inimväli

Harjumuspärane on mõtelda nõnda, et mina olen aktiivne ning hangin ümbrusest seda, mis mind huvitab: raamatuid, filme, ideid jne. Aga nõnda nagu elektron on üleüldise (kõikjaleulatuva) elektronvälja lokaalne häiritus, energiapake, siis samamoodi võiks mõtelda, et mina inimesena olen üleüldise sümboolimaginaarse välja lokaalne häiritus, kimbutus. Et ma olen peaasjalikult passiivne: s.t mul on mingi lähteliigendus, mida mõjutab ümbrusest eeskätt see, mis temaga haakub. Algliigendust (rõhk pole siin algsusel, vaid kunatisusel, s.t alati juba on mingi liigendus) võib võtta nagu sõela, mis ümbrust selekteerib, nt oma keha ülesehituse ja seatuste tõttu mulle maitseb kas hapu või soolane, huvitun taimedest või elektroonikast, raamatutest või seltsielust jne. (või ka nende üht- või teistsugustest kombinatsioonidest, muidugi). Peamine aktiivsus tuleb ümbritsevalt sümbool-imaginaarsest väljast, mis minu filtrit läbides teostab minus mingeid teisendusi, nii et ma vastavalt teisendan oma filtrit või tugevdan olemasolevaid pilusid, annan impulssidele tagasisidet – nii et rangelt võttes olen muidugi ka mina aktiivne, aga pigem vinjettidena, väikeste teisendustena antusel (liigendusel, sõelal), mida ma iial lõpuni ei saa kontrollida ning ümbrusest tulevatel energiavoogudel, mis kannavad sümboolimaginaarseid (ja muidugi ka bioloogilisi, keemilisi jne) sisusid. Selles mõttes „mind“ kui midagi substantsiaalset ja eraldiolevat ei olegi olemas, ma olen väljahäiritus, millel on muidugi omad eripärad – ja kuna neid mõjutusi on nii palju ja kuna ümbrusega lävides emergeerub ootamatuid, enneolematuid vorme, siis ma võingi muidugi olla kaunis eriline või eristuv – aga seda ikkagi väljal, välja kontekstis, teiste hulgas, hulksena. Mu kitsas mõttes teadvus põhineb sümboolimaginaarsetel üksustel, mis on antud tol ühisväljal ja sellisena ühetaolised, ühtlased, võrreldavad. Ses mõttes mu teadvus ongi ühisteadvus – ja just mitte midagi privaatset, eraviisilist. Ühisvälja lokaalne häiring. See, kes ma „ise“ olen oma olemises, on hoopis midagi muud, see on lõige, mis jaotab välju, teadvuskihte, isendeid, hulksusi, üleüldine muundumine, mis siin lokaalselt produtseerib seda, mida ta produtseerib, noid sümboolimaginaarseid stalaktiite.

taimedest

Poisikesena oli „Kannikese“ pood mu tempel. Lisaks lõikelilledele müüdi seal ka laias valikus potitaimi. Suure osa oma taskurahast viisin sinna. Õigupoolest oli mul omaette tiir, nagu palverännak, kus olid Mündi tänava lillepood, Vene tänava alguse oma, Müürivahe oma (seal küll olid põhiliselt lõikelilled, aga mõningaid tarvikuid oli) ja Valli tänava oma Laste maailma kõrval. Ja siis Kannike. Käisin neis, tammusin, piidlesin, võrdlesin hindu, ja siis – pidupäevana – tõin mõne koju. Küll oli eriline tunne. Ilmselt nagu mõnel kassi- või koerapoega tuues. Kannikese pood oli neist kõige suurem, seal oli mingi väike purskkaev või õigemini koht, kus vesi alla voolas, mõned mittemüügis kaunistuseks taimed. Süda ikka tõmbus valust kokku, kui vaatasin hästi suure sukulendi lehti, mille lehtedesse oli sõnumeid soditud justkui see oleks majasein. Oma heli oli seal poes tänu tollele veevoolule. Ja oma lõhn. Taimed olid ikka rubla kakskümmend kopikat, kolm rubla, viis rubla, ja kallimaidki. Mõned suuremad tõin just Kannikesest – mäletan üht draakonipuud (kas see võis lausa 25 rubla olla?) ja üht suurt aaloelist. Ja papüürust. Heal ajal kasvatasin kodus mitutsada liiki taimi. Mõni neist on seal korteris senini alles – kuld-nõelköis, mis oli mul juba vanas korteris ja mille ma võtsin 1985. aastal uude kohta kolides kaasa, siis üks sukulent, mille tütre ma koolitaime küljest virutasin (ma ta liiki vist ei tuvastanud, kas teda polnud „Toalillede“ raamatus või mis? nii et siiamaani ei tea; muidu ma mõnel teadsin nii eesti- kui ladinakeelset nimetust), aaloe, mille tütre ma näpistasin altnaabrite aaloe küljest, kui me uues korteris päris alguses läbi nende trepikoja käisime, kui nad olid aaloe juba sinna kolinud, aga ise veel sees ei elanud. Ja havisaba, mis pärines õele kingitud lillekimbust ja mis vaasis juured alla ajas. Ilmatuma aja kasvaski vaasis, kuni ta mulda istutasin, ja kus ta vohama hakkas. Monstera oli meil elutoas, igavesti suur. Palju hiljem, kui mul taimedele enam aega polnud, ma veel paljundasin teda (alt olid lehed ära tulnud) ja siis jagasin laiali. Endale vist jäi ka üks, aga see läks välja. Taimed oli mu kirg, mul oli nendega side. Praegusel erialal paistab tulevik tume; võib-olla õpingi millalgi ümber aednikuks või kellekski selliseks.

Nimede korrektsest kirjutamisest

Tiit Kuuskmäe püstitas küsimuse, kas õige on Harbin või Harbiin. Võtkem kirves ja langetagem ta. Tegelikult oleks korrektne Haerbin. Või õigemini Hā'ěrbīn või õigemini 哈尔滨. 

Õigupoolest, "korrektne" oleks üldse mitte esitada üht nimekuju, vaid esitada korraga ja rööpselt kõikide kõnelejate idiolektiliste häälduste võimalikult täpsed foneetilised transkriptsioonid ning igasugused kirjapildid. Või õigemini, transkriptsioonide asemel pigem helindid. Nii et kui tahta ütelda "Harbiin" kõlab sul miljard korda väikeste teisenduste, erinevate tämbrite jne-ga häälduskuju.

Ja siis läheb veel kismaks, kes tohivad sinna helinditesse lugeda. Kas ainult harbiinlased? Põhja-hiinlased? Han-hiinlased? Hiina kodanikud? Hiina keele oskajad? Kes on hiina keele oskaja? Kuidas me saame ette kirjutada "õiget" hääldust, kui see peab alles helinditest selguma? Mis alusel keelata üldse kõigil inimestel sisse lugeda? Äkki papagoidki kvalifitseeruksid? Ja lõpuks võib argumenteerida, et ka tuul puudelatvades ja merekohin kaldal ütlevad "Harbiin'i" ning putukad, sisalikud ja muud olesed ringi sagides kirjutavad maa sisse "Harbiin", 哈尔滨, Харби́н. Olemise sosin ja olmakiri.

Spinoza paratamatu vabadus

Eks ole, vabaduse ja paratamatuse mõisted kollapseeruvad Jumalas/Looduses/Oleva tervikus. Need on lahus ja lahutatavad ainult olendite ehk oluviiside tasandil. Mingil määral olen vaba (mu ettekujutus vabast tahtest); mingil määral allun välistele faktidele ja seadustele ("välistele" ses väga üldises mõttes, et väljaspool mu subjektiivsust olevad; see hõlmab nii väliseid kui sisemisi fakte ja seadusi, nt mu keha või iseloomu-kalduvuste mingeid antusi ja seaduspärasid, mis on mulle ette antud ja ses mõttes välised). Mingil määral määran end ise, mingil määral määravad mind asjaolud. Jumalal/Loodusel aga juba määratluse järgi ei ole midagi "teist" temast väljaspool; tal pole isegi aru ega tahet kui loogiliselt eristatavat instantsi enda sees (ja ses mõttes on juba sisuliselt motiveeritud ka see võrdum Jumal ehk Loodus, s.t Jumalast väljaspool pole mingit eraldi loodust ning loodusest väljaspool pole mingit eraldi jumalat). Nii et kui Spinoza räägib inimvabadusest, siis ta tahab asendada tolle suhtelise vabaduse absoluutsega. Esiteks on suhtelisel, oluviisilisel tasandil (isendi enda seisukohalt) raske näppu peale panna sellele, mida ta tõesti "vabalt" teeb ning mis poleks väliselt tingitud. Alati saab näidata otsatult tegureid: kasvatus, päritulu, hormonaalne seisund, ilm, geneetiline ülesehitus jne jne, mis mingit otsust motiveerivad (ja teadus on Spinoza ajast peale teinud väga suuri edusamme igasugu selliste tegurite tuvastamisel). Nii et ses mõttes võib rahumeeli ütelda, et siin polegi mingit vabadust, vaid kõik on motiveeritud arvututest kausaalsetest ahelatest ja tingimustest (nö "sõltuvuslik tekkimine", pratityasamutpada). Samas aga on ikkagi ju tõsi, et ma olen Looduse osa, aga Loodus tervikuna, nagu öeldud on absoluutselt vaba, kuivõrd temas vabadus ja paratamatus langevad ühte. Ja niimoodi ongi, et niivõrd kui ma mõistan end Looduse terviku seisukohalt, olengi ma vaba, ma teostan todasama Looduse vabadust. Nii et toimub paleepööre: mis äsjases uuringus osutus aina süvenevaks paratamatuseks ja äramääratuseks, on tegelikult (samas) täielik vabadus, spontaansus (nõnda nagu Loodus/Jumal võrsub ainult oma loomusest - ehkki siin muide siiski ju näib olevat kohe jällegi mingi filosoofiline konks: mida tähendab Spinoza ütlus, et Jumal on iseenda põhjus? Kui nii öelda, siis ikkagi on temas endas kaks eristatud aspekti, põhjus või alus ja sellest tõukuv. Schelling arendas seda hästi edasi. Jumala hämar põhi/põhjatus). Ja mitte lihtsalt fatalismi (või "türklase vabaduse" mõttes, nagu ütleb Leibniz) või leppimise mõttes, vaid Looduse kõige kõrgema aktiivsuse mõttes, ses aktiivsuses osalemise mõttes: väeaste Väes.

Spinoza vahetu probleem oli muidugi, kuidas panna kokku "uut teadust", kartesiaanlust, mehhanitsismi ja determinismi (millest ta kinni hoidis ja millel toona oli oluline emantsipatoorne roll, ning mida kirikuvõimud vaenasid - elas ju Descartes'ki suurema osa elust Hollandis maapaos) ning teisest küljest inimvabadust. Selleks ei hakanud ta tahtevabadust upitama (nagu vist enamik vabaduseapologeete on hiljem teinud), vaid mõeldes olemise enese, Looduse terviku peale. Ja kuigi Spinoza hoiab kinni mehhanitsismist ja determinismist, siis rõhuasetus pole tal niivõrd sellel, et "aegade alguses on juba kõik ette määratud" - Leibnizil on seda rohkem -, vaid pigem lihtsalt selles, et olemise tervik on nagu ta on (Jahvegi ütleb, et "ma olen, kes olen" אֶהְיֶה אֶהְיֶה אֲשֶׁר); nii ei teki tal ka sääraseid representatsionalistlikke probleeme nagu Leibnizil, kus maailma ajaloo kujutis, esindus, representatsioon oleks justkui algusest peale tervenisti olemas. Ja nõnda saaks seda hõlpsasti sobitada mistahes füüsikalise maailmapildiga, nt ka praegusega, kus oma koht on määramatusel ja kaosel. See siis lihtsalt "on see nagu on", viis, kuidas Loodus on. S.t Spinoza tegelikult ei sõltu niiväga kitsalt "kellavärgimaailma" käsitlusest.

KõPo

Lauri lansseeris teaduspolitsei ehk TePo. Mulle tundub, et sellel asjal on jumet ja et seda peaks edasi viima. Mitte ainult TePo, vaid ka KuPo, FiPo, RePo ja SoPo (kunsti, filosoofia, religiooni, spordi kohta). KuPo all oleksid KuKuPo (kujutava kunsti jaoks), MuPo (muusikapolitsei), TePo2 (teatripolitsei), KiPo. KuKuPo all omakorda SkuPo, MaPo, GraPo, FoPo, MoPo, StsePo, DiPo. KiPo all EPo, LüPo ja DraPo; LuPo ja ProPo. Ning LuPo all RiPo ja MõPo (vastavalt riimi ja värsimõõdu politsei) jt. Veel oleks PõPo. PõPo all ViKaPo ja LoKaPo. ViKaPo all oleks RuPo, NiPo, KaPo, OPo (vastavalt rukki, nisu, kaera ja odra politsei). LoKaPo all LePo, LaPo, SePo, HoPo. TsePo hoiab protestijaid tselluloosikombinaadist eemale ja MePo metsakaitsjaid metsast. TäPüPo tegeleb tänavapühkijatega. Jne.

Näiteks MuPo määrab kindlaks igale heliloojale kvoodid, kui palju peab olema mažoori ja kui palju minoori, kui palju mis helistikus töid ja kui palju mis stiilis. Kes oma kvooti ületab või ei täida, saab trahvi. Aga äkki õnnestub tal see-eest vahele võtta kedagi teist näiteks LüPo esindajana. Võiks välja mõelda eraldi valuuta, mis niimoodi ühiskonnaesindajate vahel trahvirahana käest kätte ringleb.

Muidugi tuleb niimoodi politseinikke rohkem kui elanikke. Selle probleemi saab lahendada nõnda, et igaüks on mitmele teisele politseinikuks. Tahad olla filosoofiaõppejõud? Ole lahke. Aga ühtlasi pead olema KaNaPo (kes hoiab protestijaid karusnahafarmidest eemal),VePo (kes tegeleb vetikatega) ja KiPo (kingloomadega). Paljud on MoPo's. Enamik peab olema mingil määral ProPo ja NePo ning kõik on KvaPo's (kvargipolitseis).

Nõnda vastastikku valvatakse ja karistatakse, täiuslik süsteem!

õiendus

Kuu aega tagasi, 21. juulil sain valmis ja 24. juulil saatsin "Sirpi" arvustuse Hasso Krulli "Mõistatuse sillale", kus oli ka üks oluline õiendus. Ajalehes aga see pandi paari ühe teise arvustusega ja see ei avaldu veel nii pea, sest too teine pole valmis. Sestap avaldan selle õienduse siin.

"Esmalt allakirjutanuga seonduv õiendus: raamatu motoks märgitud „Alus on sula” pole pärit minult, vaid Mart Kanguri magistritööst „Pide” (9. osa, „Töö ja mäng”). Olen seda tarvitanud ilma viitamata, kuna allikas polnud meeles ning mõte oli saanud omaseks. Mart Kangur (nagu ka Jan Jõemets) on filosoof, kes kitsas mõttes endana polegi peaaegu midagi avaldanud ning on teinud seda minu kaudu, minusse sulandunult. Mina olengi ka nemad (ja ka Eik Hermann ja Heidegger ja Deleuze ja veel paljud teised), nii et kui aus olla, siis peaks mu teoste autorite nimistu olema üldjuhul pikem kui teos ise. Kõik mu kirjutatu oleme kirjutanud isekeskis.

Mingil määral kehtib see ka Hasso Krulli kohta, kes on Eesti üks vägevamaid isekeskis-kirjutajaid. Nii oma esseistikas kui ka luules suhestub ta väga suure arvu teistega: esmajoones muidugi teiste autoritega, aga ka teiste olenditega, loomade, taimede, kivide, vaimolenditega, vembuvanadega jne."