna krunt ilmselt ei võimalda, siis pole teda kuigivõrd suuremaks saadud ehitada (nagu Tallinnas Pühavaimu, kuhu lisati ainult üks külgloov, samal ajal kui teistel suurtel Tallinna kirikutel lisati kaks külglöövi ja tehti basiilikateks). Nii et ta on endiselt ühelooviline mingi nelja võlvikuga kirik. Kuidagi kodune, mõnus. Seintel ilmselt keskaegsete seinamaalingute jäänused (nagu Muhu kirikus ja Karjas) ning ilusaid puuskulptuure.
Mulle barokk muidu enamasti ei imponeeri (küllap seepärast, et pole harjunud, nii et barokne vohavus tundub väga sageli maotu ja imal – meenutan ebameeldivusega Rooma kirikuid, mida paljud imetlevad). Aga all-linna Jaani kirikus oli väga ilus altarikompositsioon, samuti hästi „barokne“ ja vohav, laeni täis ehitatud. Aga jättis kuidagi hea mulje, tervikliku.
Käisin ka veel Alfonso kirikus, millest kunagi kirjutasin, et tollest uuest altariveidrusest pilti teha. Aga päevad on erinevad. Kui eile sinna sisse astusin, siis tundus see õige meeldiv koht, mahe valgusega. Too altaribaldahhiingi näis ilus ja üldse mitte kohatu.
Ronisin ka mööda linnamüüri, nii palju kui teda alles on. Eks ta ole, vanast arhitektuurist on enamasti järel kindlustused ja kirikud, ja need on ka kõige suuremad. Sestap satudki Euroopas enamasti kas kirikusse või linnamüürile. Kusjuures viimased on aja jooksul rohkem kannatanud, neid on rohkem maha lõhutud, ja lammutamist on enamasti takistanud lihtsalt vaesus. Nagu Tallinnas. Seevastu Pariisis, läbi aegade jõukas linnas, on praktiliselt puhas vuuk.
Luksemburg on vist ka suht heal järjel olnud, nii et ega päris keskajast seal suurt midagi järel ei ole. Mõni linnamüürijupp, mõni jupp kirikuseina Mihklis. Aga kena väike linnakene. Luksemburg on vist maailma kõige rikkam riik, ja materiaalses mõttes pole neil küll suurt kuhugi pürgida. Tänavad on korras, majad on korras, raha jätkub. Kuigi see paneb mõtlema küll, miks ühe luksemburgi kodaniku töö on mitu korda rohkem väärt kui eesti kodaniku oma, ja mitukümmend korda rohkem väärt kui hiinlase oma või mitu tuhat korda rohkem kui zimbabwelase oma. Ühiskondlikud, ajaloolised põhjused. Kellegi esiisad on omal ajal osavamalt nihverdanud, õigel ajal õiges kohas juhtunud olema. Ja seni on suudetud seda hoida. Näis, kui kaua. Sest kunagi oli kõige arenenumad kultuurid Tansaanias, Etioopias ja sealkandis – kust me üldse tulnud ju olemegi. Ja Hiina on ajaloos pikka aega olnud maailma jõukaim ja parimini korraldatud riik, mis on taas tõusuteel. See käib üles-alla. Kes on jõukas, see läheb lodevaks ja käib alla, kes on vaene, see pingutab ja saab rikkaks. Miski ei püsi, Fortuunaratas käib ringi.
Nõnda siis tuiasin eile päev läbi Luksemburgi linna peal. Keskpäeval läksin välja rongipiletit ostma ja seejärel taarusin vanalinnas kuni pealeviieni, mil pidin Reigo Hirmole külla minema. Ühe vanalinnaosa käisin risti-põiki läbi, ülalinnast Grundini. Väga armas. Luksemburg koosneb hulgast kõrgetest küngastest. Küngaste vahele on ehitatud sillad, nii et saab otse ühe künka otsast teise peale. Või võib pugeda silla alla, kus on samuti elu. Need sillad teevad kindlasti elu mugavaks, aga ega nad väga ilusad ei ole, kõrgudes majade kohal. Luksemburg on omal ajal olnud tõeline tsitadell tohutute kindlustustega. Siin tegutses oma aja tippspetsialist Vauban, kes neid projekteeris. Künkliku-kaljuse maastiku tõttu on Luksemburgi lihtne kaitsta, ja need kaitserajatised on võimsad. Pindala poolest mitte väga suured, aga see-eest väga kõrged ja tugevad. Tõsi küll, vastavalt prantslaste ja sakslaste kokkuleppele mingil ajal (19 sajand või millal see oli) lammutati Luksemburgi kindlustused, nii et praeguseks on neist säilinud vaid väike osa.
Grund on üks küngas Ülalinna vastas, mis oli samuti kindlustatud. Kindlustusist on säilinud põhjakülje tornid, millevaheline müür on lammutatud. Sirges reas kõrged tornid nagu Tallinnas Tornide Väljakul (aga, nagu öeldud, müürita). Künkal on sümmeetrilise põhiplaaniga arhitektuurne ansambel (mingi 18-19 sajand) neljakordsetest majadest: üks maja põhjaotsas ja kahe-kolmemajaline rida idas ja läänes. Praegu on terve küngas suur ehitusplats. Ja mina ei tea, mis nad seal sudivad, aga põhjapoolseima maja ning tornide vahele on litsutud mingi tohutu betoonvärk, mida ehitatakse. Jumal teab, mis sellest tuleb, kuigi kipun arvama, et ei midagi head. Peale selle ehitatakse nii ida- kui läänepoolset rida ühe maja võrra pikemaks. Karbid on püsti. Aga mina ütlen, et ei sobi need sinna. Eks ülevõõpamine aitab pisut, aga ma ei saa aru, miks neil tingimata on vaja sinna veel maju litsuda. Parem võiks säilitada kunagise ansambli.
Grundi lähedalt alt leidsin oma suureks üllatuseks potipõllunduse. Täielik deja-vu. Kilekasvuhooned, käepärasest materjalist kokkuklopsitud osmikud, mingid tünnid, peenrad, kila-kola. Ma mõtlesin, et selline asi on ainult nõuka-aja värk. Aga nüüd praktiliselt Luksemburgi kesklinnas on selline potipõllundus. Kusjuures imekaunis kohas, jõe kaldal. Ja kaardil on selle jaoks eraldi leppemärk, kühvel ja ämber! Nii et luksemburgi kodanik paneb samamoodi kaalikat mulda nagu meie (vanasti).
Kõige kaunim hoone, kuhu ma sisse astusin, oli Püha Miikaeli kirik Ülalinnas. See koht on Luksemburgi ajalooline tuumik, kust ta 10 sajandi teisel poolel alguse sai. Algne kirik on ka tollel ajal asutatud, aga vaevalt, et temast suurt midagi järel on. Teda ehitati kaks korda ümber, romaani stiili ja 16. sajandil gooti stiili. Aga kuna krunt ilmselt ei võimalda, siis pole teda kuigivõrd suuremaks saadud ehitada (nagu Tallinnas Pühavaimu, kuhu lisati ainult üks külgloov, samal ajal kui teistel suurtel Tallinna kirikutel lisati kaks külglöövi ja tehti basiilikateks). Nii et ta on endiselt ühelooviline mingi nelja võlvikuga kirik. Kuidagi kodune, mõnus. Seintel ilmselt keskaegsete seinamaalingute jäänused (nagu Muhu kirikus ja Karjas) ning ilusaid puuskulptuure.
Mulle barokk muidu enamasti ei imponeeri (küllap seepärast, et pole harjunud, nii et barokne vohavus tundub väga sageli maotu ja imal – meenutan ebameeldivusega Rooma kirikuid, mida paljud imetlevad). Aga all-linna Jaani kirikus oli väga ilus altarikompositsioon, samuti hästi „barokne“ ja vohav, laeni täis ehitatud. Aga jättis kuidagi hea mulje, tervikliku.
Käisin ka veel Alfonso kirikus, millest kunagi kirjutasin, et tollest uuest altariveidrusest pilti teha. Aga päevad on erinevad. Kui eile sinna sisse astusin, siis tundus see õige meeldiv koht, mahe valgusega. Too altaribaldahhiingi näis ilus ja üldse mitte kohatu.
Ronisin ka mööda linnamüüri, nii palju kui teda alles on. Eks ta ole, vanast arhitektuurist on enamasti järel kindlustused ja kirikud, ja need on ka kõige suuremad. Sestap satudki Euroopas enamasti kas kirikusse või linnamüürile. Kusjuures viimased on aja jooksul rohkem kannatanud, neid on rohkem maha lõhutud, ja lammutamist on enamasti takistanud lihtsalt vaesus. Nagu Tallinnas. Seevastu Pariisis, läbi aegade jõukas linnas, on praktiliselt puhas vuuk.
Luksemburg on vist ka suht heal järjel olnud, nii et ega päris keskajast seal suurt midagi järel ei ole. Mõni linnamüürijupp, mõni jupp kirikuseina Mihklis. Aga kena väike linnakene. Luksemburg on vist maailma kõige rikkam riik, ja materiaalses mõttes pole neil küll suurt kuhugi pürgida. Tänavad on korras, majad on korras, raha jätkub. Kuigi see paneb mõtlema küll, miks ühe luksemburgi kodaniku töö on mitu korda rohkem väärt kui eesti kodaniku oma, ja mitukümmend korda rohkem väärt kui hiinlase oma või mitu tuhat korda rohkem kui zimbabwelase oma. Ühiskondlikud, ajaloolised põhjused. Kellegi esiisad on omal ajal osavamalt nihverdanud, õigel ajal õiges kohas juhtunud olema. Ja seni on suudetud seda hoida. Näis, kui kaua. Sest kunagi oli kõige arenenumad kultuurid Tansaanias, Etioopias ja sealkandis – kust me üldse tulnud ju olemegi. Ja Hiina on ajaloos pikka aega olnud maailma jõukaim ja parimini korraldatud riik, mis on taas tõusuteel. See käib üles-alla. Kes on jõukas, see läheb lodevaks ja käib alla, kes on vaene, see pingutab ja saab rikkaks. Miski ei püsi, Fortuunaratas käib ringi.
domenica 13 dicembre 2009
Lëtzebuergesch
Siin kõrval on kirik, täna on pühapäev ja mõtlesin vaadata, mismoodi nad seal asju ajavad. Keelelise poole pealt on niimoodi: teenistus käis üldiselt letseburgi keeles. Alguslaul ja usutunnistus olid saksa keeles (Issameie aga letseburgi keeles), vahepeal mingi minimalistliku etenduse raames näidati liiklusmärgi moodi tehtud viita, kuhu oli kirjutatud prantsuse keeles „Deviation“ („ümbersõit“; ka „hälbimine, eksimine“) ning paar pisikest palvekest öeldi ka prantsuse keeles. Sain aru üksikuid sõnu ja fraase, aga muidu jäi ikka uduseks. Väga ilus keel muidu. Pehmem kui riigisaksa keel.
Kirik oli muidu vanainimesi täis, ilmselt nagu Eestiski (tähendab, mitte täis, vaid pigem tühjapoole – ilmselt nagu Eestiski). Arvan, et advendi raames oli tehtud üritus lastele, nii et oli kokku aetud kamp lapsi, aga vaevalt neid seal muidu näha on. Ma ei tea täpselt, kuidas sellega on, aga katoliku kirikus vist ju lastele armulauda ei jagata, nii et neil polegi nagu sinna asja. Tunni ajaga oli asi joones.
Aga kui räägitakse katoliku ja luteri traditsioonist, siis esimesega seostub „kuld ja kard“ ja teisega „lihtsus ja rangus“. Tõtt-öelda ma mõtlesin ka niimoodi. Ja noh, eks vanad kirikud ongi uhked nii väljast kui seest (kuigi olen kuulnud, et keskajal oli kirikuruum seest samuti üleni värviline – sellest pole enamasti suurt midagi järel, vaid kõik on valge; mõelda, et ka Vana-Kreeka skulptuurid olid algselt värvitud, mitte värvitud). Aga eks see käib ka luteri vanade kirikute kohta (mida paljaks ei rüüstatud), nt. Tallinnas Pühavaimu. Mis aga uusi kirikuid puudutab, siis vähemasti need, mis ma siin näinud olen, on erakordselt lihtsad, täpipealt nagu luteri omad. Kõik on kuulnud reformatsioonist, aga sama põhjalikult muutis maailma vastureformatsioon. Kakluses on kaks tendentsi: kas rõhutada ja viia äärmusse oma eripärasid või laenata teineteiselt ja muutuda sarnasemaks. Mulle tundub, et nii mõneski aspektis on protestantismi ja katoliikluse vahel käinud tugev osmoos, nii et nad on sarnasemad kui võiks arvata. Ja pole võimatu, et praegu on luteri kogukonnad mõne koha pealt isegi konservatiivsemad ja traditsioonilisemad kui katoliku kirik, kus on tehtud „populariseerivaid“ reforme, nii et mõnel pool mängitavat kirikus kitarri, plaksutatavat rütmi, lauldavat elavarütmilisi koraale nagu afroameerika usulahkudes. Aga noh, see on kuulu järgi. Ma tahtan lihtsalt öelda seda, et reformatsiooni ja vastureformatsiooni omal ajal äärmiselt ägeda võitlusega jäeti üks maailm seljataha, keskaja maailm. Ja sellest pole katoliikluses palju rohkem järel kui protestantluses. Kuigi eks ma olen ikkagi „põhjas“. Kujutan ette, et mõnes Hispaania või Itaalia kloostris pole võib-olla mitmesaja aasta jooksul suurt midagi muutunud.
..
Aga kellad jälle käivad, ja nüüd taipan, et küllap seal peetakse mitmes keeles teenistusi: Luksemburgis on ikkagi kolm riigikeelt, letserburgi, prantsuse ja saksa keel.
Kirik oli muidu vanainimesi täis, ilmselt nagu Eestiski (tähendab, mitte täis, vaid pigem tühjapoole – ilmselt nagu Eestiski). Arvan, et advendi raames oli tehtud üritus lastele, nii et oli kokku aetud kamp lapsi, aga vaevalt neid seal muidu näha on. Ma ei tea täpselt, kuidas sellega on, aga katoliku kirikus vist ju lastele armulauda ei jagata, nii et neil polegi nagu sinna asja. Tunni ajaga oli asi joones.
Aga kui räägitakse katoliku ja luteri traditsioonist, siis esimesega seostub „kuld ja kard“ ja teisega „lihtsus ja rangus“. Tõtt-öelda ma mõtlesin ka niimoodi. Ja noh, eks vanad kirikud ongi uhked nii väljast kui seest (kuigi olen kuulnud, et keskajal oli kirikuruum seest samuti üleni värviline – sellest pole enamasti suurt midagi järel, vaid kõik on valge; mõelda, et ka Vana-Kreeka skulptuurid olid algselt värvitud, mitte värvitud). Aga eks see käib ka luteri vanade kirikute kohta (mida paljaks ei rüüstatud), nt. Tallinnas Pühavaimu. Mis aga uusi kirikuid puudutab, siis vähemasti need, mis ma siin näinud olen, on erakordselt lihtsad, täpipealt nagu luteri omad. Kõik on kuulnud reformatsioonist, aga sama põhjalikult muutis maailma vastureformatsioon. Kakluses on kaks tendentsi: kas rõhutada ja viia äärmusse oma eripärasid või laenata teineteiselt ja muutuda sarnasemaks. Mulle tundub, et nii mõneski aspektis on protestantismi ja katoliikluse vahel käinud tugev osmoos, nii et nad on sarnasemad kui võiks arvata. Ja pole võimatu, et praegu on luteri kogukonnad mõne koha pealt isegi konservatiivsemad ja traditsioonilisemad kui katoliku kirik, kus on tehtud „populariseerivaid“ reforme, nii et mõnel pool mängitavat kirikus kitarri, plaksutatavat rütmi, lauldavat elavarütmilisi koraale nagu afroameerika usulahkudes. Aga noh, see on kuulu järgi. Ma tahtan lihtsalt öelda seda, et reformatsiooni ja vastureformatsiooni omal ajal äärmiselt ägeda võitlusega jäeti üks maailm seljataha, keskaja maailm. Ja sellest pole katoliikluses palju rohkem järel kui protestantluses. Kuigi eks ma olen ikkagi „põhjas“. Kujutan ette, et mõnes Hispaania või Itaalia kloostris pole võib-olla mitmesaja aasta jooksul suurt midagi muutunud.
..
Aga kellad jälle käivad, ja nüüd taipan, et küllap seal peetakse mitmes keeles teenistusi: Luksemburgis on ikkagi kolm riigikeelt, letserburgi, prantsuse ja saksa keel.
Valentina Lisitsa
Vahel kuulan taustaks youtube’ist muusikat. Olin parasjagu valinud Chopini ja sealt tuli igasugu esitusi. Mõtlesin parasjagu Pauli välistusprintsiibile, kui tuli üks esitus, mis ei lasknud mul edasi mõelda ja kirjutada. See oli Valentina Lisitsa esitus Chopini Mozarti-variatsioonist. Selline voolavus. Väga puhas ja täpne. Aga mitte kuiv, vaid rammus. Tohutu hulk peeneid nüansse. Ja Pauli sai meelest välistatud.
Vaatasin siis Wikist, et ta on ukraina päritolu ja elab USA-s. Sündinud 1969. Mängib klaverit alates 3-aastasest ja esineb alates 4-aastasest – ta on üks näide mittehukkaläinud imelapsest. Noorena tahtis hoopis maletajaks saada. Abikaasa on Aleksei Kuznetsov, samuti pianist, kellega ta ka duetina kontserte annab. Ning tuleb välja, et Valentina on väga laia repertuaariga.
Ma ei taipa muusikast midagi, aga ometi on mul tunne, et ma tunnen, kui muusik mõtleb, mõtleb muusikas. St. mitte ainult ei esita, vaid elab-kehastab seda muusikat. Kui on ühtaegu nii nüansid kui tervikpilt. See on väga värskendav ja võimendav! Valentina on julge – see on väga tähtis. Ta näib mängivat ilma igasuguse pingutuseta, nagu muuseas. Mul on hea muusikat kuulata: kuna ma ei tea, kes „on hea“ ja „kuulus“, siis ma lihtsalt kuulan ja rõõmustan sellest, mis meeldib ja sobib mulle. Sest eri inimestele sobivad erinevad asjad. Erinevad heliloojad, erinevad interpretatsioonid.
Tema koduleht: http://www.valentinalisitsa.com/
Iscriviti a:
Post (Atom)