Tehnilised laiendused

1) Üks tehniline viis tunnetust laiendada on aparaadid, mis transponeerivad tajuväljast väljajäävat tajutavasse, nt madaldab ultraheli, nii et me seda kuuleme; ilmutab röntgenkiirte mõjul pinda, nii et sellele jääb nähtav kujutis, mis paneb ümber seda, mis mingi asja või keha sees; soojuskaamera, teleskoop, mikroskoop jne.

2) Teine viis on valemid. Valemite aluseks aga on – kui mõtleme lapsepõlve kooliajale – opereerimine konkreetsete asjadega. Viis õuna ja kaks õuna > 5 ja 2, ning opereerimine nendega, liitmine, lahutamine jne.

-Kuid säärase abstraheerimise võime peab meil juba ju ikkagi siis enne olemas olema, ehk et meil on arvu või ühiku „idee“ (ja võib-olla ka matemaatiliste operatsioonide idee).

-Abstraheerimisvõime on tõesti kohe olemas, aga et arvu või ühiku idee ei erine loomu poolest mistahes sõnast. Ütelda „tass“ või „üks“ on loomuldasa sama asi. Evolutsiooniliselt on käinud säärane üldistamine ja lihtsustamine – keel viib seda edasi, ning matemaatika keelevahekorra sees veel omakorda lihtsustab.

-Aga miks sa siis ei taha tunnistada selle loomuserinevust?

-See pole mul nii põhimõtteline küsimus, võib-olla võib tõesti ka keelevahekorra sees eristada selliseid järke. Ent säärane matemaatikagi jääb fundeerituks inimkehasse nõnda nagu keelgi.

-Kas mitte siiski ei tule eristada spetsiifilist matemaatikavõimet, kuivõrd juba loomadel tuvastatakse elementaarset loendamist jne.? Näiteks putukad, kes 11 või 13 aastat on mulla sees, ja siis ühtäkki tulevad kõik korraga välja (nii et nad salamisi „loendasid“ maapõues aastaid)? Või linnud, kes oma munade hulka teavad.

-Nojah, nii nagu ma praegu ütlesin, käiks matemaatikavõime samasse rubriiki emergeeruva keelevahekorraga. Ehk et lind oskaks latentselt loendada „üks (muna), kaks (muna)“, samas mõttes nagu ta latentselt oskaks ütelda „muna“. Aga...

-Kas nö kvantiteedi ja kvaliteedi tunnetamist ei tuleks eristada?

-Võib-olla. Kuid ma sõnastaksin selle pisut ümber. Esiteks, linnun või putukan teostet loendamine on ikkagi üsna kvalitatiivne ning sarnaneb pigem kvalitatiivse muljega, nõnda nagu ka inimene suudab pilgus korraga haarata ja eristada tavaliselt kuni seitset asja. Mis erineb sellest, kui eksplitsiitselt elemente loendatakse; nad avaldavad mõju oma „üldmuljega“. Aga teiseks ma pakuksin – olemata seda veel väga põhjalikult läbi mõelnud –, et kvaliteedi ja kvantiteedi mõiste võiks asendada – või neist fundamentaalsemana käsitada – intensiivsuse ja käesolu mõistega. Kvantiteet on maksimaalne käesolu, kõrvutuvus, homogeensus. Kvantiteet ju tähendabki homogeensete – või homogeensena võetud – elementide kogumit; kvaliteet aga märgib mingit heterogeensust. Nüüd aga käesolus võib olla kõrvuti laud ja tool, või uss ja kivi. Aga just nimelt, kui mul on erisugused asjad, siis see polegi kvantiteet, homogeniseensus (ehkki ma saan nad sellele viia: siin on „kaks asja“).

See temaatika on muidugi tohutult palju komplitseeritum. Näiteks kaoseteooria ju just nimelt tekitab nö arvude ja valemite abil heterogeensust. Seda ma aga võtaksin teaduse arendusena, mis nö võtabki sisse midagi sellest, mis enne oli välja jäänud. Mis liigub nö „intensiivse teaduse“ poole, nagu DeLandal.

keeleline vandalism

Järsku kangastus seik lapsepõlvest. See oli vanas korteris, kust me kolisime ära, kui ma olin 9-aastane, nii et see on terminus ante quem, aga millal täpselt, ei tea. Vihastasin millegi pärast kõigi ja kõige, kogu maailma peale, ja siis kättemaksuks võtsin ÕS-i ja kirjutasin selle esikaane peale kõik ropud sõnad, mida ma teadsin. Mäletan täpselt puhvetikappi, mille peal ta oli, ja raamatukaane tekstuuri. See oli Ultimate Crime, mida ma oskasin välja mõelda. Järgnevaid sündmusi ei mäleta, aga igatahes (ilmselt) ema kraapis need sealt kaanelt maha. Võimalik, et see ÕS-i köide on meil kuskil alles.
Vägisõnad keelekaanoni kuuel - see ongi story of my life.

Mis on kodu ehk iga inimene on muusik

Eluase, milles oled pikalt elanud, saab omaseks. Sa tead, millist häält teeb lüliti ja kuidas ta käib, millise tundega, vastupanuga, liikumisamplituudiga puudutusel. Samamoodi teised liikuvad asjad: lukud, uksed. Sa tead, tunned, haarad ennetavalt, milline on pindade värv ja tekstuur, mis häält ruumid teevad, kui sa neis ringi käid ja eri toimetusi teed, eri tingimustes, liikudes näiteks paljajalu või plätudes, avades ja sulgedes uksi ja lukke, asetades tuttavlikke asju siia või sinna. Kui tahad vett keeta, tead täpselt, mis tundega ja puuteaistinguga on veekeedukann, mitu sammu ja millist kehaliigutust on vaja kraanini jõudmiseks, kuidas käib kraan ja mis survet ta annab, milliste liigutustega paned ta alusele tagasi ja lülitad sisse ning millist häält ta tegema hakkab. Sa tead täpselt, kuidas su keha sobib su tuttavlikku eluasemesse, milliseid ja kui palju astumisliigutusi on seal vaja ümberpaiknemiseks, milliseid käeliigutusi tarvis seal asjade toimetamiseks, millist vastupanu – tekstuuri, värvimuljet, raskustaju jm – avaldavad asjad ja pinnad nendega või nendel lävides. Sa sobitud ruumidesse ja neis olevatesse asjadesse, sobitud nende liigenduste, soonestikega, oskad nõtkelt ümber käia nende hingustega – nii nende tahkuse ilmutatud võimaldavustega (mis on seotud sileduse, raskuse jm-ga) kui ka nende „käikudega“ (kuidas kraan või lukk „käib“). Sa tead, tunned ja haarad ette, mis helisid nad tekitavad (ja sina nendel), mis lõhnu ja värve nad sinusse saadavad. Nõnda liigud sa oma tuttavlikus eluasemes vilunult, omaselt, asjade liigendustesse hästi sobides. See ongi su kodu. See, kui keegi oskab mõnd muusikariista mängida, on sama asja spetsiifiline edasiarendus – vilunud meistri käes saab pill samamoodi omaseks ja ta oskab temasse hästi sobituda ning tekitada just neid helisid, mis tarvis. Oma igapäevases elus mängime ümbrust ja asju nagu muusikariista ning kaasolendid on nagu meie bändi-, koori- või orkestrikaaslased.

Selline tuttavlikkus võib laieneda ka muusse ümbrusse, kus sageli viibid. Kodu lähiümbrus, kodupood, lemmikpark, seenemets. Kui pikalt pole endises kodu-kohas, tuttavlikus paigas olnud, siis esialgu on natuke kangust ja jäikust – helid on harjumatud, kuigi tuttavlikud, keha ei sobitu hoobilt noisse liigendustesse (see võõristusefekt on eriti selge, kui külastada lapsepõlvekodu, kus pole pikalt oldud – eeskätt tunduvad kõik ruumid väiksemad ning ka lävimised vastavalt on teised). Muidugi, kui varasemad harjumused on juurdunud pika aja jooksul ning kui paus pole ka olnud väga pikk, siis see taaskohanemine käib ruttu ja peagi sa sobitud taas oma vanasse kodusse nõnda nagu tõmbaksid selga vana rõiva, mida pole ammu kandnud, aga mis peagi oma tuttavlikkust ilmutab.

Koduga seondub ka üldisem kodu-tunne, kodususe tunne, ent kui me pööraksime rohkem tähelepanu selle kehastunud alusele, siis me saaksime ehk kodu-mõistet mõnevõrra demütologiseerida.

õpetamine kui enesekultiveeriming

Õpetamine võib olla võimas elukasvatuse, enesekultiveerimise viis. On selliseid õpetajaid, kes ei jää haigekski. Või kui jäävad auto alla, siis tõusevad püsti ja tulevad ikkagi õpetama. Eriti palju on neid kesk- ja põhikoolis. Ülikoolis ka, aga seal mängib suuremat rolli egoism, omaenda uurimistöö, au ja kuulsus, sellal kui keskkooliõpetaja on puhtalt missioonitöö, teisteaitamine.

Tõepoolest, kui ise olen loenguid andnud, siis alates juba sellest, et ma pean olema puhas, habe aetud, riided puhtad ja korralikud; edasi, et ma pean sõnu valima ja (üli)õpilastega arvestama, ma ei tohi neid mõnitada, kasutada ebaviisakat väljendusviisi; ja viimaks see võib küündida ühise pühendumiseni, õpetaja/õppejõu kaasabil (üli)õpilaste ülenemiseni, valgustumiseni, mitmekesistumiseni, millegi taipamiseni – igal juhul transformatiivseni. See on püha asi.

Ja nõnda, kui oled õpetaja või õppejõud, siis justkui see sikutab sind endastki kõrgemale, toob sinust rohkem välja kui seal oli, ning hoiab ka keha ja vaimu trimmis, sest sa tead, et sa ei tohi käega lüüa, alla anda – nad ju ootavad. Nemad – kes potentsiaalselt võivad üleneda, ja sa pead sellele kaasa aitama, see ei ole ainult isikliku, personaalse otsustamise küsimus, vaid Asi ise nõuab. Ja nõnda ongi õpetajaid ja õppejõude, kes tõepoolest ei jää haigekski mitte. Või kui jäävad, siis paranevad kiiremini kui muidu. Jah, ma pole oma õppejõukarjääri jooksul praktiliselt mitte ühtki korda loengut ära jätnud. Ma ei taha seda väidet ka nüüd liiga tugevaks ajada, aga lihtsalt, et õpetamine võib olla omaette enesekultiveerimise vorm (rääkimata teisekultiveerimisest selle käigus!).

Võib-olla midagi sarnast on see, kuidas lapsed nõutavad lapsevanemaist välja rohkem kui nad muidu suudaksid, jaksaksid või viitsiksid. „Anna süüa!“ Sa ei saa talle mitte süüa anda, isegi kui oled surmani väsinud, kõrges palavikus või minestamas. Aga õpetamine on selle poolest veel õilsamgi, et vanem-laps suhe on rohkem looduslik, vahetum, see suhe on loomadelgi, samas kui võõraste inimeste laste õpetamine on – muidugi lisaks saadavale tasule – puhtam ja ülevam.