Pico della Mirandola kõne inimväärikusest

Humanismi üheks verstapostiks või koguni manifestiks on peetud Pico della Mirandola (1463-1494) ladinakeelset teksti "Kõne inimväärikusest" (Oratio de hominis dignitate, 1486).¹ Tavalise käsitluse järgi tähendab humanism seda, et tähelepanu keskpunkt nihkub Jumalalt inimesele, teotsentriline käsitlus asendub antropotsentrilisega. See on ilmselt tõsi, et üheskoos majandusliku edenemisega, kodanlaste esiletõusuga ja teadmiste allikate mitmekesistumisega (trükikunsti sissetoomine u. 1439; Platoni teosed; geograafilise horisondi avardumine jm) hakati inimesele senisest suuremat tähelepanu pöörama.

Kui me aga vaatame seda väidetavat humanistlikku manifesti, siis see nii väga revolutsiooniline ei tundugi. Fookuses on siin ikkagi Jumal, inimene peab pürgima Jumala poole. Samas on siin mõned väga huvitavad momendid. Esiteks tõstab Pico inimese välja "olendite ahelast" või "looduse ahelast" (scala naturae), kus kõiki olendeid kujutati jadas kõige madalamast ja lihtsamast kõige täiuslikumateni, mineraalidest läbi taimede, loomade ja inimeste ingliteni välja. Pico aga ütleb, et Jumal andis kõikidele teistele olenditele kindla loomuse ja olemuse, aga inimesele mitte. Inimesel pole omaolemust. Selle asemel istutas Jumal inimesse kõiksugused seemned, mis võidad tekitada kõigusuguseid eluvorme (Nascenti homini omnifaria semina et omnigenae vitae germina indidit pater). Ja inimene saab selleks, milliseid seemneid ta kultiveerib. "Need, mida ta kultiveerib, kannavad temas vilja. Kui vegetatiivseid, siis saab ta taimetaoliseks; kui meelelisi, siis loomasuguseks; kui mõistuslikke, siis saab taevaseks olendiks; kui arulisi, siis saab ingliks ja Jumala lapseks. Aga kui ta pole rahul ühegi olendliku saatusega, vaid kogub ennast oma keskme ühtsusse, siis saab ta üheks vaimuks Jumalaga tema üksildases hämaruses, mis on kõrgemal kõigest moodustunust ja eespool kõiki olendeid" (Quae quisque excoluerit, illa adolescent er fructus suos

ferent in illo: Si vegetalia, planta fiet. Si sensualia, obbrutescet. Si rationalia, caeleste evadet animal. Si intellectualia, angelus erit ei dei filius. Et si nulla creaturarum sorte contentus in unitatis centrum suae se receperit, unus cum deo spiritus factus in solitaria patris caligine, qui est super omnia constitutus, omnibus antestabit).

Siin on huvitav paralleel Mengzi käsitlusega inimloomusest. Mengzi järgi on inimeses samuti eod või seemned:

• kaastunne （不忍人之心；惻隱之心)
• häbitunne (羞惡之心)
• tagasihoidlikkus või austus (辭讓之心)
• õige/vale eristus (是非之心)

ning et kui nende eest hästi hoolt kanda, siis arenevad need täiemõõdulisteks põhilisteks inimvoorusteks:

• kaastundest areneb inimlikkus (仁)
• häbitundest areneb kohasus (義)
• tagasihoidlikkusest või austusest arenevad kombed (禮)
• õige/vale eristusest areneb tarkus (智)

See on võib-olla pisut pingutatud, aga Pico sellist käsitlust saaks seostada ka meister Eckharti omaga selles mõttes, et Eckhart möönab küll mingeid esialgseid loomusi ja antusi, aga see pole inimese pärisloomus - selleni jõudmiseks peab inimene Eckharti järgi just nimelt iseendast, omaolemusest tühjenema. Ja võiks mõelda niimoodi, et see tühjus ei Eckhartil ega Picol ei tähenda tühja tühjust, olemise eitust, vaid pigem fikseerituse puudumist ja plastilisust. Ja eks ole "tühi tühjus" ja olematus negatiivsed, sekundaarsed, tuletatud mõisted, määratletud olemise, oleva kaudu (vt. Bergsoni asjakohast kriitikat). See, et inimesel pole oma loomust, ei tähenda, et tal puuduks igasugune määrang või et ta oleks täiesti suvaline, vaid et ta on oma antuste suhtes väga plastiline, ta saab kultiveerida oma antuse ühtesid või teisi aspekte, "seemneid". Nõnda tsiteerib Pico üht väidetavasti Kaldea ütlust, et "inimene on muutuva, mitmekesise ja fikseerimata loomusega loom" (id est homo, variae ac multiformis et desultoriae naturae animal). Inimene on nagu kameeleon, äärmiselt muutumisvõimeline, ta suudab ennast teisendada.

Mengziga võrreldes aga omistab Pico palju suuremat tähtsust tahtele. Jumal ütleb Pico järgi Aadamale nõnda: "Me pole andnud sulle mingit eriomast paika, nägu ega ülesannet, Aadam, selleks et sa paiga, näo ja ülesande hoolikalt endale ise valiksid. Teiste olendite loomus on määratletud ja piiratud aga seadustega, mis me oleme neile ette kirjutanud. Sina aga pole piiratud kitsaste seadustega, vaid määrad need endale kindlaks oma tahtevabadusega, mille kätte me oleme sind andnud. Ma asetasin sind maailma keskpunkti, et sa saaksid sealt mõnusamini ringi vaadata, mis seal maailmas on. Me ei teinud sind ei taevaseks ega maiseks, ei surelikuks ega surelikuks, selleks et sa ise omal tahtel ja uhkelt kujundaksid ja vooliksid ennast sellele kujule, mis sulle rohkem meeldib. Sa võid oma hingeotsusega manduda madalamaks, loomalikuks olendiks või üleneda kõrgemaks jumalikuks olendiks."

(Nec certam sedem nec propriam faciem nec munus ullum peculiare tibi dedimus, o Adam, ut, quam sedem, quam faciem, quae munera tute optaveris, ea pro voto, pro tua sententia habeas et possideas. Definita ceteris natura intra praescriptas a nobis leges coercetur. Tu nullis angustiis coercitus pro tuo arbitrio, in cuius manu te posui, tibi illam praefinies. Medium te mundi posui, ut circumspiceres inde commodius, quicquid est in mundo. Nec te caelestem neque terrenum neque mortalem neque immortalem fecimus, ut tui ipsius quasi arbitrarius honorariusque plastes et fictor, in quam malueris tu te formam effingas. Poteris in inferiora, quae sunt bruta, degenerare, poteris in superiora, quae sunt divina, ex tui animi sententia regenerari.)

Siit koorub juba palju voluntaristlikum ettekujutus inimesest: inimene saab ennast ise kujundada (ja kui eespool toodud tsitaadis kasutas Pico vegetatiivset metafoori, "seemneid", siis siin on tal õhtumaisemad käsitöönduslikud võrdkujud: voolimine, vormimine, kuju). Üldine viiteraamistik on küll nagu varasemal ajal: inimese eesmärk on üleneda Jumala poole (Pico järgi saab inimene koguni Jumalaga üheks saada, mis kirikuvõimudele pidi kahtlane tunduma). Aga inimese meelevald on pea piiramatu: ta võib hakata taimeks, loomaks või kõrgemaks olendiks. Ta saab ise ennast selliseks kujundada. Samas ei ole tegemist puhtakujulise voluntarismiga (mis käiks ehk rohkem näiteks Jean-Paul Sartre'i ja tema eksistentsialismi kohta), kuivõrd Pico käsitab ikkagi mingeid seemneid: kujundamine ei käi tühjalt kohalt, vaid see on teatavate võimalikkuste kultiveerimine, sulaolekute väljaarendamine.

1Mirandola linnast pärit Giovanni Pico oli mitmekülgsete huvidega õpetlane. Ta õppis Bolognas, Pavias, Ferraras, Padovas, Firenzes ja Pariisis, tegeles matemaatika ja keeltega (ladina, prantsuse, kreeka, heebrea, aramea, araabia) ning käis läbi selliste oluliste tegelastega nagu Girolamo Savonarola (kelle mõjul elu lõpul põletas oma sonetid), Marsilio Ficino, Angelo Poliziano jt. 1484. aastal läks Firenzesse Lorenzo de' Medici õukonda ning oli sealse Uusplatonistliku Akadeemia (u. 1462-1492) liige ning valitseja kaitse all. "Kõne" oli sissejuhatuseks Pico 900 teesile, mida ta oli valmis igaühe ees kaitsma planeeritud filosoofide kongressil (mis jäi ära); osa neist väidetest kuulutati kesterlikeks ja Pico suusõnal võttis need tagasi. Võib veel mainida Pico teksti "Olemise ja Ühe kohta". Renessansiinimese vääriliselt suri Pico mürgitamise tagajärjel.