me mitte ei ela surma üle, vaid elame surma(st) läbi

Kuidas peaks deleuze'likult surma käsitlema? Ta on selle kohta üht-teist ütelnud. Et surmal on kaks külge (viidates seejuures Blanchot’le), personaalne ja impersonaalne – esimene puudutab „suurte“ (s.o kõrvutuvate) ekstensiivsete erinevuste dediferentseerumist, laialilagunemist, teine aga „väikeste“ (s.o läbistuvate) intensiivsete erinevuste vabanemist. Esimene on „mina“ ja „ma“ käesolu-süsteem, mis dediferentseerub, teine aga ilmutab indiviidi protesti selle vastu, et teda aheldataks ma vormi (või psüühilisse kvaliteeti) ja mina ainesse (või psüühilisse ekstensiooni), kusjuures indiviid käib intensiivsuste, implitseerituste, sissemähkimiste juurde (nii et individuaalne on ses mõttes impersonaalne).

Aga mida see vabanemine või protest õieti tähendab? Mismoodi väesolu ja intensiivne individuatsioon subsisteerivad ilma vastava käesoleva laialilaotuseta liikideks ja osadeks, kvaliteetideks ja kvantiteetideks? Ja tundub, et justkui veelgi intensiivsemalt (intensiivsused "vabanevad")? See peab olema seotud lõhestunud ma ja lahustunud mina'ga, aga kuidas täpselt? Tähendab, individuatsioon tähendabki seda, et üle mingi lõhe ühitatakse ühitamatuid, paardatakse erinevaid erinevusi, tekitatakse resonants, millest siis kogu kättejõudmine lahti läheb. Ja see "aja puhas vorm" ja igavene taastulek on tõepoolest sügavam kui aja esimene ja teine süntees, olles riides kordus, erinevuse kordus ja korduse erinemine. Võib-olla võib isegi mingitmoodi hoomata, kuidas kogu reaalsuse tuumaks on säärane lõhe, mis kõike produtseerib, nii et teatavas mõttes vormid, organismid hävivad, aga see lõhe-elu on... (siin tuleks täpne olla, kui öelda alatine, igavene, või püsiv, siis see poleks täpne, kuna käiks käesolu aspektide kohta) noh, ütleme "silmapilkne". Kuigi selliselt ähvardab see jääda abstraktseks ja idealistlikuks. Minu keha ja vaim, või õigemini hingus ja soonestik, mis on kätte toodud selliseks personaalseks (mina-ma) kehaks ja vaimuks, s.t mu tegu ja läbitunne on sellesama lõhe funktsioneerimine või see, mis selle lõhe ümber kihab. Nii et teatavas mõttes ma ihus ja vaimus... ei, ei ela igavesti ega jää püsima, vaid olen silmapilkselt, intensiivses läbikäimises, osaluses või kohalolus kogu tegelikkusega.

Ma ei tea, kas see habras mõttelõng on jälgitav, aga igatahes üks teema, kui deleuze'likult rääkida, on siin ju sissemähkimine ja sissemähitud olemine - mille ta on võtnud Leibnizilt: individuatsioon käib niimoodi, et moodustub teatav sissemähkimiskeskus, mis selgelt valgustab välja teatava muna-maailma-osa, ja kõik ülejäänu jääb hämarasse, sissemähituks. Üsna monadistlikus võtmes ütleb deleuze EK-s, et kõik teised indiviidid on meis sisse mähitud, hämaralt, variaablitena. Nii et kui surm tähendab intensiivsuste vabanemist käesoleva vormi kütkest, siis see peaks kuidagi puudutama nüüd ka seda indiviidide sissemähkimise-asja, ehkki pole päris selge, kuidas.

Deleuze ütleb veel, et sissemähkimiskeskuse (s.t individuatsioonikoha) määrab „teine“, „ligimene“ (autrui). See teine või ligimene toimib sissemähkimiskeskusena ja esindab individuatsioonitegureid. Ehk siis laias laastus peaks see tähendama seda, et individuatsioon käib läbi selliste ligimeste, nende kaudu. Seda mõtet olen ma arendanud niimoodi, et seesama lõhe, mis konstitueerib meid seesmiselt, on ühtlasi see, mille kaudu me lävime teisega. Too ligimene väljendab võimalikku maailma, aga iseeneses asub ta ikkagi intensiivsuste, implikatsioonide, individuatsiooni tasandil, mitte käesolus: temasse on sisse mähitud edasiste kättetoomiste hakatused (nii et pigem „võimaluse“ kui traditsioonilise metafüüsika „võimalikkuse“ tähenduses). Surm, mis tähendab intensiivsuste vabastamist ma-minu vormi alt, peaks nüüd puudutama just nimelt ka neid intensiivseid läbikäimisi – aga jällegi, kuidas? Ja on need mõeldavad lahus käesolevast läbikäimisest?

ontoloogiline gümnastika

Deleuze’i geneesiskeemis toimub liikumine väesolust käesollu läbi dramatisatsiooni, mille käigus väesolevaid diferentsiaalseid suhteid ja singulaarseid punkte lahti voltivad intensiivsused laotuvad laiali käesolevateks, kõrvutuvateks aegruumilisteks struktuurideks. Dramatisatsioon käib siin kättejõudmisliikumise kohta.

Aga teises mõttes räägib ta dramatisatsioonist kui vastuaktualisatsiooni meetodist, millega lagundatakse, logistatakse lahti, lõhutakse, mõrastatakse käesolevaid vorme, liikumaks tagasi intensiivsustesse, läbistuvasse, sulaolekusse.

Pealtnäha võib tunduda kummaline, et vastassuunalisele liikumisele (ontoloogilisele ja enesetehnilisele) on antud sama nimetus. Ent järele mõeldes võib see olla sisuliselt õigustatud, sest (1) esiteks intensiivsuse puhul võib liikumine, areng, transformatsioon olla tähtsam kui selle suund (ja näiteks aksioloogiliselt võib intensiivne kergesti märki vahetada – vahet pole, kas hea või halb, heaks või kurjaks, põhilisem on, et läheb korda, on pakiline, mõjutab, on intensiivne); (2) tavakeele seisukohalt on mõlemad liikumised dramaatilised: ühelt poolt see, kuidas ma ontogeneesi käigus teen läbi pööraseid tranformatsioone, omandamani käesoleva kuju ja sotsialiseerumani „täiskasvanuks“, ja teiselt poolt see, kuidas ma käesoleva indiviidina oma vormi üles sulatan, intensiivsuste poole liigun; (3) pealtnäha võiks tunduda, et esimene liikumine, ontogeneetiline kättejõudmine, on passiivne, samas kui teine, enesetehniline ülessulatamine, taasväesolustamine, on aktiivne, aga jällegi lähemalt vaadates on teine protsess vähemasti samavõrd passiivne kui esimene on aktiivne (esimene olen ikkagi ju mina läbi teinud, saba ja sarvedega), kuivõrd see käivitub valdavalt (kas just alati, on iseküsimus) mingi tõuke, impulsi, isegi vägivalla peale – nagu Deleuze räägib oma võimete diferentsiaalses teoorias, kuidas tajumatu tajutavas tõukab tajumisvõime kõrgemasse intensiivsusse ning kust see annab oma vägivalda, tõuget, teistele võimetele (kujutlus, mõtlemine jne), ning too taasülessulamine tähendab ju just nimelt käes- või olemasoleva isikuvormi ülessulatamist, mõrandamist, mahajätmist, ning kui siin rääkida isikupoolsest aktiivsusest, siis on see parimal juhul aktiivne passiivsus, mis jaatab seda muundust, laseb sel toimuda, ent kus aktiivselt aktiivselt ei saa midagi ette võtta, sest seesama, kes tegutsema peaks, agent, isik, mina, just nimelt muundub, liigub tundmatusse ja tundmatuses – mitte tingimata huupi ja suvaliselt, aga ikkagi etteantud vormidele allutamatult, kuivõrd sellises sulaolekus ta lävib intensiivsustega ja nende lävedega, mille käigus luuakse midagi kolmandat, leiutatakse või nikerdatakse mingi uus kooslus, uus indiviid või pigem uus masin või uus sümbioootiline süsteem. See tõuge, mis käivitab vastuaktualisatsioonilise dramatisatsiooni, väänab, keerab, muljub mind – mille käigus suureneb mu plastilisus (kui ma just katki ei lähe, läbimani veel radikaalsemat faasinihet). See on nagu ontoloogiline gümnastika, mis on samuti loov nagu too "gümnastika", mille käigus isend üldse tekib. 

pahategu ja patt

Võiks eristada pahategu ja pattu, kus pahategu on harilikult teist inimest või muud olendit kahjustav tegu ning patt on pahateost võrsuv kannatus, süümepiin. Harilikult need käivad koos: kui keegi teeb pahateo, aga ei tunne selle tõttu süümepiinu, siis ta on südametu, kalestunud, sotsiopaat vm hälbeline; kui keegi pole teinud pahategu, aga tunneb süümepiinu, siis on see samuti hälve, mis sedakorda tuleneb haiglaslikust tundlikkusest (sarnane allergiaga, mis on ebaadekvaatselt äge kehareaktsioon tühisele ärritajale), enesehaletsusest, enesepisendusest vms. fantastilisest.

Pahategude ja nendest võrsuva süümepiina ehk patuga on veel see asi, et nende hulk vältimatult järjest kasvab, kuna inimene on mäluline olend: pahategusid tuleb juurde ja need kuhjuvad. Teed kellelegi ühe korra valu, aga südametunnistus teeb sulle endale selle asja pärast elu otsani valu. Pahategudel ja pattudel on siin koguni eriline positsioon, sest põhjustatud valuga nad püsivad eriti hästi, eredalt meeles. Nad isegi struktureerivad mälu (või meenutamist): mõned kõrvalised mälestused võivad meeles olla juhusliku seose tõttu valusa mälestusega.

Kuidas nüüd pääseda sellest olukorrast, mis ähvardab mutuda põrgulikuks piinakambriks, kus lakkamatult kajab järjest enam pahategude järelkajasid? Ilmselt mitte nõnda, et pahategu maha salatakse (sest siis ta jääb endiselt kummitama) või et see unustatakse (sest see ilmutab ükskõiksust, isiksuse kalestumist, mis on isegi hullem kui too südametunnistuse piinakamber) või et selle üle uhkust hakataks tundma, sellega hoobeldaks, auasjaks muudetaks (sel võib teatav mõte olla põdemiskriitikana, aga iseeneses on see perversioon).

Siia kõrvale võiks tuua eristuse valu ja kannatuse vahel. Olen seda vahel näiteks toonud: kui pea valutab, siis saab eristada ühest küljest valu kui seda valutavad isikut, kes ma olen, minu valulist maailma, ning teisest küljest kannatust kui välise positsiooni kaudu esitatud soovi või pretensiooni, et valu ei oleks. Kannatus on ses mõttes püüd ennast (seda valutavat mina) maha salata (nagu „Kaklusklubis“, kus tegelane püüab valu eest põgeneda kujutlusmaailma). Kui nüüd ennast üles tunnistada, olla omaenese valus, siis on võimalik, et on valu, aga pole kannatust.

Nüüd pahategu oleks nagu valus tegu ning patt oleks nagu sellest võrsuv kannatus, välise positsiooni kaudu esitatud soov või pretensioon, et seda ei oleks: „Seda ei saa, ei tohi olla! Ma olen ju, ma pean olema parem inimene!“ Aga ei. Justnimelt ja just täpselt selline ma olengi, ühes kõige selle tõpruse, julmuse, südametuse, tähelepanematuse jne-ga, millest pahategu võrsus. Ei ole ma keegi muu.

Kui niimoodi võtta, siis nagu peavalu puhul on täpselt see konkreetne isik kes ma olen, mh oma psüühiliste või moraalsete valudega. Ja nagu peavalu, nõnda ka pahategude puhul eristub siis puhas teadvus – too justkui-väliselt positsioonilt esitatud soov või pretensioon oli ju ikkagi minu teadvuse sees, aga ebapuhtalt (sellesse on segatud ja sogatud sisusid – toosama soov või pretensioon) ja vastuoluliselt (ma püüan omaense alust üles kangutada, omaenda alusele ligi pääseda). Nüüd aga valu või pahateo vaatlemine teeb eristuse: valu, tegu ning nende puhas peegeldus, läbitunne. Siis kannatus ja patt teatavas mõttes lenduvad, ja jääb ainult teatavad spetsiifilised valud (lisaks muule). Võib-olla just siis on võimalik neist midagi õppida, nii et isik transformeerub „paremaks“, s.o nüansseeritumaks.

Kas see saab püsiv seisund olla, seda ma ei tea, pole ise kogenud. Kui ma seda ka taipan, siis õige varsti see kollapseerub kas tavaeksistentsi ükskõiksesse tiksumisse või pahategude üle meeleheitmisse. Kui pattude andeksandi religiooni kaudu taotletakse, siis võib-olla just selleks, et sellele mingit püsivust ja kestvust anda – seda siis teises mõttes välise instantsi kaudu: kui näiteks papile patte pihitakse, siis papp on idee järgi Jumala asemik, s.t esindab (põhimõtteliselt) just nimelt seda puhast pööret, pihtija saab teda võtta puhta läbitundepinna- või ruumina, ja ta ei satu vastuollu, kus ta justkui omaenda alust üles kangutaks. Küllap siin tekivad omakorda probleemid, miska asi muudetakse moraalilooks, ülimina koormale pannakse üks telliskvi juurde, südametunnistuse kõlakoda krutitakse kõrvulukustavaks. Aga ehk on võimalik ka see, et patud püsivad pahategude pealt lennus, nii et on valu, aga pole kannatust. Valu sunnib transformeeruma, kannatuse puudumine hoiab ära valu külge klammerdumise, pahateo fetišeerimise, haiguse ülistamise, vahendi muutmise eesmärgiks.

Bergson ja Einstein

Ma vist ikkagi ei saa aru, miks Bergsonile relatiivsusteooria ei istunud. See, et teda võis halvas mõttes "käima" tõmmata see, kui kasutatakse selliseid sõnu nagu "kell" ja "samaaegsuse mõõtmine", on arusaadav, pidades tema mõõtmise ja objektiivse homogeense aja kriitikat. Aga isuliselt võiks ju "kella" asemel olla isik, oma kestuse, vahetu taju jne-ga. Kas mitte ühe üleüldise homogeense kestuse postuleerimine pole pigem Bergsoni enda jaoks halb? Näiteks kaksikutepardoks. Üks käib valguse kiirusel reisu peal ja tagasi tulles on noorem kui ta kaksikvend. Laias laastus ilmutaks see ju just nimelt kestuse ja energia (teo, aine, keha) lahutamatut seost - hoopis teistlaadi, sügavama absoluudiga kui lihtsalt kestus. Kui ma olen see kaksik, kes reisu peale läheb, siis mu kehaprotsessid ja ümbrusega lävimine käivad just selles väljavenitatud ajas (kas ma ise tajuksin seda muutust? võib-olla mitte) ja tagasi tulles kohtun oma kaksikuga, kelle protsessid on käinud temale vastavas "kiiremas" ajas. Me saame ikkagi suhelda, rääkida (tiksume nüüd ju samas ajas, oleme samas kohas) - ja seda võimaldab pigem meie kestuse/energia vahekord (see, et me suhestume protsessidega - ükskõik kui kiiresti või aeglaselt nad mõne teise protsessiga võrreldes ka ei käi), kui mingi üleüldine homogeenne kestus. Tähendab, põhimõtteliselt ei ole vahet, mitu "tiksu" me bioloogiliste masinatena vahepeal teinud oleme.

Maslow' püramiid pea pealt jalgadele!

Maslow’ püramiid tuleb pea pealt jalgele pöörata. Kõige aluseks on välu, kohal-olu, Dasein. Sellele on rajatud (või õigemini selles on kätketud) teistele-olu, maailmas-olu ja enese-suhte mõõtmed. Sellele on rajatud (või õigemini sellest aretatud) turvatunde ja eneseületuse vajadused. Ning kõige tipus, kõige viimaks on vaja sööki, jooki, peavarju, kaitset külma ja kuuma eest jne. Ilma püramiidi „aluseta“ pole sel tipul mitte mingisugust mõtet ega isegi mitte mingit olemisvõimalust.

Mõtte mehhaniseerijad

Suur tung mehhaniseerida, sh mõttevallas. Süllogistika, loogika. Lootus, et siis mõte mõtleb iseenesest. Umbes nagu tiibetis on trumlitele nikerdatud või rätikutele trükitud pühatekstid ja palved, nii et kui neid keerutada või kui nad tuules lehvivad, siis palvetamine toimub justkui automaatselt. Saab isegi rangelt öelda: niivõrd kui mõte on mehhaniseeritud, lakkab ta olemast mõte. Süllogistika ja loogika on rangelt filosoofiavälised. Kaudseid teid pidi võivad nad hiljem omakorda mõtlemist mõjutada, nõnda nagu matemaatilised avastused võivad leida rakenduse füüsikas, aga sellegipoolest on selle puhta, formaalse mõtlemise puhul tegemist millegi mõttevälisega. Ja mitte mõtlemisest kõrgemal, vaid madalamal asuvaga. Mõtlemise jääk, jäänuk, pära, riismed. (See on öeldud filosoofilise mõtlemise pinnalt; võib-olla satub see mõnda teise mõtlemise valda, nt teaduslikku.)

Aste tagasi, vähemal määral kehtib see ka üleüldse filosoofiliste süsteemide ja mõistete puhul: niivõrd kui moodustub selline mõttemasin, langeb see juba mõtlemisest välja. See on küll palju elavam kui täiesti mehaniseeritud mõte, mõisted moodustavad justkui teatava organismi, kunstiteose või maailma, millel on oma elu, areng, kalduvused, isikupära jne, ent struktuur, mis talle elu annab, ka võtab selle, juba määrab ta surema. Teatavas mõttes saabki (nö inimlikult) mõtelda ainult mõtlemisest välja, ära, alla langedes.

dualismist

Mõningates filosoofilistes ja religioossetes kontekstides vahel kasutatakse etteheitvalt nimetust "dualism". Mõte on selles, et kritiseeritav positsioon jääb madalamaks, nõrgemaks, kuna postuleerib kaks eraldi, lahutatud mõistet, jõudu, entiteeti, ning et on vaja liikuda kõrgemale positsioonile, kus need ühendatakse kõrgemaks ühtsuseks.
See on naiivne. Juba puhtloogiliselt. Ei ole võimalik formuleerida ega käsitada positsiooni, kus poleks mingisugust duaalsust. Kui mingid kaks mõistet, jõudu, entiteeti postuleeritakse absoluutseks kahesuseks, siis on see parimal juhul vaid duaalsuste-kontiinumi üks äär, mille teises servas on käsitlused, kus need duaalsused on läbipõimunumad, nagu näiteks hiina yin-yang'i idees. Ja teisipidi pole võimalik formuleerida ega käsitada positsiooni, kus poleks mingisugust ühtsust. Juba väidetav dualistlik süsteem ise kujutab endast teatavat ühtsust, süsteemi, kahe substantsi ühendatust ja koosolu - isegi kui nad jäävad täiesti ükskõikseks ja teineteise kõrvale.
See näitab, et kogu küsimus on valesti püstitatud. Küsimus on hoopis paljustes ning selle erinevates vormides (läbistuvamad, kõrvutuvamad). Ja küsimus pole dualismis, vaid eristumise ja lõimimise mehhanismides, kus luuakse kahetisusi ja mitmetisusi ning kus nad üksteisega läbi käivad. Rohkem nüansse!