Põlisontoloogiad

Filosoofiat on igal pool, ole naine ja kaeva üles! Tõepoolest mõned pärimused kerkivad esile, eeskätt Euroopa, India ja Hiina oma (koos ne satelliitide, võrsete ja hübriididega: Jaapan, Korea, Tiibet, Vietnam, Pärsia, araabia, bütsantsi, juudi jne). Ma arvan, et see on seotud esiteks kirjakultuuri levikuga ja teiseks ühiskondlike muutustega konkreetsel ajahetkel ca 6. saj. ema pluss miinus: raua kasutuselevõtt, massiarmeed, meritokraatia esiletõus, hariduse levik jne. Sellega käis kaasas tööjaotus ja spetsialiseerumine ka vaimuelus, mille käigus tekkisid filosoofiapärimused. Neid hakati kirja panema, nii et tekkis distantsivõimalus nende suhtes, mis aitas paremini eristada seisukohti, koolkondi, nende kujunemislugu jne. Niimoodi mingeid küsimusi arutleti väga suurte peensusteni, koolkondade vahelises dialoogis ja kempluses. Aga samas käis see ka suurtes „vagudes“, mille määrasid suuresti algaegade olud ja alguses esimesena sissetõmmatud rennid, mis erosiooni tõttu laienesid vagudeks, jõgedeks ja millest polnud enam lihtne välja hüpata (ehkki mingil määral on alati hüpatud, see käib filosoofia juurde).

Suuremas osas pärimustes sellist kalgendumist ja spetsialiseerumist ei toimunud, või ei toimunud nii ulatuslikult ja kestvalt. Aga mistahes müüdist või pärimusest saab aretada filosoofilise käsitluse, st võtta sealt mõisted ja tihendada need konstellatsiooniks. Kõigi pärimustega tegeleda muidugi ei jõua, aga isegi kui võtta mõni, siis on see õpetlik. Näiteks Ojibwade ontoloogia Hallowellil. Ta visandab mõned mõisted: isik (mis hõlmab nii inimesi kui mitteinimesi), vanaisa (eriti oluline grupp isikuid, mis hõlmab nii lihast-luust vanaisasid kui ka esiisasid); elusolija (mis võib hõlmata inimesi, kive, loomi, taimi, vaime); muundumine; unenägemine. Filosoofi jaoks võib Hallowelli kirjeldus jääda natuke liiga hajusaks, aga seda annab tihendada, ja see lausa tahab seda; siit kumab läbi väga huvitav maailm. Kui „elutud“ asjad on need, mis ei muutu samal määral kui „elus“ asjad (olgu inimesed, vaimud, elus kivid vm), siis tundub, et nood elutud asjad on nagu konstandid või kinnispunktid (ehkki mingi ebakindlus ilmselt võib jääda selles osas, et kas see kivi siin on elus või mitte või kas too karu seal on päris- või libakaru jne.). Ehk et ühest küljest on nö tavaline muutumine: iseärased punktid intensiivsete protsesside kaudu volditakse lahti ja tuuakse kätte meetriliseks aegruumiks. Asjade „looduslik/loomulik käik“, ütleks läänlane. Aga teisest küljest on mingi hoopis teistlaadi varieerumine või transformatsioon: nood „elus“ asjad näivad suutvat ümber mängida väesolevat jaotust ennast, singulaarsusi. See, mida ma siin jälgin, võib olla hoopis mingi muu kättejõudmine kui ma alguses arvasin. Ümbermäng väesolus eneses. Ja kui niimoodi mõelda, siis mängitakse ümber suurem osa teisi asju (muutub „tõe“, „illusiooni“, „samasuse“ jpm tähendus).

Võiks kirjutada „animismi põhjenduse“ (vrd Bergson, kellel animism on religiooni kõrgvorm, milleni alles „müstikud“ suudavad taastõusta). Tõepoolest, igal isendil on enesekohasus, kvarkidest peale. Aga see jääb sellisena kuivaks ja verevaeseks ning võib-olla ikkagi eeldab liiga palju „tervemõistuse“ maailmast. Väeolendid, kes väesolu ennast ümber mängivad, annaksid asjale hoopis uue elu. See ei tähenda, nagu mõnes tava-arusaamas animismist, et „kõik on hingestatud“ või „kõik on elus“ (ehk et kõik on üks segadepuder). Ei ole; on minimaalse hingestatusega entiteete ja on neid, kus see on suurem. Kusjuures – ja see on otsustav – me ei saa ette teada või otsustada, milline on mingi asja väemäär. Mõne kena ja eduka inimese vägi võib olla väiksem kui mõnel karihiirel või põllukivil. Mõne putuka vägi võib olla erakordne. Mistahes asi võib olla hingestatud ja väekas, aga ei ole nii, et kõik oleksid seda mingil märkimisväärsel määral. Ja kui niimoodi asjadesse suhtuda, siis on ka meie käitumine hoopis teistsugune. Läänlastele vist on sageli tundunud, et see on põlisrahvais ajendanud pidevat hirmuhoiakut ja irratsionaalsust; ma ei tea, kuidas sellega on, aga igatahes ei pea see seda tähendama. Pigem süstiks valvelolekut, tähelepanelikkust ja austust.

Ja eetiliselt oleks see tänapäeval hädavajalik, kus kapitalismi mõjul muutub kõik ressursiks: mitte ainult maavarad ja Reini jõgi („Küsimus tehnika järele“), vaid ka teised olendid, loodus ja ka inimene ise. Ogaruseni, isegi tolle süsteemi enda raames. Sest näiteks metsade osas on selge, et Eesti ka puht majanduslikes huvides pole keskenduda odavale toorainele, vaid püüda liikuda väärtusloome hierarhias kõrgemale – nii et metsasektor tuleks vähehaaval kahandada. Aga häda on selles (nagu keegi ütles), et kui mingis exceli tabelis on „mets“ kui ressurss ja tuluallikas, siis see peab „kasvama“. Nagu kapitalismis toodang ikka. Sellises kasvu ja toodangu fetišismis ei erine ta oluliselt plaanimajandusest, kus samuti pidevalt uhkeldati terasetoodangu suurenemisega x protsenti jne. Püha majanduskasvaja, nagu Hasso ütleb. Kus pealegi kasvunumbrid võidakse olla saadud pelga trikiga, jättes kulupoolelt välja „looduskapitali“ raiskamise ja kulutamise.

Kuid isegi sellisest eetilisest plaanist sõltumatult tundub too animismi ontoloogia huvitav.

inimväli

Harjumuspärane on mõtelda nõnda, et mina olen aktiivne ning hangin ümbrusest seda, mis mind huvitab: raamatuid, filme, ideid jne. Aga nõnda nagu elektron on üleüldise (kõikjaleulatuva) elektronvälja lokaalne häiritus, energiapake, siis samamoodi võiks mõtelda, et mina inimesena olen üleüldise sümboolimaginaarse välja lokaalne häiritus, kimbutus. Et ma olen peaasjalikult passiivne: s.t mul on mingi lähteliigendus, mida mõjutab ümbrusest eeskätt see, mis temaga haakub. Algliigendust (rõhk pole siin algsusel, vaid kunatisusel, s.t alati juba on mingi liigendus) võib võtta nagu sõela, mis ümbrust selekteerib, nt oma keha ülesehituse ja seatuste tõttu mulle maitseb kas hapu või soolane, huvitun taimedest või elektroonikast, raamatutest või seltsielust jne. (või ka nende üht- või teistsugustest kombinatsioonidest, muidugi). Peamine aktiivsus tuleb ümbritsevalt sümbool-imaginaarsest väljast, mis minu filtrit läbides teostab minus mingeid teisendusi, nii et ma vastavalt teisendan oma filtrit või tugevdan olemasolevaid pilusid, annan impulssidele tagasisidet – nii et rangelt võttes olen muidugi ka mina aktiivne, aga pigem vinjettidena, väikeste teisendustena antusel (liigendusel, sõelal), mida ma iial lõpuni ei saa kontrollida ning ümbrusest tulevatel energiavoogudel, mis kannavad sümboolimaginaarseid (ja muidugi ka bioloogilisi, keemilisi jne) sisusid. Selles mõttes „mind“ kui midagi substantsiaalset ja eraldiolevat ei olegi olemas, ma olen väljahäiritus, millel on muidugi omad eripärad – ja kuna neid mõjutusi on nii palju ja kuna ümbrusega lävides emergeerub ootamatuid, enneolematuid vorme, siis ma võingi muidugi olla kaunis eriline või eristuv – aga seda ikkagi väljal, välja kontekstis, teiste hulgas, hulksena. Mu kitsas mõttes teadvus põhineb sümboolimaginaarsetel üksustel, mis on antud tol ühisväljal ja sellisena ühetaolised, ühtlased, võrreldavad. Ses mõttes mu teadvus ongi ühisteadvus – ja just mitte midagi privaatset, eraviisilist. Ühisvälja lokaalne häiring. See, kes ma „ise“ olen oma olemises, on hoopis midagi muud, see on lõige, mis jaotab välju, teadvuskihte, isendeid, hulksusi, üleüldine muundumine, mis siin lokaalselt produtseerib seda, mida ta produtseerib, noid sümboolimaginaarseid stalaktiite.

taimedest

Poisikesena oli „Kannikese“ pood mu tempel. Lisaks lõikelilledele müüdi seal ka laias valikus potitaimi. Suure osa oma taskurahast viisin sinna. Õigupoolest oli mul omaette tiir, nagu palverännak, kus olid Mündi tänava lillepood, Vene tänava alguse oma, Müürivahe oma (seal küll olid põhiliselt lõikelilled, aga mõningaid tarvikuid oli) ja Valli tänava oma Laste maailma kõrval. Ja siis Kannike. Käisin neis, tammusin, piidlesin, võrdlesin hindu, ja siis – pidupäevana – tõin mõne koju. Küll oli eriline tunne. Ilmselt nagu mõnel kassi- või koerapoega tuues. Kannikese pood oli neist kõige suurem, seal oli mingi väike purskkaev või õigemini koht, kus vesi alla voolas, mõned mittemüügis kaunistuseks taimed. Süda ikka tõmbus valust kokku, kui vaatasin hästi suure sukulendi lehti, mille lehtedesse oli sõnumeid soditud justkui see oleks majasein. Oma heli oli seal poes tänu tollele veevoolule. Ja oma lõhn. Taimed olid ikka rubla kakskümmend kopikat, kolm rubla, viis rubla, ja kallimaidki. Mõned suuremad tõin just Kannikesest – mäletan üht draakonipuud (kas see võis lausa 25 rubla olla?) ja üht suurt aaloelist. Ja papüürust. Heal ajal kasvatasin kodus mitutsada liiki taimi. Mõni neist on seal korteris senini alles – kuld-nõelköis, mis oli mul juba vanas korteris ja mille ma võtsin 1985. aastal uude kohta kolides kaasa, siis üks sukulent, mille tütre ma koolitaime küljest virutasin (ma ta liiki vist ei tuvastanud, kas teda polnud „Toalillede“ raamatus või mis? nii et siiamaani ei tea; muidu ma mõnel teadsin nii eesti- kui ladinakeelset nimetust), aaloe, mille tütre ma näpistasin altnaabrite aaloe küljest, kui me uues korteris päris alguses läbi nende trepikoja käisime, kui nad olid aaloe juba sinna kolinud, aga ise veel sees ei elanud. Ja havisaba, mis pärines õele kingitud lillekimbust ja mis vaasis juured alla ajas. Ilmatuma aja kasvaski vaasis, kuni ta mulda istutasin, ja kus ta vohama hakkas. Monstera oli meil elutoas, igavesti suur. Palju hiljem, kui mul taimedele enam aega polnud, ma veel paljundasin teda (alt olid lehed ära tulnud) ja siis jagasin laiali. Endale vist jäi ka üks, aga see läks välja. Taimed oli mu kirg, mul oli nendega side. Praegusel erialal paistab tulevik tume; võib-olla õpingi millalgi ümber aednikuks või kellekski selliseks.