masintõlge

Kas kunagi ehk võiks masintõlge liikuda ka nõudlikumatesse valdkondadesse, tõlkimani filosoofiat, ilukirjandust, teadust? Isegi kui mitte päris asendamani inimest, siis tegemani suure hulga musta tööd tema eest ära. Masinat saaks ka ühes või teises vallas treenida, nt sööta talle sisse suurel hulgal filosoofilisi tekste, nii et ta omandab stiili elemente ja mõisteid. Samuti sööta sisse tekste erinevates keeltes, nii et klassikaliste teoste puhul oleks tal olemas suur hulk erinevaid tõlkeid, millega võrreldes ta saab omakorda oma versiooni lihvida / pakkuda välja erinevaid tõlgendusvõimalusi. Küllap ta vajaks ikkagi ülevaatajat, ja võib-olla saaks ka nii, et kui ülevaataja on algusest mingeid asju parandanud, siis masin õpiks sellestki, ja tagapool teeks järjest paremini. Niimoodi võiks ette kujutada hoopis teises mastaabis tõlketegevust, kus ühe ülevaataja käe alt võiks iga kuu mõni toekas tõlge välja tulla, lihtsamaid ja lühemaid isegi mitu. Ühe põlvkonnaga oleks kogu lääne filosoofia, ja mingi osa muustki eesti keeles olemas. Niimoodi võiks mõelda, et keeled mitte ei hääbu, vaid vastupidi, puhkevad eriti õitsele. Sama tõlkeprojekt võiks töötada ka väga väikeste või isegi väljasurnud keelte puhul – liivi, vadja jne. Keeled globaliseerumises ei kaoks ära, vaid muutuksid läbipaistvamaks – masinad võtaksid suure osa musta tööd enda kanda, inimesed saaksid rääkida, kirjutada ja suhelda mis iganes keeles.

Vaikija

Kunagi, kui ma poisike olin, helistas meile keegi, keda me hakkasime kutsuma Vaikijaks. Helistas lauatelefonile – ega toona muid polnudki. Helistas ja oli vait. Üksikasjad on mälus kuhtunud, aga ma mäletan etappe: alguses olime (s.t see, kes meist parasjagu vastu võttis) viisakad, seejärel sageli olime ebaviisakad (ega ma teiste kojaliste kohta ei tea, räägin siin enda eest, saatsin teda pikalt), aga seejärel esines sellist asja, et hakkasime (räägin jällegi endast, aga vähemasti õde vist ka) Vaikijaga rääkima. Kuna see oli juba kestnud tükk aega ja polnud paista, et ta kuidagi meid mõjutaks või et me võiks teada saada, kes ta on (lõpuks ei saanudki), siis tekkis iseäralik vabadusetunne. Katsetasin erinevaid registreid. Kroonika: faktiline banaalne kirjeldus viimastest sündmustest a la ärkasin üles jõin teed jne. Arutlus: refleksioon mingil teemal. Fantaseering: mingi x jutt, fiktsioon, sürr.

Tagantjärgi meenutab see natuke sartre’ilikku olukorda: tema räägib sellest, kuidas piilute läbi lukuaugu tuppa ja kuulete selja taga samme ning taipate, et olete kellelgi pilgus. Vaikijaga oli ka justkui selline puhas, määranguteta Teine, ja sinna ruumi võis paigutada mida iganes, viisakust, ebaviisakust, kroonikat, mõtisklust, fiktsiooni. See tühi või vaikiv koht muutus elusaks.

põhjas

Inimesed läksid põhja poole elama, sest nad tahtsid olla omaette. Kuni oldi kütid-korilased, oli okei. Ja kui tegeldi rändkarjakasvatusega, oli ka okei. Aga põllumajandusega nühverdamine pani põntsu. Kaks halba korraga: enamus asju seal ei kasva ja saak on niru, aga teisest küljest ikkagi koguneb ülejääke, millega rahvastikku kasvatada – olles paigal ühe koha peal. Ja niimoodi tuligi ebanormaalne hulk inimesi. Ja isegi kui külades saadi veel kuidagi hakkama, siis linnad Napolist põhja poole on absurdsed. Inimesed tihedalt koos. Samas on talvel jahe või lausa külm, inimesed on pahurad ja tigedad. Äkki kliimamuutus (ja Golfi hoovuse lakkamine millalgi?) aitavad kestlikult kahaneda. Paneks (Põhja-)Euroopas krempli kokku, koguneks soojemasse kohta elama, ja need kes tahavad omaette olla, rändleksid põhjapõtradega mööda kontinenti.

Kujuülene õpetus 形而上學

Eelsokraatikutel oli midagi kujuülese õpetuse 形而上學 sarnast, aga kuni 19. sajandi teise pooleni Läänes kujuülene õpetus praktiliselt puudus. Lõviosa Lääne traditsioonilisest filosoofiast kuulub "kujude" tasandile ning sellest ülespoole jääv (hingus, kulg) on jäänud märkamata ja/või mõtlemata. "Kujuülene" on hiina pärimusest pärit mõiste, mida rakendati laialdaselt Song aja (960-1276) filosoofias. Kulg on kujuülene, nagu enamikes süsteemides ka soonestik. Mõnes süsteemis (nt Zhang Zai) oli ka hingus kujuülene või hinguse ja soonestiku positsioon pöörati ka ümber. Igatahes kujuline, käesolev, on kättejõudmise kõige viimane järk; selles oldi üldiselt ühel nõul.
Kui 19. sajandi lõpus hakati Lääne filosoofiat Hiina vahendama, siis "kujuülese" terminiga hakati tõlkima "metafüüsika" mõistet. Ehkki sellel terminil on juhuslik päritolu (Aristotelese teoste järjekorrast, ""Füüsika" järel tulevad tekstid") on mõiste meta ta physika omandanud sisulise motivatsiooni (nüüd tähenduses "füüsilise kohal olev", "teispool füüsikalist"). Ent just seda "kujuülene" ei ole. See ei ole teispool füüsilist, vaid kujuline ja kujuülene on kulgemise kättejõudmise kaks tasandit või külge. Just see kujuülene on olnud Lääne filosoofiast puudu kuni alles 19. ja 20. sajandil hakati selles sihis mõtlema.

meeleneelud

Maailm meie ümber on hulk keeriseid. Neelud, kuhu meel neeldub ja mille järele meie neelud käivad. Tuhvlid – keeris, võtmed – teine keeris, särk – kolmas keeris, arvuti – üks hästi suur keeris, kuhu kõik kipub neelduma. Koera haukumine – samuti keeris, autosignaal – keeris, õuest imbuv toidulõhn – jälle keeris.

Mõtetega on sama lugu – ühed mõttekeerised ja teised. Nagu van Goghi maal. Neeldume ühte ja siis teise. Mõnes võime tükk aega keerelda, päevi, kuid, aastaid. Seal neelus hakkab pea ringi käima, pea läheb segi. Vahelduseks on hea tajuda-rihtida välja keerise kese, epitsenter, ja tugijalg sinna seada. Sest keerlemine käib üle tühja koha, neelu keskel pole midagi. Selles mõttes on seal vaikne. Tormi silm. Õigemini see neel on meie väesolu üks singulaarsusi. Võib-olla on võimalik tunnetada käesolevate keeriste asemel neid väesolevaid neelukohti (ja sadulaid ne vahel), mille naabruses nende trajektoorid asuvad.

mõtlus ja palve

Mõtlus ja palve on tavakeeles tihedalt seotud religioosse kontekstiga, aga ma tahaksin käsitleda neid sellest lahus, komplementaarsete väesolustamise (vastuaktualisatsiooni või ‑efektuatsiooni) abinõudena. Täpsemini öeldes on mõtlus seotud väesolu ja palve intensiivsustega.

Mõtlus tähendab seda, et meel jälgib seda, mis on, tuleb tagasi selle juurde, mis ilmneb, peatades või aeglustades tavamaailma assotsiatsioonijadasid, kus üks mõte viib teise juurde ja üks tegu või plaan teise juurde. Tähendab, mõtluseski on mõtete ja tajude järgnevus, aga neid hoitakse oma ilmnemiskohal, neid hoitakse nende ilmnemise kohalt. Selle käigus meel sulab üles, muutub mõnusaks, vabaneb mingil määral kehaliste ja vaimsete fiksatsioonide, vormide küüsist, muutub paindlikumaks, voolavamaks. Ühtlasi ja eelnevaga korrelatiivselt nõrgeneb nende allutamine mina-vormile, nende omastamine, omistamine. Mina muundub lihtsalt ilmnemise eelindividuaalseks pinnaks. Niimoodi me teataval määral või teatavas mõttes liigume käesolust väesollu, nende singulaarsuste ja eristusteni, mille pealt me ja meie maailm ülepea on lahti volditud. Mõtlus kastab end otse eelindividuaalsess kuristikku, lõhesse, mille ümber kihavad erinevad erinevused, moodustades resonantse, ühendusi ja sumbumisi.

Palve tähendab seda, et meie individualisatsiooni ja kättejõudmise areng lõimitakse kõigi teiste intensiivuste, teiste individuatsiooniväljade ja kättejõudmisliinidega, nii et nad tekitavad häid resonantse, assamblaaže. Oluline on siin, et palve ei võrsuks pelgalt käesolust, vaid väesolust. Palve või soov tavalises, tavakeelelises või -maailmalises mõttes tähendab seda, et ma tahan midagi endale või teistele, ma pean midagi heaks ja õigeks ning palun sind, et sa selle jaoks midagi teeksid. Siin on juba implitseeritud see, et teist käsitatakse vabana. Kui ma sunnin sind midagi tegema, siis ei ole see palve; siis ma ei palu, vaid käsin. Palumine eeldab olendite võrdväärsust, autonoomiat – aga teisest küljest just sellesama palumisega ületatakse solipsism, endassesulgumine; palvega avatakse ennast teisele (mis tähendab muidugi ka võimalust, et saadakse haiget – teine keeldub või koguni naeruvääristab ja alandab sind). Palve omandab väesolustava jõu, kui tema juur ning orientiir on väesolus, sest siin on kriitilise tähtsusega, kes palub ja kellelt palutakse. Kui palumine sihib pelgalt käesolevate vormide fundeerimist ja kindlustamist, siis on see hukatuslik, õige asja perversioon: näiteks kui joodik palub, et sa annaksid talle veel ühe pudeli – selline olukord on igapäevane, ikka ja jälle me palume teisi, et nad kindlustaksid meie käesolevat mina ja maailma, ning samuti ise allume teistele nende sarnastes soovides, olles vaheldumisi üksteisele isandaks ja orjaks. Viimases järgus aga on see meelepetlik ettevõtmine. Kui palumine võrsub väesolust, siis see puudutab intensiivsusi ja võimendab neid. See pole eelindividuaalne nagu mõtlus, vaid individualiseeruv, aga pidades teataval moel silmas teiste individuatsiooniväljade sissemähitust selles väljas, mis jõuab kätte minuks. Ma palun konkreetsest kohast, sellena, kes ma olen, aga mitte sulgemaks ennast veelgi rohkem enda-vormi, vaid avamaks ennast intensiivsustes. Vormel „Palun lase see karikas minust mööda minna, aga sündigu sinu tahtmine“ väljendab seda ambivalentsi: ühest küljest on mul konkreetne, kunatine soov (et see karikas mööda läheks), aga teisest küljest läbistab mu individuatsioon kõiki teisi, mu kättejõudmine põimub läbi kõigi teistega (n-ö „sinu tahtmine“, mis alati sünnib, mis ongi kõige sündimine).

me mitte ei ela surma üle, vaid elame surma(st) läbi

Kuidas peaks deleuze'likult surma käsitlema? Ta on selle kohta üht-teist ütelnud. Et surmal on kaks külge (viidates seejuures Blanchot’le), personaalne ja impersonaalne – esimene puudutab „suurte“ (s.o kõrvutuvate) ekstensiivsete erinevuste dediferentseerumist, laialilagunemist, teine aga „väikeste“ (s.o läbistuvate) intensiivsete erinevuste vabanemist. Esimene on „mina“ ja „ma“ käesolu-süsteem, mis dediferentseerub, teine aga ilmutab indiviidi protesti selle vastu, et teda aheldataks ma vormi (või psüühilisse kvaliteeti) ja mina ainesse (või psüühilisse ekstensiooni), kusjuures indiviid käib intensiivsuste, implitseerituste, sissemähkimiste juurde (nii et individuaalne on ses mõttes impersonaalne).

Aga mida see vabanemine või protest õieti tähendab? Mismoodi väesolu ja intensiivne individuatsioon subsisteerivad ilma vastava käesoleva laialilaotuseta liikideks ja osadeks, kvaliteetideks ja kvantiteetideks? Ja tundub, et justkui veelgi intensiivsemalt (intensiivsused "vabanevad")? See peab olema seotud lõhestunud ma ja lahustunud mina'ga, aga kuidas täpselt? Tähendab, individuatsioon tähendabki seda, et üle mingi lõhe ühitatakse ühitamatuid, paardatakse erinevaid erinevusi, tekitatakse resonants, millest siis kogu kättejõudmine lahti läheb. Ja see "aja puhas vorm" ja igavene taastulek on tõepoolest sügavam kui aja esimene ja teine süntees, olles riides kordus, erinevuse kordus ja korduse erinemine. Võib-olla võib isegi mingitmoodi hoomata, kuidas kogu reaalsuse tuumaks on säärane lõhe, mis kõike produtseerib, nii et teatavas mõttes vormid, organismid hävivad, aga see lõhe-elu on... (siin tuleks täpne olla, kui öelda alatine, igavene, või püsiv, siis see poleks täpne, kuna käiks käesolu aspektide kohta) noh, ütleme "silmapilkne". Kuigi selliselt ähvardab see jääda abstraktseks ja idealistlikuks. Minu keha ja vaim, või õigemini hingus ja soonestik, mis on kätte toodud selliseks personaalseks (mina-ma) kehaks ja vaimuks, s.t mu tegu ja läbitunne on sellesama lõhe funktsioneerimine või see, mis selle lõhe ümber kihab. Nii et teatavas mõttes ma ihus ja vaimus... ei, ei ela igavesti ega jää püsima, vaid olen silmapilkselt, intensiivses läbikäimises, osaluses või kohalolus kogu tegelikkusega.

Ma ei tea, kas see habras mõttelõng on jälgitav, aga igatahes üks teema, kui deleuze'likult rääkida, on siin ju sissemähkimine ja sissemähitud olemine - mille ta on võtnud Leibnizilt: individuatsioon käib niimoodi, et moodustub teatav sissemähkimiskeskus, mis selgelt valgustab välja teatava muna-maailma-osa, ja kõik ülejäänu jääb hämarasse, sissemähituks. Üsna monadistlikus võtmes ütleb deleuze EK-s, et kõik teised indiviidid on meis sisse mähitud, hämaralt, variaablitena. Nii et kui surm tähendab intensiivsuste vabanemist käesoleva vormi kütkest, siis see peaks kuidagi puudutama nüüd ka seda indiviidide sissemähkimise-asja, ehkki pole päris selge, kuidas.

Deleuze ütleb veel, et sissemähkimiskeskuse (s.t individuatsioonikoha) määrab „teine“, „ligimene“ (autrui). See teine või ligimene toimib sissemähkimiskeskusena ja esindab individuatsioonitegureid. Ehk siis laias laastus peaks see tähendama seda, et individuatsioon käib läbi selliste ligimeste, nende kaudu. Seda mõtet olen ma arendanud niimoodi, et seesama lõhe, mis konstitueerib meid seesmiselt, on ühtlasi see, mille kaudu me lävime teisega. Too ligimene väljendab võimalikku maailma, aga iseeneses asub ta ikkagi intensiivsuste, implikatsioonide, individuatsiooni tasandil, mitte käesolus: temasse on sisse mähitud edasiste kättetoomiste hakatused (nii et pigem „võimaluse“ kui traditsioonilise metafüüsika „võimalikkuse“ tähenduses). Surm, mis tähendab intensiivsuste vabastamist ma-minu vormi alt, peaks nüüd puudutama just nimelt ka neid intensiivseid läbikäimisi – aga jällegi, kuidas? Ja on need mõeldavad lahus käesolevast läbikäimisest?