Kui ma kirjutan, siis mulle tundub, et ma olen geenius. Kui ma aga teistega räägin või teiste tekste loen, siis ma saan aru, et ma olen täielik idioot. Need kaks asja käivadki vist koos: olles enda sees ma olengi juba määratluse järgi täielik ja täiuslik, suhestudes teistega ma olen juba määratluse järgi ebapiisav, poolik (nii et mida kõrgemale ma end eelnevalt tõstan, seda madalamale ma nüüd langen).
Utoopia korras võiks kujutleda kirjutamist, mis hõlmaks endasse kogu maailma – ja mis seetõttu ei eristuks olemisest – viies immanentsi maksimumini. Ning mis suhestuks Täiesti teisega või tundmatuga. Mõlemal juhul muutuvad geenius ja idioot eristamatuks. Mõlemad juhud muutuvad eristamatuks.
Iscriviti a:
Commenti sul post (Atom)
Nessun commento:
Posta un commento