Nuremberg

(part 2)

In the Germanisches Nationalmuseum I first passed through the oldes part, starting from the prehistory (incl. neanderthal sculls). Perhaps the most famous item from the “prehistory” is the 3000 year-old Ezelsdorf-Buch golden cone that is said to be a hat – although to be precise, it must have been the upper decoration of the hat. It is made of thin gold foil with geometrical patterns and it was said to have been recovered from just 80 cm below the surface by a worker. It seemed to have been quite intact, but during the recovery it was damaged, so that it needed restoration. It is supposed to have belonged to a sun-priest.

I went throroughly through the oldest part up to the end of the Middle Ages. There were several precious items from all periods, e.g. a certain type of roman helmet that is said to be just one of two exemplars found, beautiful early middle-ages bible-boxes and crosses, manuscripts. I especially appreciated a collection of wooden madonnas, that one could see quite closely and who had all different expressions – that are not similar to those we have been used to from later canons from renaissance onwards. At the same time funny, humorous, warm, proud. They didn’t seem to be some male-dominated females with no independence, dissolving into their role of theotokos, kind of abstract, plödi, sugary, lacrimous, irreal figures. But women proud of themselves and of their child.

There were other interesting statues and also some altar-pieces (e.g. one depicting the scene of cutting the ear – not the most common subject from the NT).

Then my time was running short, as we had to go to Monika’s sisters’ place. I decided to jump to the other extreme of time, i.e. 20 century. I just had a glimpse of the pieces of Dürer (who lived in Nuremberg) and a collection of scetches of Rembrandt, but I had no time to focus myself on them. The collection of renaissance and baroque art covered a huge area. I had to choose.

And so I jumped to the 20th century. The collection was not too big, so that I could hurriedly skim it though. There were interesting things, starting from the expressionism and new objectivity. Hannah Höch. Also furniture design was included. A couple of pieces from Nazi period (similar to the “social realism” of the Soviet Union). I suspect that some pieces from the post-war period were due to some compulsion and to my mind were not worth this collection (eg. a huge blue bomber over the houses, dull representative art with no deeper inner working of the material, just presenting the traumatic experience; but brute trauma or just a sentiment or just a representation is not art, or is bad art).

One piece struck me: a big neon-pink (darker hue) circle with neon orange-red background. A glow of pure intensity.

Making my way hastily towards the exit I had to pass between napoleonic cannons.

Actually the museum is (partly) situated in a 14. century monastery. It must have been abandoned long ago, since this region is Protestant (in the generally Catholic South). A large number of hugenottes were transferred to this region when their rights were revoked in France; in Erlangen there is until these days a Hugenottenkirche and Hugenottenplatz.

From the darker side of history, in connection with Nuremberg one cannot avoid talking about nazism. Already in 1298 there was the first pogromme where 600 Jews were killed. In Nazi times Nuremberg was the place of the famous rallies and it was the “most German” of German towns.

The city was bombarded heavily by the Allies and it was occupied only at the very end of the war, 17. of April 1945, after a fierce street-to-street battle. Unfortunately I didn’t have the time to visit the Documentation Museum (about the Nazi period) – which would have complemented my visit to the Nanjing massacre museum (and many years ago to the Khatyn memorial).

Erlangen, Germany

-->

(part 1)

I attended a workshop on China-related Translation Studies, held in Erlangen, Germany on July 20, 2013, and organized by Monika Gänßbauer, professor of the sinology department in Erlangen.

1. In her opening speech Monika gave a brief overview of translation in the Chinese context, with its two major waves of translation, first of the Buddhist texts, starting from the first centuries of the common era, and secondly when the Westeners arrived in the modern era. She also pointed out the ethics and responsibilities of the translator.

2. Then came the speech of Frank Kraushaar, who himself was not present, but whose speech was read by Monika. He repeated Eco’s idea that the translator should respect the author (more nuances were added during the discussion).

3. A young lady, whose name I forgot to write down (and who doesn’t figure in the programme, because she substituted a professor from Hong Kong who fell ill and could not come) spoke about her translation project and how the publishing looks like in Germany.

4. Joyce Liu from Chiao Tung University, Taiwan gave a very interesting and thorough speech on Liang Qichao and Zhang Taiyan. Zhang Taiyan’s political philosophy seems to be extremely interesting. He promoted the distinction of powers (administration, legislative, supervising, education and examination branch, president with limited powers) and the decentralization of government. This was related to his interpretation of Zhuangzi and especially Zhuangzi’s xinzhai.

5. Then I gave a speech on Billeter and Jullien and their different approaches to understanding (or thinking) in general and translation in particular.

6. Esther-Maria Guggenmos introduced her work on a buddhist apocryphical sutra on divination. She participates in a larger group of scholars (International Consortium for Research in the Humanities). She presented some examples of her translation and some problems related to her project. She showed also the special divination tools used together with this sutra.

7. Finally Monika gave a poetic and imaginative speech, where she compared, inter alia, translation to piracy. Like a ship is assaulted and its crew substituted by the pirates, and its flag by that of the pirates, a book is invaded by the translator, who replaces the words of the original with his/her own words.

Altogether we were around a dozen people, including other members of the faculty and also students. Every paper was followed by questions and a discussion. The atmosphere was friendly and intimate. Erlangen’s sinology department is situated in a separate house (that used to be a police station, some of which paraphernalia are still there, e.g. bars and heavy doors in the basement), which also created a more cozy atmosphere than perhaps would have been in a normal big university building.

I must underline the hospitality of Monika who was extremely considerate towards the members of the workshop and its guests. The day after she took Joyce and me to Nuremberg, where we walked around the old town and visited the Germanisches Nationalmuseum. Later we were invited to the place of her sister who lives in Nuremberg, and we had an interesting talk on several topics together with Monika’s sister and brother-in-law who proved to be very warm hosts. I appreciated these moments very much; it gave a glimpse into the life of local people. Otherwise when you just attend the conference, live in the hotel and do some tourism, it feels anonymous and superficial. But if you see locals in their own environment, it gives another flavour.

Filosoofia(d)

Kirjutasin kaks teksti:

http://filosoofia1.weebly.com/
http://filosoofia2.weebly.com/

Kommentaariks viimase kohta:

“Filosoofia laiendamine kõrvale” tähendas selles tekstis filosoofia mõiste laiendamist peale Kreeka ka teistele pikaaegsetele kirjakultuuridele, eeskätt Indiale ja Hiinale. Kirja kasutati algselt eeskätt utilitaarsetel eesmärkidel riigihalduses ja majandusdokumentatsioonis; mõnevõrra hiljem ka religioossetel eesmärkidel pühatekstide üleskirjutamiseks (mida sageli on peetud ka kahtlaseks ettevõtmiseks! kui religioonipärimus on elav, mis sa tast siis üles kirjutad? kas sa siis iseseisvalt ilma selleta ei teagi?). Filosoofiliselt saab kiri oluliseks mõnevõrra hiljem (ütleme nii 7 saj eKr, Vanas Maailmas), kui kirjatundmine mitmel pool demokratiseerus ning kui tekkis uus, reflekteeritum suhe endasse ja kultuuri. Sellepärast jäävad varased kirjakultuuriga tsivilisatsioonid (nt Sumer) võib-olla kitsas mõttes filosoofiast ikkagi välja või selle piiri peale. Kirja olulisus kitsas mõttes filosoofiale seisneb selles, et niimoodi fikseeritakse mingi mõte, mingi teos ühel ajahetkel ja hiljem saab selle juurde tagasi tulla. Kirjata kultuuris on kogu pärimus aktualiseeritud nüüd ja praegu; ta küll reeglina sisaldab elemente väga erinevast ajast (müüdid, jutud, luuleteosed, laulud jne võivad olla väga erineva vanusega ja mitmekesise kompositsioonilooga), mille keelgi võib olla väga erinev (mõnd arhailist teksti võidakse edasi pärandada ka siis, kui selle keel on muutunud praktiliselt arusaamatuks – teksti religioosne vägi võib sellest isegi kasvada! kui on mingi arusaamatu abrakadabra, siis see on kas bullshit, või eriti vägev jutt!) – aga see kõik toimub nüüd ja praegu, on aktualiseeritud siin. Seevastu kui meil on kirjalik tekst, siis see pakub pidepunkti, pöördumaks tollesse minevikuhetke endasse (ja võib-olla ka teise kaasajahetke mingis ruumiliselt kauges kohas – mis küll traditsiooniliselt tähendas harilikult ka ajaliselt märkimisväärset nihet, kuna tekstilevik käis aeglaselt). Saame teda uurida tema endana – ja teha seda ise, peaaegu-sõltumatult traditsioonist ja ümbritsejaist (ehkki loomulikult kirjaoskajate õpetlaste kasvatamine nõuab haridust-koolitamist ja tekstile lähenemine käib peaaegu alati alati mingite vahendajate, tõlgendajate kaudu – aga vähemasti see sõltumatus kaldub kasvama). Saab tekstist järgi vaadata, mida autor ikkagi ütles (ja nii, et ma ei pea seda tingimata olema enda sisse võtnud meeldejätmisega; ehkki meeldejätmisekomme kestis muidugi pikka aega edasi ka uute mäluvahendite olemasolul). Ja eeskätt, kirjakultuuris aegamööda ladestub palju selliseid tekste. Tekivad individuaalsed hääled, kelle poole ma saan pöörduda – mis omakorda vastukajana individualiseerib ka mind ennast. See ajendab enda ja oma olukorra – ning maailma – üle reflekteerima. Ja filosoofia alati juba on tekkinud – selles mõttes, et teda ei rajata olevikus, teda kunagi ei raja need, kes saavad traditsioonis kuulsaks esimeste mõtlejatena (Thales, Konfutsius – ma ei tea, kuidas Indiaga on), vaid filosoofia tegelikuks rajajaks võib pidada mingeid poleemiliseid tegelasi hilisemast ajast (eeskätt Mozi Hiinas; aga mingil määral võib-olla ka nt Herakleitos Kreekas, või pigem ehk Sokrates), kes vastanduvad varasemale figuurile või üldisemalt pärimusele[1], ning korraga saab olema olnud kaks põlvkonda filosoofe: nemad ise ja nood polemiseeritavad varasemad (kes ei aimanudki, et nad midagi rajavad). Filosoofia kitsas mõttes oleks niisiis pärimus, kus on jõudnud kuhjuda hulk selliseid vaatepunkte, mis on kirja pandud, nii et nende poole saab eksplitsiitselt tagasi pöörduda.

See, mida ma tekstis nimetan eel-filosoofiaks, aga mida ma nüüd eelistaksin kutsuda pigem näiteks sula-filosoofiaks[2], iseloomustaks pärimusi, kus ei ole toimunud säärast pikaajalist fikseerimistööd (eeskätt kirjalike dokumentide näol – ning mis ei piirdu utilitaarse ega religioosse sfääriga, vaid on omandanud “humanitaarseid” rakendusalasid), nii et filosoofia tuleb sellest pärimusest alles välja sõeluda, välja selgitada, välja arendada, lahti mähkida. Siin haakub antropoloogia filosoofiaga. Antropoloog (vähemasti ühes oma teatud spetsiifilises huvi- ja tegutsemisrežiimis) on siis justkui eksperimentaalne filosoof, kes peab välja selgitama selle pärimuse olulised eristused ja seosed, nende käsitluse endast, ühiskonnast, maailmast jne (õigupoolest, esmalt üldse tuvastama need kategooriad, mis on relevantesed; isegi neid äsjanimetatud kolme ei saa universaalseks pidada). Ta peab hülgama suure hulga omaenda kultuurilisi eristusi ja eelistusi ning püüdma välja selgitada teise kultuuri omi; ja see käib tagasisidestatult: teise eristusi välja selgitades sageli alles selguvadki omaenda vaikimisi-eristused, mis seni kehtisid enesestmõistetavatena ja mida ei osatud küsimuse alla üldse seadagi, üldse problematiseeridagi – see omakorda teeb uurija võimelisemaks paremini oma taustast distantseeruma ja veelgi täpsemini nägema teise tõelisi eristusi (algselt oletatute, projitseeritute asemel). Kuna antropoloog peab seda pärast oma vana kultuuri inimestele selgitama, siis ta peab sama protsessi (mis võib olla, ma kujutan ette, vägagi valulik, vahel füüsiliselt aga veelgi enamgi on ehk kurnav mentaalselt, personaalselt) tagurpidi tegema, uuesti üritama leida vana kultuuri sees sõnad, et seletada seda uut maailma, mille ta on avastanud – aga kuidas teha seda niimoodi, et ei valataks uut veini vanadesse lähkritesse? Kust võtta uued lähkrid? Siin peab antropoloog uuesti olema filosoof ja leiutama mõisted.

Pidades silmas antropoloogia nüüdseks juba kaunis pikka ajalugu, tekib sellesse struktuuri veel omakorda mitmesuguseid keerustusi, millest üks on see, et sageli on üht sulafilosoofiat uuritud juba sajand või rohkemgi, nii et sellest on järgemööda tehtud mitmeid filosoofiahakatusi, milles sageli järgnevad on saanud üle võtta eelnevatelt – nii et justkui hakkab tekkima filosoofia kitsas mõttes. Ja see oli öeldud väliste kirjeldajate eeldusel; aga lisaks on veel ka võimalik, et nonde varaste kontaktide mõjul viljastus selles sihis ka kohalik pinnas, nii et keegi on seestpoolt püüdnud hakata oma asja sõnastama. Kas neid võib pidada filosoofideks? (ja kui, siis kas “esimese” või “teise” põlvkonna omadeks? kas peab ootama siseoponenti?). Kas siin – olgu ühel või teisel juhul (või veel muudelgi asjaoludel) – on siin põhimõttelisi erinevusi nonde “kitsas mõttes” pärimuse filosoofidega? Kõik need on küsimused, millele tuleks vastust otsida.

Sellisest esitusest võib nüüd jääda mulje, justkui filosoofia on üksnes kultuuriuurimise või kultuurivõrdluse asi. Päris niimoodi ei taha ma seda ütelda; ma ei taha öelda, et sedasorti “filosoofia laiendamine” (kõrvale või sügavusse) oleks ainus või põhiline filosoofia objekt. Suurel määral on tegemist pigem metodoloogilise ja kriitilise vahendiga: püüdes sisse elada teise mõttepärimusse, me saame ühest küljest hajutada võltse iseenesestmõistetavusi ning teisest küljest hankida inspiratsiooni uutlaadi mõtlemiseks, mis ilmselt kasvaks olulisel määral välja meie enda pärimusest, ent teeks seda kokkupuutel teise pärimusega, mis oleks justkui pookoks meie pärimuse puul. Või veelgi parem – tuues sisse Deleuze’i ja Guattari risoomikujundi[3], hakkaks filosoofiapärimustik sarnanema puu asemel risoomiga, võrgustikuga, mille sees on küll puujaid struktuure (ühe pärimuse ajaline sügavusmõõde), aga kus need on ühendatud paljude horisontaalsete ja diagonaalsete ühendustega erinevate pärimuste vahel. Ja veelgi sügavamalt aitaks see ehk välja tuua risoomsust igas kultuuris eneses (ka nois väidetavais puis). Praktiliselt ükski inimkultuur ei ela täiesti ilma kontaktideta teiste kultuuridega, ükski pärimus pole mõjutusteta teistest; ja seda enam kehtib see kitsas mõttes filosoofiapärimuste kohta, mis eeldavad meie määratluse järgi kirjakultuuri ja selle taga arvestatava ajalise ja ruumilise ulatusega ühiskonda – ja pole mõeldav, et selline tekiks ja püsiks isolatsioonis. Ja võib-olla isegi tunnustatud mõjudes (nt india filosoofia Plotinosele, hiina filosoofia Leibnizile) võib ehk märgata midagi ehtsamat kui sageli on pinnafenomenide järgi oletatud (kus tegelased ise on kaunis vääriti ja võõriti noid teisi mõistnud) – see stimuleeris neid võib-olla teisel moel. Need hüpoteesid vajavad põhjalikumat järelekontrollimist. Igatahes sedakaudu võiks selline laiendustöö saada üheks oluliseks filosoofiliseks praktikaks; sellest võrsuv risoomsus kujundaks uutlaadi mõtlemist ja hoiakuid, oleks kõnekas ka nö oma vormi poolest.

Ühe kõrvalefektina võiks see ehk täpsustada ja kokku tuua mõningaid varaseid laienduskatseid. Ma pean esiteks silmas Jullieni-tüüpi filosoofiavõrdlusi ning teisest küljest antropoloogilisi maailmakirjeldusi (st kus avastatakse mõne teise kultuuri või mõne oma kultuuri subkultuuri “maailm”, tähendusliigendused jne). (1) See täpsustaks jullienilikku ettevõtmist selles suhtes, et esitatuna kahe pärimuse võrdlusena võib see jätta mulje, justkui see ammendaks kogu võimaliku käsitlusteruumi. Et nüüd see dihhotoomia on põhiline ja sellega on lõpuks põhi kätte saadud, millel mängitakse kõiki pindseid mänge, läänes ühtmoodi, hiinas teistmoodi (nö “süvastruktuur”). See on mingis mõttes mugav üritus – ja Jullien näiteks ongi seda avalikult ütelnud, et ta otsiski filosoofilist “teist” ning tahtis selleks võtta mingit pärimust, mis oleks muidugi meie Lääne kultuurist võimalikult kaugel, aga millel eeskätt oleks pikk kirjakultuur – sest toda saab mõnusasti kabinetilaua taga uurida (ehkki muidugi tuleb läbi teha initsiatsioon Hiinas, õppimaks hiina keelt ja kultuuri). Ja tõepoolest, Jullien on juba pikka aega võtnud üllitada mitu raamatut aastas, ilma et materjali- või teemapuudust näiks paistvat. See nõuab muidugi leidurlikkust, aga ikkagi on tal mõlemal pool, nii Läänes kui Hiinas kasutada pikk tõlgendustraditsioon, tekstikaanon jne, mida ta küll sageli ümber tõlgendab, aga eelmälumine on ikkagi juba sooritatud. Ta on tolleks lehma viimaseks maoks, mis kõige peenema võtab ja verre viib. Nüüd selline uus dihhotoomia võib samuti saada ahistavaks, totalitaristlikuks, “puiseks”. Selles mõttes tuleks kasuks tuua just nimelt sulavast sügavusest veel teisi, väga palju teisi filosoofiaid. (2) Teisest küljest saaks ehk kokku tuua noid antropoloogseid maailmu filosoofiaga, nii et nad hakkaksid veelgi vägevamini kokku kõlama, resoneerima.

Võimalik, et sellest kõigest võrsub inspiratsioonitsi mingeid eriti kauneid õisi; või võib-olla selline tegevus ise kasvatab meid mingis muus mõttes, mis vahest ei pruugigi kohe või otse välja paista. 

---

[1] Ka Mozi ründab eeskätt ruiste kui seltskonda.

[2] Sest siin lähevad ristamisi kaks erinevat voolust. “Eel-filosoofia” mõiste oli motiveeritud ühest küljest prantsuse 20. sajandi mõtlejatest (Simondon, Ruyer, Deleuze), kus “eelsus” on positiivses tähenduses (Simondoni eel-individuaalne on see, kust individualiseerumine lähtub ja mille najal too püsib), ning teisest küljest hiina filosoofiast, kus sedasorti eelsused, sulanduvused, tühjused jne. on samuti positiivses tähenduses (eelne on potentsikam kui järgne, kuju-eelne on väekam kui kuju, kuna ta säilitab suuremat muundumisvõimet). Nüüd siin antropoloogilises kontekstis aga ristub sellega suund, kus “eelne” tähistab primitiivsemat, alaarenenut, mittetäisväärtuslikku. Eel-filosoofia oleks siis “kehvem kui filosoofia”, “mitte päris filosoofia”. Ja tegelikult, kui järele mõelda, siis sellises terminis ongi asi määratletud välise kaudu, selle kaudu, mis ta (veel) ei ole, st see eeldab mingit filosoofiat, mis tuleb pärast ja on ses mõttes meid huvitav “pärisasi”. Nii et nende kahe viimase argumendi ajel oleks õigem leida mõni teine vaste. Pakun välja “sulafilosoofia” (filosoofia sulanduvas vormis; st kust filosoofia tuleb välja hangutada, hanguda, kangutada, tarretada, “välja võluda”).

[3] Mida ei maksa muidugi segamini ajada risoomimõistega bioloogias; D/G risoomil on omadusi, mida bioloogilisel risoomil pole või on harva (nt anastomoos). See ei kahanda fiosoofilise risoomimõiste väärtust (mis on vastandatud puumõistele), vaid lihtsalt ei tohi filosoofilist ja teaduslikku mõistet segamini ajada. Neil on teatavaid sarnasusi ja kokkulangevusi, ent nad paiknevad põhimõtteliselt erinevates valdades, üks filosoofilises ja teine teaduslikus.

turgatas

Pidades silmas seda, et “turgatama” tähendab nii ununenu meeldetulemist kui ka millegi uudse peale tulemist, võiks selle sõnaga kokku tuua platonliku anamneesi ja budistliku virgumise ehk taipamise 悟. Turgatus on see, kui kaob turk, tõrge, pidur mälu eest, Lethest sissekaanitud unustusevedelik lahtub; või kui hajub nõmeduse turkloor  valgteadmise eest.

lastekunsti realism

Lapsed joonistavad täiesti realistlikult, kui nad kujutavad inimese pead hästi suurena ja peas lõuast silmadeni osa tunduvalt suuremana kui silmadest kiiruni, järgides topoloogilist, mitte meetrilist geomeetriat.

Meetrilises geomeetrias on punktidevahelised kaugused homogeensed ning skaalateisendus toimub lihtsa reegli alusel, näiteks 2 cm lähtefiguuris võrdub 1 mm lõuendil. Või 4 cm. Või 2 cm.

Topoloogilises ruumis pole tähtis punktidevahelised kaugused (mis jäävad muutumatuks või mida teisendatakse lihtsa kvantitatiivse reegli järgi), vaid nendevahelised suhted. Ja erinevad ruumipunktid on asustatud erineva hulga oluliste punktidega. Inimese (mitte ainult lapse) jaoks ongi teises inimeses kõige olulisem pea ja peas näoilmed, mida sooritatakse eeskätt pea alumises pooles pluss laup (mis aga tihti jääb juuste alla varju). Ja on täiesti realistlik ja loomulik esindada seda teise inimese olulist osa lõuendil või paberil suuremana. Seal on rohkem tähenduslikke eristusi, ja nende väljalugemiseks on parem neid esitada suuremal pinnal. Lapsed kujutavad seda spontaanselt ka oma kunstilistes väljendustes. Nad ei kujuta meetrilist, vaid topoloogilist ruumi oma oluliste punktide ja punktidevaheliste suhetega (meetriline ruum on selle üks – võiks öelda, et kõige vaimuvaesem – alamliik).

Või kui lapsed kujutavad jalgu hästi pikana, siis nad toovad sisse ka oma perspektiivi (mis võib esindada ka mälestusi veelgi varasemast ajast), kui täiskasvanut vaadates need näivad troonivat kahe üüratusuure samba otsas. See on ühest küljest oma vaatepunkti tõetruu edasiandmine, ja ühtlasi see väljendab ka tähendust (jalad oma vertikaalse vahemaaga on oluline küsimus, probleem, takistus lapse ning täiskasvanu näo ja käte vahel).

See oli nüüd “põlve otsas” mõeldud; eks selle kohta leidub terveid raamatuid.

seltsivuse neli vormi

Alan Page Fiske eristab nelja seltsivuse algvormi

“Kogukondlik jagamine” (communal sharing, edaspidi KJ) on ühiskondliku läbikäimise viis, kus mingid asjad või hüved on mingi grupi ühiskasutuses, nii et igaüks kasutab neid ja panustab ühiskatlasse, ilma et keegi arvet või järge peaks. See on tüüpiliselt omane väikestele kogukondadele nagu perekond, sugukond, hõim, küla. Hoole-aspekt on siin ilmne, kuna igaüks “panustab vastavalt oma võimetele ja saab vastavalt oma vajadustele”, mistõttu niikaua kuni kogukonnas ressursse on, jagub sellest kõigile. Samas on olemas ka kombe-aspekt, mille eesmärgiks on hoida ära panustaja egoistlikku viilimist ja hüvede endalehoidmist ning tarbija egoistlikku liulaskmist, kui ta võtab ise midagi omalt poolt vastu panustamata. Täiskasvanud ja tervise juures olevaid kogukonnaliikmete puhul ähvardab mõlemal juhul lõpuks KJ lävimisest väljaarvamine, mis oli ja on ränk (selle kohta vt. ka Aet Annisti raamatut “Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas” Tallinn, 2011). KJ hoidmiseks on vajalik kombekas hoiak, tagasihoidlikkus, vaoshoitus, mida markeeritakse mitmesuguste keeleliste ja žestiliste võtetega. Ning veelgi põhimõttelisemalt eeldab KJ ikkagi selles osalejate eristatust, nii et selles osalejad ei lange kokku homogeenseks massiks, vaid säilitavad oma individuaalsuse ja algatusvõime; samuti ei jagata kunagi päris kõiki asju.

“Hierarhiline positsioneerimine” (hierarchy ranking või ka authority ranking, edaspidi HP) seab ühiskonnaliikmed vertikaalsele lineaarsele (st harudeta) võimuteljele, kus igaüks on (selle lävimisviisi puhtas vormis) iga teise suhtes kas ülem või alam. Seda esineb igas inimkogukonnas (ja ka teistel imetajatel, nagu ka eelmist lävimisviisi) ning tegemist on teatava funktsioonijaotusega, kus ülem tagab kaitse ja alamad tagavad ressursid. Ülemal on tarvitada rohkem ressursse ja tal on eesõigusi, mida teistel pole, aga see-eest peab ta hoolitsema kogukonna eest, korraldama kogukonna kaitset ja ressursside ümberjagamist. Kombed eristavad ühiskonda siin täpsemini, mööda selget võimuvertikaali, kus igaühel on täpsemini määratud koht. Aeg ja ruum on siin täpsemini piiritletud ja kommetega markeeritud: alam peab täitma perioodilisi kohustusi (nt maksud, andamid), ülemal on suurem isikuruum (paleed, mõningate direktorite tohutud lauad, mis sunnib peale suurema distantsi jne.). Traditsioonilistes väikestes kogukondades pole hierarhiad harilikult kuigi markeeritud, aga need näivad muutuvat strukturaalselt paratamatuks seoses kogukonna suuruse kasvamisega: alates teatavast kogukonna liikmete arvust on vaja rohkem organiseerimistööd ja hõlbustamist, millele spetsialiseerujad saavadki “ülemusteks”. Kui väikses kogukonnas ei pruugi pealiku amet mõningatest eesõigustest hoolimata olla kuigi ihaldatav talle seatud suuremate nõudmiste tõttu (vt. nt Lévi-Straussi “Nukker troopika”, Canetti “Masside mäss”), siis suuremas kogukonnas ülem sageli anastab võimu, nii et hool ja kombed lähevad tasakaalust välja (ta muutub liulaskjaks, nõuab rohkem kui ise panustab), ehkki ta ei saa sellega ka üle teatava piiri minna, sest nälgajäänud rahvas hakkab mässama ja vahetab ta välja.

“Võrdsuse sobitamise” (equality matching, edaspidi VS) puhul ollakse Fiske järgi teravalt teadlik osalejate võrdsusest ja sellest, mida ja kui palju on vaja teha võrdsusest hälbimise taastamiseks. Võrreldes eelmise lävimisviisiga lisandub siin täpne kvantifitseeritavus, mis enne jäi määramatuks (paigas oli ainult suhteline positsioonivahe kui kvaliteet). Selle lävimisviisi printsiip seisnebki eeskätt reguleeritud ebavõrdsuse, tasakaalutuse tekitamises. Näiteks üks kutsub teise lõunale. VS loogika järgi on nüüd teine talle ühe lõuna võlgu. Ja kui ta on mingi aja möödudes omakorda esimese lõunale kutsunud, siis on jällegi kaalukausid kergelt esimese kahjuks (kuna viimati sai tema tasuta süüa), nii et hõlpsasti kutsub ta teise uuesti lõunale, jne. VS on kingituste vahetamine, millel võib olla konkreetne praktiline eesmärk (nt talgud), aga mille kesksem fookus on lävimise enese hoidmine, sidemete loomine ja tugevdamine ühiskonna sees ja ühiskondade vahel. Isegi kui tagasi kingitakse täpselt sama asi, ei tühista see kingiringi; ja tihti on nõutav, et tagasi just nimelt ei antaks sama palju, vaid pisut rohkem või vähem (vt D. Graeberi “Debt”). Moodne demokraatia seisneb oluliste HP liinide allutamises VS loogikale: (1) neile hierarhiatele on antud kehtivusaeg, nad perioodiliselt tühistatakse ja mängitakse ümber (valimistel); (2) mingeid olulisi hierarhialiine hoitakse lahus (“võimude lahususe” printsiip), võrdsetena, üksteist tasakaalustavatena. Kui HP (või selle domineerimine) kasvas KS-st välja ühe ühiskonna suurenemise tõttu, siis VS loogikat rakendatakse sageli erinevate ühiskondade vahel, läbikäimises võõrastega, nii et VS kaudu püütakse luua nendega sümbiootilist suhet, kus elemendid säilitavad küll oma individuaalsuse, ent kingiringi kaudu on kokku hoitud (sellest võib muidugi välja kasvada tihedam koostöö ja need grupid võivad kokku kasvada üheks ühiskonnaks). Kui HP puhul oli oluline erinevuste markeerimine ülem-alam liinides, siis VS puhul on oluline just erinevuste minimeerimine ja/või perioodiline hüvitamine. VS perioodid on kommetega markeeritud; ning nendes osalemine loob empaatiasideme osalejate vahel, vastastikuse hoole. Sellega sageli laiendatakse perekondlikku või kogukondlikku laadi KJ lävimisviisi väljapoole, võõrastele, teistele kogukondadele.

“Turulise hindamise” (market pricing, edaspidi TP) puhul läheb kvantifitseeritavus veelgi kaugemale: mingi üldise ekvivalendi (eeskätt raha) kaudu saavad võrreldavaks ka loomu poolest erinevad kaubad ja teenused, mida VS süsteemi raames on raske võrrelda (kui sa oled mulle andnud viis õuna, aga minul on ainult mandariinid, siis mitu mandariini ma peaks sulle vastu andma? kui sa oled aidanud mul talgutel maja ehitada, siis kui pikalt ma peaksin sinu heinatalgutel osalema?). Õigupoolest, selles lävimisviisis alles tekivad “kaup” ja “teenus”, st saab võimalikuks mistahes asjade ja tegevuste täpne võrdlemine omavahel (võrdleme õuna ja mandariini kilohinda; ehitustöö ja heinatöö palka). See soodustab ühiskondlikku spetsialiseerumist ja tööjaotust, kuna eesmärgiks on kaupade tootmine (ning ka kaupade täiustamine ja diferentseerumine), mida reguleerib pakkumise ja nõudmise vahekord, turu “nähtamatu käsi”. Sellised suhted toimivad keerukas ühiskonnas, kus inimesed rahuldavad oma vajadusi kaudselt, saades raha kui üldise ekvivalendi vahendusel tasu oma panuse eest ja võimaluse seda endale sobivateks hüvedeks vahetada. See eeldab ühest küljest keerukat ja muutuvat kombestikku (ühiskondlikku tööjaotust); ning vastavalt käib siin lõiming ehk hool vahendatumalt ja sageli ratsionaalsemalt (st väiksema afektiivse angažeeritusega) kui eelmistes suhetes.

Mäefilosoofia

MÄEFILOSOOFIA

(Teksti aluseks on ettekanne “Intensiivsusmõtlemine: Deleuze ja Zhuangzi”

Eesti filosoofia VIII aastakonverentsil Tallinnas, 27-28.10.2012)

Geneesiprotsesse ehk protsesse, mille käigus tekib midagi reaalselt uut, midagi muud kui enne, võib mõelda liikumisena suurema ja väiksema läbistuvuse vahel, suuremast läbistuvusest suuremasse kõrvutuvusse ja vastupidi. Deleuze’i mõistetes oleks läbistuvuse-otsas virtuaalsus ehk väesolu, mille diferentsiaalseid suhteid ja iseäraseid punkte tuuakse läbi aegruumsete dünamismide või dramatisatsiooni kätte aktuaalseteks ehk käesolevateks kvantitatiivseteks ja kvalitatiivseteks struktuurideks. Zhuangzi mõistetes oleks läbistuvuse otsas segadik, läbipõimitus (wánghū 芒芴 või hùndùn 混沌), mis hingusliikumise (qì 氣) tekitatud eristuste jõuab järk-järgult kätte selgepiirilisteks kujudeks, vormideks, olenditeks (xíng 形, wù 物). Liikumine läbistuvusastmete vahel ongi intensiivsus, vägi.

Läbistuvama kättetoomine kõrvutuvamaks (“teostamine” chéng 成) ning kõrvutuva ülessulatamine läbistuvaks (“unustamine”, wàng 忘) on loominguline protsess. Kui ma joonistan tahvlile erineva ulatusega sõrestikke, mis peaksid kujutama erinevaid läbistuvusastmeid, siis siis see võrdkuju on selles mõttes eksitav, et sellises kujutuses oleks tegu justkui pelgalt kvantitatiivse, meetrilise teisendusena (à la “pikendada kõiki vahekordi poole võrra”). Tegelikult on tegemist kogu terviku ümberkorraldamisega, nii et seal tuleb välja uusi sõlmpunkte, uusi olulisi kohti. Näiteks kui te kirjutate konverentsi ettekannet, siis teil on sageli esialgu üldine sulanduv, läbistuv idee, kust selgelt paistab paar liigendust ja terve trobikond on hämaras ootvel. Kui te hakkate neid lahti kirjutama, siis tulevad välja uued liigendused, mis omakorda teisendavad üldplaani. Seda kirjeldust saab rakendada teistesse valdkondadesse, kultuurilistest bioloogilisteni. Näiteks embrüogeneesi käigus volditakse järk-järgult lahti isendile iseloomulikud eristused, ja juba kättetoodu mõjutab kättetoomist (käivitades või pärssides uusi eristusi, reguleerides häiritusi jne.). Läbistuvusetasandid moodustavad pingeahela, läbistuvama järgi tuuakse kätte kõrvutuvamat, aga see kõrvutuvus omakorda teisendab läbistuvat.

Kättejõudmisel on kaks aspekti, lõimimine ja eristamine ehk Deleuze’i terminites kordus ja erinevus või hiinalikes terminites yīn ja yáng 陰陽. Need on rangelt komplementaarsed mõisted, ei saa olla üht ilma teiseta. Lõimimine ja yin on tagasitõmbuv, absorbeeriv, sissevõttev. Eristumine ja yang on pealetungiv, väljasopistuv, väljastav. Eristumine ja väljasopistus on võimalik üksnes lõimivalt pinnalt tõukudes; lõimiv pind püsib üksnes eristumiste varal, mis ei lase tal musta auguna või ennasseediva maona kokku kukkuda.

Francois Jullien kasutab läbistuvustasandite kohta mõisteid “ülesmäkke” (en amont) ja “allaorgu” (en aval) ehk võib-olla suupärasemalt “ülesvoolu” ja “allavoolu”. Kui tuua siia juurde mäe kaks külge, varjulise ja päiksepoolse külje (yin-yang, pr. k. adret ja ubac), siis me saaksime siit “mäefilosoofia”, mis kujutab kulgemist nii “vertikaalis” (läbistuvusastmed) kui “horisontaalis” (lõimimine ja eristamine). “Mägi” on muutumatu muutumise keskel, muutumise enese muutumatu liigend või “hing” (nagu sõnas “uksehing”), muutumise “valem”.

Sellisel käsitlusel on nii destruktiivne kui ka konstruktiivne potentsiaal. Ühest küljest lammutaks see mõningaid sissejuurdunud eristusi (hing/keha, vaim/aine, subjektiivne/objektiivne, põhjus/tagajärg, ideeline/meeleline, igavene/ajalik). Laias laastus kuuluksid need eristused ülepea kõrvutuvusse; läbistuvus jääb siin mõtlemata. Teisest küljest pakuks see välja uusi mõtlemis- ja elamisvõimalusi ning ka teistsuguseid ideaale. Näiteks võiks selle pinnalt esitada filosoofifiguuri, kelle tegevuse sisuks pole teadmine (ei positiivses vormis ega ka negatiivses vormis “teadmisena sellest, et ei teata”), vaid aktiivne mitte-teadmine (wúzhī 無知) kui teadmise ülessulatamine ning tähelepanu hakatusliku, vastselise, eoselise, “väikese” (wēi 微) suhtes.