Mäefilosoofia

MÄEFILOSOOFIA

(Teksti aluseks on ettekanne “Intensiivsusmõtlemine: Deleuze ja Zhuangzi”

Eesti filosoofia VIII aastakonverentsil Tallinnas, 27-28.10.2012)

Geneesiprotsesse ehk protsesse, mille käigus tekib midagi reaalselt uut, midagi muud kui enne, võib mõelda liikumisena suurema ja väiksema läbistuvuse vahel, suuremast läbistuvusest suuremasse kõrvutuvusse ja vastupidi. Deleuze’i mõistetes oleks läbistuvuse-otsas virtuaalsus ehk väesolu, mille diferentsiaalseid suhteid ja iseäraseid punkte tuuakse läbi aegruumsete dünamismide või dramatisatsiooni kätte aktuaalseteks ehk käesolevateks kvantitatiivseteks ja kvalitatiivseteks struktuurideks. Zhuangzi mõistetes oleks läbistuvuse otsas segadik, läbipõimitus (wánghū 芒芴 või hùndùn 混沌), mis hingusliikumise (qì 氣) tekitatud eristuste jõuab järk-järgult kätte selgepiirilisteks kujudeks, vormideks, olenditeks (xíng 形, wù 物). Liikumine läbistuvusastmete vahel ongi intensiivsus, vägi.

Läbistuvama kättetoomine kõrvutuvamaks (“teostamine” chéng 成) ning kõrvutuva ülessulatamine läbistuvaks (“unustamine”, wàng 忘) on loominguline protsess. Kui ma joonistan tahvlile erineva ulatusega sõrestikke, mis peaksid kujutama erinevaid läbistuvusastmeid, siis siis see võrdkuju on selles mõttes eksitav, et sellises kujutuses oleks tegu justkui pelgalt kvantitatiivse, meetrilise teisendusena (à la “pikendada kõiki vahekordi poole võrra”). Tegelikult on tegemist kogu terviku ümberkorraldamisega, nii et seal tuleb välja uusi sõlmpunkte, uusi olulisi kohti. Näiteks kui te kirjutate konverentsi ettekannet, siis teil on sageli esialgu üldine sulanduv, läbistuv idee, kust selgelt paistab paar liigendust ja terve trobikond on hämaras ootvel. Kui te hakkate neid lahti kirjutama, siis tulevad välja uued liigendused, mis omakorda teisendavad üldplaani. Seda kirjeldust saab rakendada teistesse valdkondadesse, kultuurilistest bioloogilisteni. Näiteks embrüogeneesi käigus volditakse järk-järgult lahti isendile iseloomulikud eristused, ja juba kättetoodu mõjutab kättetoomist (käivitades või pärssides uusi eristusi, reguleerides häiritusi jne.). Läbistuvusetasandid moodustavad pingeahela, läbistuvama järgi tuuakse kätte kõrvutuvamat, aga see kõrvutuvus omakorda teisendab läbistuvat.

Kättejõudmisel on kaks aspekti, lõimimine ja eristamine ehk Deleuze’i terminites kordus ja erinevus või hiinalikes terminites yīn ja yáng 陰陽. Need on rangelt komplementaarsed mõisted, ei saa olla üht ilma teiseta. Lõimimine ja yin on tagasitõmbuv, absorbeeriv, sissevõttev. Eristumine ja yang on pealetungiv, väljasopistuv, väljastav. Eristumine ja väljasopistus on võimalik üksnes lõimivalt pinnalt tõukudes; lõimiv pind püsib üksnes eristumiste varal, mis ei lase tal musta auguna või ennasseediva maona kokku kukkuda.

Francois Jullien kasutab läbistuvustasandite kohta mõisteid “ülesmäkke” (en amont) ja “allaorgu” (en aval) ehk võib-olla suupärasemalt “ülesvoolu” ja “allavoolu”. Kui tuua siia juurde mäe kaks külge, varjulise ja päiksepoolse külje (yin-yang, pr. k. adret ja ubac), siis me saaksime siit “mäefilosoofia”, mis kujutab kulgemist nii “vertikaalis” (läbistuvusastmed) kui “horisontaalis” (lõimimine ja eristamine). “Mägi” on muutumatu muutumise keskel, muutumise enese muutumatu liigend või “hing” (nagu sõnas “uksehing”), muutumise “valem”.

Sellisel käsitlusel on nii destruktiivne kui ka konstruktiivne potentsiaal. Ühest küljest lammutaks see mõningaid sissejuurdunud eristusi (hing/keha, vaim/aine, subjektiivne/objektiivne, põhjus/tagajärg, ideeline/meeleline, igavene/ajalik). Laias laastus kuuluksid need eristused ülepea kõrvutuvusse; läbistuvus jääb siin mõtlemata. Teisest küljest pakuks see välja uusi mõtlemis- ja elamisvõimalusi ning ka teistsuguseid ideaale. Näiteks võiks selle pinnalt esitada filosoofifiguuri, kelle tegevuse sisuks pole teadmine (ei positiivses vormis ega ka negatiivses vormis “teadmisena sellest, et ei teata”), vaid aktiivne mitte-teadmine (wúzhī 無知) kui teadmise ülessulatamine ning tähelepanu hakatusliku, vastselise, eoselise, “väikese” (wēi 微) suhtes.