mercoledì 31 maggio 2017

vaidlus



Vaidlemine on eeskätt isiksustevaheline sättimine. Argumendid ka muidugi loevad, aga pole peamine – või õigemini, need aitavadki mul nüansikamalt ennast teisega sättida. Kui lihtsalt toore jõuga (loogika, faktide, autoriteetide jne-ga) teisele ära tehakse, siis on see sama hea kui rusikatega teise vaeseomaks peksmine. Olgu sul õigus või mitte. Sest on midagi palju olulisemat kui selline õigsus, mis on pelgalt sümboolimaginaarne. Tõsi, väga sageli on korrelatsioon ühest küljest argumenteerimise ja väitluse võime ning teisest küljest valmisoleku vahel ennast teisega sättida. Kipub olema nii, et kes ei oska ega taha ennast teisega sättida, see ei oska ka argumenteerida. Aga see pole alati nõnda. On selliseid, kes formaalselt argumenteerivad ja väitlevad veatult, aga on jõhkardid. Ja on selliseid, kes ei oska argumenteerida, aga kes ometi oskavad end teisega mitmekesiselt haakida. See kipung on statistiline, tendentsiline, kalduvuslik.

1 commento:

Jüri ha detto...

Oluline on vaidluse eesmärk. Kui eesmärk on oma seisukoha põhjendamine, siis ei saagi sellel olla positiivset tulemust. Kui eesmärk on parema lahenduse leidmine ja vaidlusel osaleja rõõmustab, kui tulemus erineb tema algsest seisukohast, siis võib loota positiivset tulemust. Minul on ünneks olnud päris rikkalik selliste arutelude kogemus, kus tulemus mind rõõmustas, kuna see erines minu esialgsest seisukohast.