Meister Eckhartist

Keskajal koondus filosoofia eeskätt ülikoolidesse. See oli paljude sajandite jooksul üsna stabiilne keskkond. Ja kui mõni pärimus saab pikka aega stabiilses keskkonnas, korralikult rahastatuna tegutseda, siis loomuldasa muutub ta järjest rafineeritumaks. Euroopas hakati kutsuma seda "kooli-filosoofiaks" ehk skolastikaks. Analoogseid näiteid leiab mujaltki, näiteks india filosoofiast, budistlikust filosoofiast, mingil määral hiina kulgemisõpetuslikust ortodoksiast - ja neid näiteid on loendamatult palju ning käib võib-olla kultuuride kohta laiemalt, mitte ainult kirjalike kultuuride kohta (ehkki viimastes muutub see kirjavõimenduse tõttu muidugi veel silmatorkavamaks). Niimoodi kujunesid keskaja Euroopas välja väga spetsiifilised filosoofia vormid. Esiteks tekstuaalselt: teksti ülesehituse loogikas (väited, vastuväited, vastuväited vastuväidetele, autoriteedi väited, pärimusest väited jne), viidetes (pühkiri, kirikuisad, Aristoteles, araabia filosoofid jt), praktikates (dispuudid, mitmeastmelised akadeemilised kraadid, mis on püsinud tänini - bakalaureus, magister, doktor, akadeemilised rituaalid nagu kaitsmised, loengutüübid jm) jne. See oli kosmopoliitne atmosfäär: õpetlasi ühendas ladina keel ja liiguti vabalt üle Euroopa erinevate ülikoolide vahet.

Samas kui filosoofia muutub rafineerituks ja tehniliseks, tekib alati vastukaaluna mõttevoole, mis sikutavad mõtlemist (tagasi) kehasse, kogemusse, tavakeelde, kes hakkavad justkui nullist pihta. Kusjuures see ei tähenda, et akadeemilised filosoofid poleks olnud praktikud (enamik neist olid vaimulikud ja/või mungad ning paljud olid kirikuametis) või et keha, kogemus ja tavakeel poleks nende mõtlemist mõjutanud, aga see käis sageli nii kaudselt, et ühendus polnud näha ja teinegi kord võiski see hoopis ära kaduda. Selleks oli vaja "tooremat" mõtlemist. Müstikute vool on midagi sinnapoole.

Müstikuid on kristlikus pärimuses kogu aeg olnud (ja tegelikult ka enne: pütagoorlased, orfikud jm) ja muide keskajal oli see üks väheseid võimalus naistel selles muidu üleni mehises maailmas jõuda eneseväljenduseni: Hildegardi Bingen, Porete'i Margarita, Siena Katariina jt. Sageli seostus see visionäärsuse ja prohveteeringutega. Mina tahan aga siinkohal rääkida müstikutest filosoofilises sihis, ja eeskätt ühest neist, Meister Eckhartist (u 1260- u.1328), kes oli korraga nii akadeemiline filosoof kui ka müstik. Akadeemilise filosoofina kirjutas ta ladinakeelseid traktaate ja pidas traditsioonilises vormis loenguid; müstikuna pidas rahvakeelseid jutlusi. Viimased on väga olulised verstapostid saksa keele kujunemisel. Ja võib-olla on ta avaldanud saksa mõtlemisele mõju laiemalt, nii et seda sageli peetakse segasemaks ja müstilisemaks, vastandina prantsuse intellektualismile ja inglise pragmatismile. Keele valik on Eckhartil sisuliselt oluline, just nimelt mõeldud vähendama lõhet mõtlemise ja igapäevapraktika vahel.

Nendes Eckharti jutlustes pole tegelikult midagi "müstilist", ses mõttes, et ta ei räägi neis mingitest ekstravagantsetest nägemustest või ennustustest. Nendel on kahtlemata oma religioosne ja vagaduslik eesmärk, aga neid võib edukalt võtta ka lihtsalt filosoofiana - ta arendab välja täiesti korralikud mõisted, võrdkujud, tegelaskujud.

Esimene võrdkuju on teatav ettekujutus inimesest ja Jumalast justkui ühendatud anumatest: sedamööda, kuidas inimene tühjeneb, täitub ta Jumalaga: "Kui inimene alandlikkuses enda omast välja läheb, sealsamas peab Jumal paratamatult jälle sisse tulema" (78)¹; "See on õigupoolest võrdne vahetus ja võrdne kaup: nõnda palju kui sa kõigist asjust välja lähed, nõnda palju - ei vähem ega rohkem - tuleb Jumal sisse koos kõige enda omaga" (81). Munklikus praktikas oli enesetühjendamine ehk kenoosis üks tunnustatud enesekultiveerimise viise. Eckhart aga kannab selle mõtlemisse ja sellises kontekstis mõjub see väga värskendavalt selles suhtes, et Euroopas on muidu valdavalt praktiseeritud "täidetuse" retoorikat (järgides Parmenidese keeldu mõelda olematust) ning tühjus on esinenud eeskätt negatiivse tähendusega (samas kui Hiinas on tühjusel valdavalt positiivne tähendus).

Enesetühjendamine tähendab tahte transformatsiooni: "kus mina ei taha endale midagi, seal tahab mulle Jumal. ... Kus ma endast lahti lasen, seal peab ta mulle paratamatult tahtma kõike, mida ta iseendale tahab" (78). Meel saab vabaks, sünnib "vallaline [ledig] meel". "Kui inimene jätab iseenda: mida ta siis ka ei säilitaks, olgu see rikkus või au või mis see olgu - siis ta on jätnud kõik asjad" (80) "Vallaline meel on see, mis pole eksitatud millegagi ega seotud millegi külge" (79). See tähendab, oluline pole mingid välised teod, näiteks varastloobumine, vaid meele sisemine hoiak. Näiteks budismis on Vimalakīrti jõukas mees, aga tema meel on ometi kammitsemata.

Tundub, et vallaline meel püsib vallalisena tänu keskendusele, innukusele, et "meel oleks täielikult Jumala poole" (81). Siis on iga tegu jumalik: "Säärase meelelaadiga võiksid sa kivi peale astuda ja see oleks enam jumalik tegu, kui et sa võtaksid Issanda ihu ja enda omast enam arvaksid" (82), s.t et sa armulauaosaduse pärast ennasttäis läheksid (ennasttäis olek vastandub enese tühjendamisele; see eestikeelne sõna sobib siia hästi).

Siis pole küsimus, et peaks minema eraklusse, kirikusse vms, sest siis on igal pool pühapaik. "Kellel on korras [recht], tõepoolest, sellel on kõigis paigus ja [kõigi] inimeste juures korras. Kellel aga ei ole korras, sellel ei ole korras kõigis paigus ja [kõigi] inimeste juures. Kellel aga on korras, sellel on tõepoolest Jumal enda juures; kellel aga tõepoolest õigesti on Jumal, sellel on ta kõigis paigus ja tänaval ja kõigi inimeste juures samahästi kui kirikutes või eraklas või kongides. Kui temal õigesti on ja kui ta temal alati on, siis ei suuda seda inimest keegi takistada" (82).

Kirik jne võib isegi takistuseks saada: "Aga kellel nõnda tõeliselt ei ole Jumalat enda sees, vaid kes aina peab Jumalat väljastpoolt [vastu] võtma selles ja teises ja kui ta erineval kombel otsib Jumalat, olgu see tegudes või inimestes või paikades - siis ei ole temal Jumalat. ... [S]eepärast ei takista teda mitte üksi halb seltskond, vaid teda takistab ka hea, ja mitte üksi tänav, vaid ka kirik, ja mitte üksi halvad sõnad ja teod, vaid pigem ka head sõnad ja teod; sest takistus on temas endas, sellepärast et temas ei ole Jumal saanud kõigeks. Sest kui tal oleks nii, siis oleks tal kõigis paigus ja kõigi inimeste juures üsna korras ja hea; sest tal oleks Jumal ja seda ei suudaks temalt keegi võtta ega suudaks keegi takistada temal ta toimetamist." (83). Mõni ime, et Eckhartil kirikuvõimudega probleeme tekkis.

Seda innukust aitab ankurdada Jumala kujustamine enda sees: "temal on üksnes Jumal ja ta taotleb üksnes Jumalat" (82), tal on kogu aeg "Jumal juuresolevana meeles ja taotlemises ja armastuses" (83). Ja see ülendab kõiki asju: "kõik asjad maitsevad talle jumalikena ning Jumal näitab ennast talle kõigis asjades", "ta võtab kõiki asju jumalikult ja enamana, kui asjad iseendast on" (84). Maised asjad, "see maailm" (tänapäeval ütleksime: meelelahutustööstus, arvutimängud, nutiseadmed jne) pole siin takistuseks ega tõmba teda allapoole, vaid ta tõmbab iga asja ülespoole.

Selline hoiak on aktiivne ja selleni ei saa jõuda negatiivselt, vältimisega: "Seda ei saa inimene õppida vältimisega, et ta väldiks asju ning välispidiselt pöörduks üksildusse, vaid ta peab õppima seespidist üksildust, kus või kelle juures ta ka oleks. Ta peab õppima asjadest läbi murdma ja oma Jumalat seal sees taotlema ja oskama teda olemuslikul kombel jõuliselt endas kujundada" (84).

Siis on inimene "läbistatud Jumala juuresolekust", nii et "inimeses ilma igasuguse vaevata säraks tema juuresolek", "et ta kõigis asjus saaks paljaks ning jääks asjade suhtes täiesti vallaliseks" (85). Ja nõrkused saab siin pöörata tugevuseks; oluline pole mitte patutus, vaid patule mitte järgiandmine või patust ülestõusmine. "Kui sul ei ole puudu tahtmisest, vaid üksi suutmisest [macht], tõepoolest, Jumala ees oled sa kõik selle teinud ja keegi ei saa sult seda võtta ega sind selles eksitada ühekski silmapilguks; sest tahta teha niipalju kui ma suudan, ja olla teinud - see on Jumala ees võrdne." (88).

Eckharti müstika ei seisne eksootikas, vaid seda võiks isegi nimetada anti-eksootikaks. Nagu chan-budistid ütlevad: igapäevane meel ongi budameel, sansaara ongi nirvaana. Asi on teatavas hoiakus, teatavas vahekorras ümbrusega. See ei tugine ühelgi oleval asjal (visioonid, prohveteeringud, imeteod), vaid olemisel enesel, transformeerunud olemisel. See transformeerumine seisneb selles, et tuleb saada tühja täis. Kui enda sees tekkiv tühi ruum saab kõnekaks, toimivaks, põhiliseks. See on täiuslik antifanatism, ülim pühendumine ja keskendumine ilma igasuguste fiksatsioonideta - sest keskendutakse tühjusele, püsitakse endast kahandatud osas ega taandata seda mingile mõistele, sõnale, sümbolile, doktriinile. See ei lase iial rahulduda, et sa valdad tõde, vaid sunnib üha uuesti küsima, ligimese poole pöörduma. Gelassenheit (109).

"Inimene, kes nii täiesti oleks välja läinud kõigest enda omast, tõepoolest, see oleks nii täiesti istutatud Jumalasse, et kus seda inimest peaks puudutama, seal peaks kõigepealt puudutama Jumalat; sest ta on üleni Jumalas ja Jumal on tema ümber nõnda kui müts mu pea ümber on, ja kes tahaks minust kinni haarata, see peaks kõigepealt puudutama mu rõivast" (91).

1Viited on EELK toimetiste väljaandele; nüüd on need uuel ajal taas välja antud.