lastekunsti realism

Lapsed joonistavad täiesti realistlikult, kui nad kujutavad inimese pead hästi suurena ja peas lõuast silmadeni osa tunduvalt suuremana kui silmadest kiiruni, järgides topoloogilist, mitte meetrilist geomeetriat.

Meetrilises geomeetrias on punktidevahelised kaugused homogeensed ning skaalateisendus toimub lihtsa reegli alusel, näiteks 2 cm lähtefiguuris võrdub 1 mm lõuendil. Või 4 cm. Või 2 cm.

Topoloogilises ruumis pole tähtis punktidevahelised kaugused (mis jäävad muutumatuks või mida teisendatakse lihtsa kvantitatiivse reegli järgi), vaid nendevahelised suhted. Ja erinevad ruumipunktid on asustatud erineva hulga oluliste punktidega. Inimese (mitte ainult lapse) jaoks ongi teises inimeses kõige olulisem pea ja peas näoilmed, mida sooritatakse eeskätt pea alumises pooles pluss laup (mis aga tihti jääb juuste alla varju). Ja on täiesti realistlik ja loomulik esindada seda teise inimese olulist osa lõuendil või paberil suuremana. Seal on rohkem tähenduslikke eristusi, ja nende väljalugemiseks on parem neid esitada suuremal pinnal. Lapsed kujutavad seda spontaanselt ka oma kunstilistes väljendustes. Nad ei kujuta meetrilist, vaid topoloogilist ruumi oma oluliste punktide ja punktidevaheliste suhetega (meetriline ruum on selle üks – võiks öelda, et kõige vaimuvaesem – alamliik).

Või kui lapsed kujutavad jalgu hästi pikana, siis nad toovad sisse ka oma perspektiivi (mis võib esindada ka mälestusi veelgi varasemast ajast), kui täiskasvanut vaadates need näivad troonivat kahe üüratusuure samba otsas. See on ühest küljest oma vaatepunkti tõetruu edasiandmine, ja ühtlasi see väljendab ka tähendust (jalad oma vertikaalse vahemaaga on oluline küsimus, probleem, takistus lapse ning täiskasvanu näo ja käte vahel).

See oli nüüd “põlve otsas” mõeldud; eks selle kohta leidub terveid raamatuid.