idiootlik geenius, geniaalne idioot

Kui ma kirjutan, siis mulle tundub, et ma olen geenius. Kui ma aga teistega räägin või teiste tekste loen, siis ma saan aru, et ma olen täielik idioot. Need kaks asja käivadki vist koos: olles enda sees ma olengi juba määratluse järgi täielik ja täiuslik, suhestudes teistega ma olen juba määratluse järgi ebapiisav, poolik (nii et mida kõrgemale ma end eelnevalt tõstan, seda madalamale ma nüüd langen).
Utoopia korras võiks kujutleda kirjutamist, mis hõlmaks endasse kogu maailma – ja mis seetõttu ei eristuks olemisest – viies immanentsi maksimumini. Ning mis suhestuks Täiesti teisega või tundmatuga. Mõlemal juhul muutuvad geenius ja idioot eristamatuks. Mõlemad juhud muutuvad eristamatuks.

võlg, võõras

Mul on tõsine probleem. Ma olen ikka käsitlenud (rinnapiimaga kaasa saanud, kultuurist üle võtnud) majanduslikke asju moraalsetena. Kui sa ei suuda ennast majandada või võlgu jääd, siis oled paheline, tahtejõuetu, ebamoraalne. Olengi 18 aastat ennast kenasti ära majandanud. Nüüd aga on nii, et mu kulutused ja võlad on kasvanud nii suureks, sissetulek aga pigem kahanenud, nii et ma põhimõtteliselt ei tule nendega toime. Ometi on mu kitsas mõttes isiklikud kulutused alati olnud tagasihoidlikud, ja praegu veel enam kui kunagi varem. Ei ole võtnud mõtlematuid laene. Õppelaenu maksin tagasi; eluasemelaenu sundis peale ühistu. Söön kõige odavamat ja lihtsakoelisemat toitu, riietun kaltsukast, raamatuid, filme ja muusikat laen tasuta netist. Ei joo, ei suitseta. Ja teisest küljest ei tee ma vähem tööd kui siiamaani, pigem vastupidi. Milles on siis asi? Kas lihtsalt nende asjade eest, mida ma teen, ei maksta palka, või ei maksta piisavalt? Miks see nii on? Või kas ma olen paheline ja saamatu ning ise endale häda kaela toonud? Ütleme, et see on nii. Aga mis edasi? Öeldakse: muuda ennast, mine tasuvale tööle. Aga kas ma leiaksin mõne sellise? Kas mind võetaks sinna? Kas ma suudaksin seal püsida? Või kui ma seda kõike ei suuda, mis siis? Kas pean oma elu lõpetama ja niimoodi võlgadest vabanema? Ma olen selleks valmis. Aga kas pole see raiskamine? Miks ma olen sellises olukorras, kust ei näi olevat muud väljapääsu peale surma? Ütleme, et ma tunnistan oma vigu ja võtan omaks oma pahed. Aga mis tähendust või tähtsust sel on, kui see midagi muuta ei suuda?

Filosoofia on poliitika

Sest miks sa tahad näidata, rääkida üht- või teistmoodi? Selle taga on puhtpoliitilised valikud ja eelistused. Poliitika laias mõttes, puudutades esmalt inimlikku ühisolemist ja viimaks kõigi olendite ühisolemist.

uus mõtlemine

Uudsed arengud tänapäeva filosoofias toimuvad tänu läbikäimistele teaduse, kunsti, religiooni, ühiskonna ja muuga. Sest iseenesest ei teki mõtlemises midagi uut, vaid ainult torkena “väljast”. Ja just nende torgete varal saab omandada uue tähenduse ka filosoofia enese pärand, möödaniku mõtlejad.

alp

Reedel Alpides turnides lugesin enda ette valju häälega udmurdikeelset luuletust hanest ja rebasest, ja mõtlesin, kas selle koha peal kunagi udmurdi keelt räägitud on. Ilmselt oli selle koha peal üldse vähe keeli räägitud, kuna ma olin rajalt ammu maas, kallak oli mingi 60 kraadi ja ülesminek keeruline.

Leysin

Niisiis. Olin slavistide konverentsil (ma olen siis sinnamaale jõudnud) Shveitsi mägikülas 7-10 detsembrini. Töömeetod on iseenesest mõnus, minnakse mõneks päevaks mägikülla ja arutatakse isekeskis. Mul polnud tehnilistesse ja ajaloolistesse küsimustesse küll midagi sekka rääkida. Raske öelda, palju ma seltskonnale juurde andsin või ära võtsin. Toideti hästi. Isegi väga hästi. Kolm korda päevas ja sinna vahele veel näksimist. Ja ma imestasin, kuidas "Lehmas", kus me üldiselt sõime, on igal toidul (eriti kahel esimesel päeval) oma maitse, mitmekihiline. Ma muidu söön ühekihilisi toite, aga seal oli toidul sügavusemõõde. Nüansid. See on vahest dekadentsi tunnus, kui hakatakse toitu naudisklema. Mis seal ikka. Tunda seda, mis parasjagu on. Iga päev erinev roog. Lehm. Siga. Kala. Kana. Jänes (?). Üks päev sõime teises kohas sulajuustu tillukeste kartulite ja marineeritud kurgi/seente/sibulaga. Eile ronisin lõuna ajal mäkke. Alguses mööda teed. Aga lõpuks olin teel, mis viis välja “hüdraulilise jaamani” ja sai seal otsa. Ei hakanud sealt alla minema, vaid panin otse võpsikut pidi üles. Sulalumi oli maas ja mägi ikka kaunis järsk, üksjagu üle 45 kraadi. Tegelesin sõna otseses mõttes alpinismiga. Mõnest kohast ei saanudki ülespoole ja tulin alla, et parem koht leida. Igatahes lõpuks jõudsin ma teemoodi asja peale. Üleval mattis hinge. Mäed ja orud ja männid ja osoon ja nii edasi. Teeveeres oli puuriit. Tundus, et nende jaoks, kes tahavad lõket teha, ehkki lõkkeplatsi ma ei näinud, või oli see lume all. Siis hakkasin alla tulema, jõudes otsaga tollesama tee peale. Normaalne pooleteise meetri laiune horisontaalne tee. Vaeva nähtud ja rajatud. Aga ühel hetkel sai ta lihtsalt otsa. Väga kummaline. Iseasi kui alt üles minnes tee ühel hetkel otsa saab, aga tundub ebaloogiline, et mäe otsast alla minnes tee otsa saab. Kellele see tee siis üldse tehtud on? Igasugu minusuguste korjamiseks, et nad teerajalt väljas võpsikus ja kivistikus üles pürgides lõpuks tee peale välja saaksid. Pidasin targemaks mitte võpsikut mööda alla laskuda, vaid otsida mõni teine tee. Kobisin üles tagasi ja leidsingi tee, kus lausa plekksilt näitas, et “Leysin”. Ja jälle kena pooleteise-kahe meetri laiune tee. Rõõmsal meelel silkasin-sumpasin allapoole, piisas et end õhku tõugata, ja juba allalangemise kiirusega sai jupp maad edasi. Aga ole lahke, see tee sai ka ühel hetkel otsa. Aga mitte päris. Hoolega uurides võis tuvastada mingi 20 cm laiuse poolaimatava raja. Sedamööda ma siis jätkasin. Ja noh, lõpuks sain ikka alla.
Leysinis elab kirjade järgi 2011 inimest (tänavu üks iga aasta kohta), aga Patrick arvas, et ajutisi asunikke ja turiste on siin veel kümme korda rohkem. Kui üks päev “Lehma” restorani asemel teises kohas juustu ja kartuleid sõime, oli see paksult ameeriklasi täis. Ja ka muust rahvusest jõukureid. Kui rongiga Lausanne’i poole sõitsime, siis ühe pingi peal on venelane, kes ipadiga mängu mängib, ja teise pingi peal hiinlane, kes oma ipadiga mängib. Hiinlasi või vähemasti asiaate oli Leysinis kamaluga. Ilusas funkmajas oli resto Hanlong.
Pilte ei saa praegu panna, sest võtsin vale paksusega kaabli kaasa.

Leysin

Niisiis. Olin slavistide konverentsil (ma olen siis sinnamaale jõudnud) Shveitsi mägikülas 7-10 detsembrini. Töömeetod on iseenesest mõnus, minnakse mõneks päevaks mägikülla ja arutatakse isekeskis. Mul polnud tehnilistesse ja ajaloolistesse küsimustesse küll midagi sekka rääkida. Raske öelda, palju ma seltskonnale juurde andsin või ära võtsin. Toideti hästi. Isegi väga hästi. Kolm korda päevas ja sinna vahele veel näksimist. Ja ma imestasin, kuidas "Lehmas", kus me üldiselt sõime, on igal toidul (eriti kahel esimesel päeval) oma maitse, mitmekihiline. Ma muidu söön ühekihilisi toite, aga seal oli toidul sügavusemõõde. Nüansid. See on vahest dekadentsi tunnus, kui hakatakse toitu naudisklema. Mis seal ikka. Tunda seda, mis parasjagu on. Iga päev erinev roog. Lehm. Siga. Kala. Kana. Jänes (?). Üks päev sõime teises kohas sulajuustu tillukeste kartulite ja marineeritud kurgi/seente/sibulaga. Eile ronisin lõuna ajal mäkke. Alguses mööda teed. Aga lõpuks olin teel, mis viis välja “hüdraulilise jaamani” ja sai seal otsa. Ei hakanud sealt alla minema, vaid panin otse võpsikut pidi üles. Sulalumi oli maas ja mägi ikka kaunis järsk, üksjagu üle 45 kraadi. Tegelesin sõna otseses mõttes alpinismiga. Mõnest kohast ei saanudki ülespoole ja tulin alla, et parem koht leida. Igatahes lõpuks jõudsin ma teemoodi asja peale. Üleval mattis hinge. Mäed ja orud ja männid ja osoon ja nii edasi. Teeveeres oli puuriit. Tundus, et nende jaoks, kes tahavad lõket teha, ehkki lõkkeplatsi ma ei näinud, või oli see lume all. Siis hakkasin alla tulema, jõudes otsaga tollesama tee peale. Normaalne pooleteise meetri laiune horisontaalne tee. Vaeva nähtud ja rajatud. Aga ühel hetkel sai ta lihtsalt otsa. Väga kummaline. Iseasi kui alt üles minnes tee ühel hetkel otsa saab, aga tundub ebaloogiline, et mäe otsast alla minnes tee otsa saab. Kellele see tee siis üldse tehtud on? Igasugu minusuguste korjamiseks, et nad teerajalt väljas võpsikus ja kivistikus üles pürgides lõpuks tee peale välja saaksid. Pidasin targemaks mitte võpsikut mööda alla laskuda, vaid otsida mõni teine tee. Kobisin üles tagasi ja leidsingi tee, kus lausa plekksilt näitas, et “Leysin”. Ja jälle kena pooleteise-kahe meetri laiune tee. Rõõmsal meelel silkasin-sumpasin allapoole, piisas et end õhku tõugata, ja juba allalangemise kiirusega sai jupp maad edasi. Aga ole lahke, see tee sai ka ühel hetkel otsa. Aga mitte päris. Hoolega uurides võis tuvastada mingi 20 cm laiuse poolaimatava raja. Sedamööda ma siis jätkasin. Ja noh, lõpuks sain ikka alla.
Leysinis elab kirjade järgi 2011 inimest (tänavu üks iga aasta kohta), aga Patrick arvas, et ajutisi asunikke ja turiste on siin veel kümme korda rohkem. Kui üks päev “Lehma” restorani asemel teises kohas juustu ja kartuleid sõime, oli see paksult ameeriklasi täis. Ja ka muust rahvusest jõukureid. Kui rongiga Lausanne’i poole sõitsime, siis ühe pingi peal on venelane, kes ipadiga mängu mängib, ja teise pingi peal hiinlane, kes oma ipadiga mängib. Hiinlasi või vähemasti asiaate oli Leysinis kamaluga. Ilusas funkmajas oli resto Hanlong.
Pilte ei saa praegu panna, sest võtsin vale paksusega kaabli kaasa.