Vaidlemine
on eeskätt isiksustevaheline sättimine. Argumendid ka muidugi loevad, aga pole
peamine – või õigemini, need aitavadki mul nüansikamalt ennast teisega sättida.
Kui lihtsalt toore jõuga (loogika, faktide, autoriteetide jne-ga) teisele ära
tehakse, siis on see sama hea kui rusikatega teise vaeseomaks peksmine. Olgu
sul õigus või mitte. Sest on midagi palju olulisemat kui selline õigsus, mis on
pelgalt sümboolimaginaarne. Tõsi, väga sageli on korrelatsioon ühest küljest
argumenteerimise ja väitluse võime ning teisest küljest valmisoleku vahel
ennast teisega sättida. Kipub olema nii, et kes ei oska ega taha ennast teisega
sättida, see ei oska ka argumenteerida. Aga see pole alati nõnda. On selliseid,
kes formaalselt argumenteerivad ja väitlevad veatult, aga on jõhkardid. Ja on
selliseid, kes ei oska argumenteerida, aga kes ometi oskavad end teisega
mitmekesiselt haakida. See kipung on statistiline, tendentsiline, kalduvuslik.
mercoledì 31 maggio 2017
Iscriviti a:
Commenti sul post (Atom)
1 commento:
Oluline on vaidluse eesmärk. Kui eesmärk on oma seisukoha põhjendamine, siis ei saagi sellel olla positiivset tulemust. Kui eesmärk on parema lahenduse leidmine ja vaidlusel osaleja rõõmustab, kui tulemus erineb tema algsest seisukohast, siis võib loota positiivset tulemust. Minul on ünneks olnud päris rikkalik selliste arutelude kogemus, kus tulemus mind rõõmustas, kuna see erines minu esialgsest seisukohast.
Posta un commento