nett

Mu juhendaja Daniele märkis, et Eestis on niimoodi, et võta inimestel palka poole vähemaks, hoia õpetajaid miinimumpalga peal, peedista üliõpilasi ja teisi - kõik neelatakse alla, võib-olla porisetakse natuke omaette. Aga niipea kui hakata internetti näppima, nagu nüüd ACTA'ga, siis on kohe rahvas tagajalgadel ja tuleb isegi (ime-ime) tänavale meelt avaldama. Minu teada oli ACTA vastane meeleavaldus uue iseseisvusaja suurim poliitiline protest, kui pronksöö välja arvata.

täiendusi talispordile

Ma olen juba mõnda aega mõelnud, et laskesuusatamist saaks tublisti mitmeksistada. Praegu nad kõmmutavad püssidest. Aga võiks olla ka laskesuusatamine kuulipildujatega, granaadiheitjatega ja Stinger-rakettidega. Ja tulistamine liikuvate märklaudade pihta (inimesed, loomad, sõjatehnika). Või üksteise pihta. Kui on laskesuusatamine, siis võiks juba korraliku lahingu maha pidada. Võidab ellujääja. Olulised on täpne laskmine ja kiire suusatamine. Ja nutikus.
Ja laskesuusatamist saaks üle kanda ka suvistesse tingimustesse. Suusad võib siis ära jätta ja lasta osalistel joosta oma püsside, kuulipildujatega jne. Mööda polügoone ja tandreid. Ja lasta neil kõmmutada mitmesuguste relvadega liikuvate ja liikumatute märklaudade ja üksteise pihta. Lapilistes kostüümides. Siis võiks näiteks Afganistani okupeerimise ümber nimetada laskesuusatamise rahvusvahelisteks võistlusteks suvetingimustes.

Mees, kes kaotas pool pead

Mis juhtub, kui üks ajupoolkera kärbub? Te ei pruugi hinge heita. Küll aga vähenevad teie teadmised poole võrra. Näiteks kui eeldada, et teil oli võrdselt infot ajaloo kohta kuni Suure Prantsuse revolutsioonini ja alates sellest, siis pärast teie õnnetust te mäletate kas ainult ajaloo esimest poolt, suurest paugust tolle revolutsioonini, omamata mingit aimu sellest, mis seejärel tuli, või siis vastupidi, mäletate ainult uuemat ajalugu, aga kust see kõik tulnud on, seda te ei mäleta.
Või keelte puhul on näiteks nii, et inglise keelest mäletate ainult fonoloogiat ja süntaksit, aga ei tea midagi morfoloogiast ja leksikast. Aga hispaania keele puhul jällegi mäletate fonoloogiat ja morfoloogiat, aga leksika ja süntaks on täiesti tume maa. Või siis mõne keele puhul mäletate täpselt pooli sõnu. Või mõne teise keele puhul ainult sõnade esimesi pooli. Või teisi pooli. Hiina märkide puhul mäletate ainult pooli jooni. Paaritu arvuga joontega märkide puhul on üks joon, mille puhul teid tabab kimbatus.
Võib juhtuda, et liita te oskate, aga lahutada mitte (või vastupidi), korrutada oskate, aga jagada mitte (või vastupidi). Füüsikavõrrandites mäletate ainult üht poolt. Sageli on selleks “=0”. Või mäletate, et mingi “9,8 meetrit” või siis mingi “sekundi ruut”. Mäletate kas “Energia” või “mass korda valguse ruut” (kui te just pole korrutamise üht osapoolt ära unustanud). Või mäletate ainult positiivseid arve või siis ainult negatiivseid. Või hoopis on teil meeles ainult reaalarvud, aga irratsionaalarvud on teil peast kadunud (või vastupidi). Kokkupõrkevõrranditega on teil raskusi, sest te suudate kujutleda asju ainult lähenevat poolele maale, aga sealt edasi kuni kokkupõrkeni on tühi maa. Vee valemist on üks vesinik kadunud. Seetõttu moodustub ka poole vähem vesiniksidemeid, mistõttu teie meelest vesi keeb madalama temperatuuri juures kui ta tegelikult keeb. Aga kuna teile tundub, et vesi keeb 50 kraadi juures, siis ikkagi võib juhtuda, et vesi läheb enne keema kui te arvata oskate.
Oma nimest mäletate ainult üht poolt, esimest või tagumist. Isikukoodist mäletate ainult näiteks ülemist või alumist poolt. Ja siis peate nuputama, kuidas teine pool välja nägi. Luuletusest “Kui tume veel kauaks ka sinu maa” mäletate ainult kuut rida. Ja teate, et selle autor on Juhan. Eestimaa rahvaarvuks arvate olevat umbes kuus ja poolsada tuhat. Mõnest oma sõbrast või tuttavast mäletate ainult kas paremat või vasakut poolt. Te arvate endal olnuvat ainult ühe vanema – ja temagi puhul näete vaeva, et mõlemad pooled meeles püsiksid. Omaenda vasakut kätt tunnete, aga parem on täiesti justkui võõra oma (või vastupidi).
Teile tundub, et ainult pool elu on läbi. Samas kuna pool on teile terve, siis te ei tunne, et elaksite kuidagi poolikult.

idiootlik geenius, geniaalne idioot

Kui ma kirjutan, siis mulle tundub, et ma olen geenius. Kui ma aga teistega räägin või teiste tekste loen, siis ma saan aru, et ma olen täielik idioot. Need kaks asja käivadki vist koos: olles enda sees ma olengi juba määratluse järgi täielik ja täiuslik, suhestudes teistega ma olen juba määratluse järgi ebapiisav, poolik (nii et mida kõrgemale ma end eelnevalt tõstan, seda madalamale ma nüüd langen).
Utoopia korras võiks kujutleda kirjutamist, mis hõlmaks endasse kogu maailma – ja mis seetõttu ei eristuks olemisest – viies immanentsi maksimumini. Ning mis suhestuks Täiesti teisega või tundmatuga. Mõlemal juhul muutuvad geenius ja idioot eristamatuks. Mõlemad juhud muutuvad eristamatuks.

võlg, võõras

Mul on tõsine probleem. Ma olen ikka käsitlenud (rinnapiimaga kaasa saanud, kultuurist üle võtnud) majanduslikke asju moraalsetena. Kui sa ei suuda ennast majandada või võlgu jääd, siis oled paheline, tahtejõuetu, ebamoraalne. Olengi 18 aastat ennast kenasti ära majandanud. Nüüd aga on nii, et mu kulutused ja võlad on kasvanud nii suureks, sissetulek aga pigem kahanenud, nii et ma põhimõtteliselt ei tule nendega toime. Ometi on mu kitsas mõttes isiklikud kulutused alati olnud tagasihoidlikud, ja praegu veel enam kui kunagi varem. Ei ole võtnud mõtlematuid laene. Õppelaenu maksin tagasi; eluasemelaenu sundis peale ühistu. Söön kõige odavamat ja lihtsakoelisemat toitu, riietun kaltsukast, raamatuid, filme ja muusikat laen tasuta netist. Ei joo, ei suitseta. Ja teisest küljest ei tee ma vähem tööd kui siiamaani, pigem vastupidi. Milles on siis asi? Kas lihtsalt nende asjade eest, mida ma teen, ei maksta palka, või ei maksta piisavalt? Miks see nii on? Või kas ma olen paheline ja saamatu ning ise endale häda kaela toonud? Ütleme, et see on nii. Aga mis edasi? Öeldakse: muuda ennast, mine tasuvale tööle. Aga kas ma leiaksin mõne sellise? Kas mind võetaks sinna? Kas ma suudaksin seal püsida? Või kui ma seda kõike ei suuda, mis siis? Kas pean oma elu lõpetama ja niimoodi võlgadest vabanema? Ma olen selleks valmis. Aga kas pole see raiskamine? Miks ma olen sellises olukorras, kust ei näi olevat muud väljapääsu peale surma? Ütleme, et ma tunnistan oma vigu ja võtan omaks oma pahed. Aga mis tähendust või tähtsust sel on, kui see midagi muuta ei suuda?

Filosoofia on poliitika

Sest miks sa tahad näidata, rääkida üht- või teistmoodi? Selle taga on puhtpoliitilised valikud ja eelistused. Poliitika laias mõttes, puudutades esmalt inimlikku ühisolemist ja viimaks kõigi olendite ühisolemist.

uus mõtlemine

Uudsed arengud tänapäeva filosoofias toimuvad tänu läbikäimistele teaduse, kunsti, religiooni, ühiskonna ja muuga. Sest iseenesest ei teki mõtlemises midagi uut, vaid ainult torkena “väljast”. Ja just nende torgete varal saab omandada uue tähenduse ka filosoofia enese pärand, möödaniku mõtlejad.