Nimede korrektsest kirjutamisest

Tiit Kuuskmäe püstitas küsimuse, kas õige on Harbin või Harbiin. Võtkem kirves ja langetagem ta. Tegelikult oleks korrektne Haerbin. Või õigemini Hā'ěrbīn või õigemini 哈尔滨. 

Õigupoolest, "korrektne" oleks üldse mitte esitada üht nimekuju, vaid esitada korraga ja rööpselt kõikide kõnelejate idiolektiliste häälduste võimalikult täpsed foneetilised transkriptsioonid ning igasugused kirjapildid. Või õigemini, transkriptsioonide asemel pigem helindid. Nii et kui tahta ütelda "Harbiin" kõlab sul miljard korda väikeste teisenduste, erinevate tämbrite jne-ga häälduskuju.

Ja siis läheb veel kismaks, kes tohivad sinna helinditesse lugeda. Kas ainult harbiinlased? Põhja-hiinlased? Han-hiinlased? Hiina kodanikud? Hiina keele oskajad? Kes on hiina keele oskaja? Kuidas me saame ette kirjutada "õiget" hääldust, kui see peab alles helinditest selguma? Mis alusel keelata üldse kõigil inimestel sisse lugeda? Äkki papagoidki kvalifitseeruksid? Ja lõpuks võib argumenteerida, et ka tuul puudelatvades ja merekohin kaldal ütlevad "Harbiin'i" ning putukad, sisalikud ja muud olesed ringi sagides kirjutavad maa sisse "Harbiin", 哈尔滨, Харби́н. Olemise sosin ja olmakiri.

Spinoza paratamatu vabadus

Eks ole, vabaduse ja paratamatuse mõisted kollapseeruvad Jumalas/Looduses/Oleva tervikus. Need on lahus ja lahutatavad ainult olendite ehk oluviiside tasandil. Mingil määral olen vaba (mu ettekujutus vabast tahtest); mingil määral allun välistele faktidele ja seadustele ("välistele" ses väga üldises mõttes, et väljaspool mu subjektiivsust olevad; see hõlmab nii väliseid kui sisemisi fakte ja seadusi, nt mu keha või iseloomu-kalduvuste mingeid antusi ja seaduspärasid, mis on mulle ette antud ja ses mõttes välised). Mingil määral määran end ise, mingil määral määravad mind asjaolud. Jumalal/Loodusel aga juba määratluse järgi ei ole midagi "teist" temast väljaspool; tal pole isegi aru ega tahet kui loogiliselt eristatavat instantsi enda sees (ja ses mõttes on juba sisuliselt motiveeritud ka see võrdum Jumal ehk Loodus, s.t Jumalast väljaspool pole mingit eraldi loodust ning loodusest väljaspool pole mingit eraldi jumalat). Nii et kui Spinoza räägib inimvabadusest, siis ta tahab asendada tolle suhtelise vabaduse absoluutsega. Esiteks on suhtelisel, oluviisilisel tasandil (isendi enda seisukohalt) raske näppu peale panna sellele, mida ta tõesti "vabalt" teeb ning mis poleks väliselt tingitud. Alati saab näidata otsatult tegureid: kasvatus, päritulu, hormonaalne seisund, ilm, geneetiline ülesehitus jne jne, mis mingit otsust motiveerivad (ja teadus on Spinoza ajast peale teinud väga suuri edusamme igasugu selliste tegurite tuvastamisel). Nii et ses mõttes võib rahumeeli ütelda, et siin polegi mingit vabadust, vaid kõik on motiveeritud arvututest kausaalsetest ahelatest ja tingimustest (nö "sõltuvuslik tekkimine", pratityasamutpada). Samas aga on ikkagi ju tõsi, et ma olen Looduse osa, aga Loodus tervikuna, nagu öeldud on absoluutselt vaba, kuivõrd temas vabadus ja paratamatus langevad ühte. Ja niimoodi ongi, et niivõrd kui ma mõistan end Looduse terviku seisukohalt, olengi ma vaba, ma teostan todasama Looduse vabadust. Nii et toimub paleepööre: mis äsjases uuringus osutus aina süvenevaks paratamatuseks ja äramääratuseks, on tegelikult (samas) täielik vabadus, spontaansus (nõnda nagu Loodus/Jumal võrsub ainult oma loomusest - ehkki siin muide siiski ju näib olevat kohe jällegi mingi filosoofiline konks: mida tähendab Spinoza ütlus, et Jumal on iseenda põhjus? Kui nii öelda, siis ikkagi on temas endas kaks eristatud aspekti, põhjus või alus ja sellest tõukuv. Schelling arendas seda hästi edasi. Jumala hämar põhi/põhjatus). Ja mitte lihtsalt fatalismi (või "türklase vabaduse" mõttes, nagu ütleb Leibniz) või leppimise mõttes, vaid Looduse kõige kõrgema aktiivsuse mõttes, ses aktiivsuses osalemise mõttes: väeaste Väes.

Spinoza vahetu probleem oli muidugi, kuidas panna kokku "uut teadust", kartesiaanlust, mehhanitsismi ja determinismi (millest ta kinni hoidis ja millel toona oli oluline emantsipatoorne roll, ning mida kirikuvõimud vaenasid - elas ju Descartes'ki suurema osa elust Hollandis maapaos) ning teisest küljest inimvabadust. Selleks ei hakanud ta tahtevabadust upitama (nagu vist enamik vabaduseapologeete on hiljem teinud), vaid mõeldes olemise enese, Looduse terviku peale. Ja kuigi Spinoza hoiab kinni mehhanitsismist ja determinismist, siis rõhuasetus pole tal niivõrd sellel, et "aegade alguses on juba kõik ette määratud" - Leibnizil on seda rohkem -, vaid pigem lihtsalt selles, et olemise tervik on nagu ta on (Jahvegi ütleb, et "ma olen, kes olen" אֶהְיֶה אֶהְיֶה אֲשֶׁר); nii ei teki tal ka sääraseid representatsionalistlikke probleeme nagu Leibnizil, kus maailma ajaloo kujutis, esindus, representatsioon oleks justkui algusest peale tervenisti olemas. Ja nõnda saaks seda hõlpsasti sobitada mistahes füüsikalise maailmapildiga, nt ka praegusega, kus oma koht on määramatusel ja kaosel. See siis lihtsalt "on see nagu on", viis, kuidas Loodus on. S.t Spinoza tegelikult ei sõltu niiväga kitsalt "kellavärgimaailma" käsitlusest.

KõPo

Lauri lansseeris teaduspolitsei ehk TePo. Mulle tundub, et sellel asjal on jumet ja et seda peaks edasi viima. Mitte ainult TePo, vaid ka KuPo, FiPo, RePo ja SoPo (kunsti, filosoofia, religiooni, spordi kohta). KuPo all oleksid KuKuPo (kujutava kunsti jaoks), MuPo (muusikapolitsei), TePo2 (teatripolitsei), KiPo. KuKuPo all omakorda SkuPo, MaPo, GraPo, FoPo, MoPo, StsePo, DiPo. KiPo all EPo, LüPo ja DraPo; LuPo ja ProPo. Ning LuPo all RiPo ja MõPo (vastavalt riimi ja värsimõõdu politsei) jt. Veel oleks PõPo. PõPo all ViKaPo ja LoKaPo. ViKaPo all oleks RuPo, NiPo, KaPo, OPo (vastavalt rukki, nisu, kaera ja odra politsei). LoKaPo all LePo, LaPo, SePo, HoPo. TsePo hoiab protestijaid tselluloosikombinaadist eemale ja MePo metsakaitsjaid metsast. TäPüPo tegeleb tänavapühkijatega. Jne.

Näiteks MuPo määrab kindlaks igale heliloojale kvoodid, kui palju peab olema mažoori ja kui palju minoori, kui palju mis helistikus töid ja kui palju mis stiilis. Kes oma kvooti ületab või ei täida, saab trahvi. Aga äkki õnnestub tal see-eest vahele võtta kedagi teist näiteks LüPo esindajana. Võiks välja mõelda eraldi valuuta, mis niimoodi ühiskonnaesindajate vahel trahvirahana käest kätte ringleb.

Muidugi tuleb niimoodi politseinikke rohkem kui elanikke. Selle probleemi saab lahendada nõnda, et igaüks on mitmele teisele politseinikuks. Tahad olla filosoofiaõppejõud? Ole lahke. Aga ühtlasi pead olema KaNaPo (kes hoiab protestijaid karusnahafarmidest eemal),VePo (kes tegeleb vetikatega) ja KiPo (kingloomadega). Paljud on MoPo's. Enamik peab olema mingil määral ProPo ja NePo ning kõik on KvaPo's (kvargipolitseis).

Nõnda vastastikku valvatakse ja karistatakse, täiuslik süsteem!

õiendus

Kuu aega tagasi, 21. juulil sain valmis ja 24. juulil saatsin "Sirpi" arvustuse Hasso Krulli "Mõistatuse sillale", kus oli ka üks oluline õiendus. Ajalehes aga see pandi paari ühe teise arvustusega ja see ei avaldu veel nii pea, sest too teine pole valmis. Sestap avaldan selle õienduse siin.

"Esmalt allakirjutanuga seonduv õiendus: raamatu motoks märgitud „Alus on sula” pole pärit minult, vaid Mart Kanguri magistritööst „Pide” (9. osa, „Töö ja mäng”). Olen seda tarvitanud ilma viitamata, kuna allikas polnud meeles ning mõte oli saanud omaseks. Mart Kangur (nagu ka Jan Jõemets) on filosoof, kes kitsas mõttes endana polegi peaaegu midagi avaldanud ning on teinud seda minu kaudu, minusse sulandunult. Mina olengi ka nemad (ja ka Eik Hermann ja Heidegger ja Deleuze ja veel paljud teised), nii et kui aus olla, siis peaks mu teoste autorite nimistu olema üldjuhul pikem kui teos ise. Kõik mu kirjutatu oleme kirjutanud isekeskis.

Mingil määral kehtib see ka Hasso Krulli kohta, kes on Eesti üks vägevamaid isekeskis-kirjutajaid. Nii oma esseistikas kui ka luules suhestub ta väga suure arvu teistega: esmajoones muidugi teiste autoritega, aga ka teiste olenditega, loomade, taimede, kivide, vaimolenditega, vembuvanadega jne."

vaidlus

Vaidlemine on eeskätt isiksustevaheline sättimine. Argumendid ka muidugi loevad, aga pole peamine – või õigemini, need aitavadki mul nüansikamalt ennast teisega sättida. Kui lihtsalt toore jõuga (loogika, faktide, autoriteetide jne-ga) teisele ära tehakse, siis on see sama hea kui rusikatega teise vaeseomaks peksmine. Olgu sul õigus või mitte. Sest on midagi palju olulisemat kui selline õigsus, mis on pelgalt sümboolimaginaarne. Tõsi, väga sageli on korrelatsioon ühest küljest argumenteerimise ja väitluse võime ning teisest küljest valmisoleku vahel ennast teisega sättida. Kipub olema nii, et kes ei oska ega taha ennast teisega sättida, see ei oska ka argumenteerida. Aga see pole alati nõnda. On selliseid, kes formaalselt argumenteerivad ja väitlevad veatult, aga on jõhkardid. Ja on selliseid, kes ei oska argumenteerida, aga kes ometi oskavad end teisega mitmekesiselt haakida. See kipung on statistiline, tendentsiline, kalduvuslik.

masintõlge

Kas kunagi ehk võiks masintõlge liikuda ka nõudlikumatesse valdkondadesse, tõlkimani filosoofiat, ilukirjandust, teadust? Isegi kui mitte päris asendamani inimest, siis tegemani suure hulga musta tööd tema eest ära. Masinat saaks ka ühes või teises vallas treenida, nt sööta talle sisse suurel hulgal filosoofilisi tekste, nii et ta omandab stiili elemente ja mõisteid. Samuti sööta sisse tekste erinevates keeltes, nii et klassikaliste teoste puhul oleks tal olemas suur hulk erinevaid tõlkeid, millega võrreldes ta saab omakorda oma versiooni lihvida / pakkuda välja erinevaid tõlgendusvõimalusi. Küllap ta vajaks ikkagi ülevaatajat, ja võib-olla saaks ka nii, et kui ülevaataja on algusest mingeid asju parandanud, siis masin õpiks sellestki, ja tagapool teeks järjest paremini. Niimoodi võiks ette kujutada hoopis teises mastaabis tõlketegevust, kus ühe ülevaataja käe alt võiks iga kuu mõni toekas tõlge välja tulla, lihtsamaid ja lühemaid isegi mitu. Ühe põlvkonnaga oleks kogu lääne filosoofia, ja mingi osa muustki eesti keeles olemas. Niimoodi võiks mõelda, et keeled mitte ei hääbu, vaid vastupidi, puhkevad eriti õitsele. Sama tõlkeprojekt võiks töötada ka väga väikeste või isegi väljasurnud keelte puhul – liivi, vadja jne. Keeled globaliseerumises ei kaoks ära, vaid muutuksid läbipaistvamaks – masinad võtaksid suure osa musta tööd enda kanda, inimesed saaksid rääkida, kirjutada ja suhelda mis iganes keeles.

Vaikija

Kunagi, kui ma poisike olin, helistas meile keegi, keda me hakkasime kutsuma Vaikijaks. Helistas lauatelefonile – ega toona muid polnudki. Helistas ja oli vait. Üksikasjad on mälus kuhtunud, aga ma mäletan etappe: alguses olime (s.t see, kes meist parasjagu vastu võttis) viisakad, seejärel sageli olime ebaviisakad (ega ma teiste kojaliste kohta ei tea, räägin siin enda eest, saatsin teda pikalt), aga seejärel esines sellist asja, et hakkasime (räägin jällegi endast, aga vähemasti õde vist ka) Vaikijaga rääkima. Kuna see oli juba kestnud tükk aega ja polnud paista, et ta kuidagi meid mõjutaks või et me võiks teada saada, kes ta on (lõpuks ei saanudki), siis tekkis iseäralik vabadusetunne. Katsetasin erinevaid registreid. Kroonika: faktiline banaalne kirjeldus viimastest sündmustest a la ärkasin üles jõin teed jne. Arutlus: refleksioon mingil teemal. Fantaseering: mingi x jutt, fiktsioon, sürr.

Tagantjärgi meenutab see natuke sartre’ilikku olukorda: tema räägib sellest, kuidas piilute läbi lukuaugu tuppa ja kuulete selja taga samme ning taipate, et olete kellelgi pilgus. Vaikijaga oli ka justkui selline puhas, määranguteta Teine, ja sinna ruumi võis paigutada mida iganes, viisakust, ebaviisakust, kroonikat, mõtisklust, fiktsiooni. See tühi või vaikiv koht muutus elusaks.