mercoledì 11 gennaio 2012
võlg, võõras
Mul on tõsine probleem. Ma olen ikka käsitlenud (rinnapiimaga kaasa saanud, kultuurist üle võtnud) majanduslikke asju moraalsetena. Kui sa ei suuda ennast majandada või võlgu jääd, siis oled paheline, tahtejõuetu, ebamoraalne. Olengi 18 aastat ennast kenasti ära majandanud. Nüüd aga on nii, et mu kulutused ja võlad on kasvanud nii suureks, sissetulek aga pigem kahanenud, nii et ma põhimõtteliselt ei tule nendega toime. Ometi on mu kitsas mõttes isiklikud kulutused alati olnud tagasihoidlikud, ja praegu veel enam kui kunagi varem. Ei ole võtnud mõtlematuid laene. Õppelaenu maksin tagasi; eluasemelaenu sundis peale ühistu. Söön kõige odavamat ja lihtsakoelisemat toitu, riietun kaltsukast, raamatuid, filme ja muusikat laen tasuta netist. Ei joo, ei suitseta. Ja teisest küljest ei tee ma vähem tööd kui siiamaani, pigem vastupidi. Milles on siis asi? Kas lihtsalt nende asjade eest, mida ma teen, ei maksta palka, või ei maksta piisavalt? Miks see nii on? Või kas ma olen paheline ja saamatu ning ise endale häda kaela toonud? Ütleme, et see on nii. Aga mis edasi? Öeldakse: muuda ennast, mine tasuvale tööle. Aga kas ma leiaksin mõne sellise? Kas mind võetaks sinna? Kas ma suudaksin seal püsida? Või kui ma seda kõike ei suuda, mis siis? Kas pean oma elu lõpetama ja niimoodi võlgadest vabanema? Ma olen selleks valmis. Aga kas pole see raiskamine? Miks ma olen sellises olukorras, kust ei näi olevat muud väljapääsu peale surma? Ütleme, et ma tunnistan oma vigu ja võtan omaks oma pahed. Aga mis tähendust või tähtsust sel on, kui see midagi muuta ei suuda?
Iscriviti a:
Commenti sul post (Atom)
5 commenti:
Mott, sina oled eesti kultuurile nii oluline inimene, et riik peaks sulle juba tehtu eest eluaegset palka maksma, rääkimata sellest, mida sa veel tulevikus teed. Kui keegi vajab ja väärib nt kulka stippi, siis sina. Kas TLÜ-l mingeid stippe pole? Midagi tuleb välja mõelda.
ei noh, ma olen kunagi saanud mõnda aega doktorantuuristipendiumit, ja praegu olen luure grandis. ehkki see kuu ma pole seda saanud. ja see on ülepea üks süümepiin, sest ma pole selle jaoks õieti midagi teinud (üks idee oli, aga luure laitis selle maha).
lihtsalt välised nõudmised on aina kasvanud, nii et ma jään elu hammasrataste vahele. mis toob tagasi selle juurde, mis ma rääkisin: "Ise oled süüdi." Ja selle juurde, et selle lausega pole mul õieti midagi peale hakata.
Huvitav, selle sissekande toon tõi kohe vaimusilma Weberi suurteose ja üldse sellise põhjamaise tööeetose a la Tammsaare... Mott, kas on ehk ka sinus veidi peidus sellist puritaanlikku meelelaadi?
Mitte, et ma tahaksin nüüd kõlada nagu mingi kibestunud intellektuaalitseja... aga praeguse ajavaimu silmis oleme ühed kasutud paberimustajad kõik. Tööle, rsk, nagu kõlab uusproletaarlaste lipuhüüd!
Minu udmurdi Õpetaja õpetas mind ühte asja, mille abil saab ellu jääda ükskõik millises olukorras. Selle õpetuse nimeks on Kaheksajalg. Otsi 8 jalga. Peab olema 8 asja, mida Sa valdad ja saad teha korraga. Noh näiteks: sina
1.õpetad
2.tõlgid
3.viid läbi ekskursioone
4.korraldad sõidu
5.kirjutad
6. koristad
7. müüd
8.noh ütleme teed veel midagi
siis, kui ei saa (keegi keelab, olukord muutub, vms) tegelda yhte asjaga, sul on veel 7 olemas. Kui ei saa tegeleda esimese ja teisega, siis saab tegeleda teistega asjadega. Selle õpetuse eest olen ma väga tänulik oma õpetajale. Võib olla läheb ka Sulle korda.
@Nadii. Asi polegi selles, et mul tööd ei oleks. Ma annan kolmes kohas loenguid, toimetan korraga kolme raamatut, tõlgin vahel ühes kohas suuliselt, vahel tõlgin filme, mõnikord kirjutan ise. Ehk teisisõnu, ma töötan üheksa koha peal korraga. Ja kõik on nö teadmismahukad tööd.
Kuidagi on nii kujunenud, et mult pigistatakse välja suuri püsikulutusi (mainitud laen muide moodustab sellest pisikese osa, nii et mu häda ei ole seotud pankade ja laenamishullusega).
Rabelen ja rabelen, aga ikka "another day over and deeper in debt", sõna otseses ja hirmuäratavas mõttes.
@Juhan. Jah, puritaanlikku tööeetikat on minus 18-aastasest peale kultiveeritud nii et vähe ei ole (ja juba enne TPL-is, niivõrd kuivõrd). Kohe kui täisealiseks sain, pidin hakkama hoolitsema ja vastutama mitte ainult enda, vaid veel mitme inimese eest. Nüüd, 18 aastat hiljem, mõtlesin sellele. Siiamaani olen toime tulnud, aga nüüd ei tule. Ehkki, ma kordan, tööd on, ja rohkemgi kui ma teha jaksan.
No vot, mis kasu on mulle sellises olukorras majanduskasvust? Majandus võib ju kasvada, aga minu palk ei kasva.
Aga noh, kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Maitse asi, olgu eksiil, suitsiid või perestroika.
Posta un commento