Tallinn.
Kui mina lennujaama jõudsin, olid Lauri, Piia ja
Ly juba kohal. Pagasiga läks kõik libedasti; kohvrid olid meil pooltühjad. Kõige
väiksem äraantav pagas oli Lauril; käsipagasi mõõtu ja kaalu (täpselt 7 kilo). Ka
muud protseduurid kulgesid ladusalt. Väljalendu oodates arutasin Lauriga, et kõik
süsteemid on komplekssed ning lihtsad lineaarsed süsteemid on erijuht; ning et
lisaks sellele on teadused, mis neid kompleksseid süsteeme uurivad, ise samuti
komplekssed adaptiivsed süsteemid. Siis me, komplekssed süsteemid, asusime
pardale.
Istanbuli lennates kes magas, kes vaatas filmi. Mina lugesin üht head raamatut komplekssusest ühiskonnateadustes (Byrne ja Callaghan, Complexity Theory and the Social Sciences), kus viidati palju Cilliersile, kes on üks teine komplekssusest kirjutav autor, kes mulle väga meeldis. Ma pole veel päris kindel, kas ma nende juttu tervenisti ära ostan, aga mingeid juppe kindlasti. Komplekssüsteemide varal võiks tõesti mingitest dihhotoomiatest üle saada või vähemasti neid teisel moel põhjendada – humanitaar- ja reaalteadused, teooria ja praktika, ontoloogia ja epistemoloogia (või Prigogine’i omad kord/korratus, olemine/saamine, paratamatus/vabadus, äramääratus/ennustamatus, kitsendus/võimalikkus, vt lk 16). Morini eeskujul eristavad nad piiratud ja üldist komplekssust (kas tuleb see ehk viimses järgus Bataille’ piiratud ja avatud ökonoomiast? komplekssüsteemide avatus on siin oluline). Sellel on jumet.
Maandudes sain parasjagu peatüki läbi ja jäin silmanurgast vaatama „Alieni“, mida vaatas minu ees istuv kodanik. Kosmoselaev, õhušahtides liigub maaväline koll. Tema kohta öeldakse, et ta olevat täiuslik organism ja et teda polevat võimalik tappa. Ehk et ta on surematu (põhimõtteliselt on ka võimalik, et olendit ei saa tappa, aga et ta ise ühel hetkel sureb; praktikas on aga seda raske ette kujutada). Kas säärane elukas ikkagi on täiuslik? Ta oleks ju olendina väga puudulik. Kuna ta ei sure, siis pole tal hädavajadusi, ja kuna tal pole hädavajadusi, siis pole ümbrusel tema jaoks mingit tähendust (nagu Mart Kangur on veenvalt näidanud). Hädavajadus on see, mille tõttu me teeme ümbruses põhilisi liigendusi: seda on mul vaja hankida ja toda on mul vaja vältida – kui see ei õnnestu, siis ma suren. Kui ma aga olen surematu, siis säärast tähenduseristust ei ole, mis tähendab ka, et mul poleks mingit motiivi tegutsemiseks. Miks peaks säärane koll üldse midagi tegema, saati siis kurja tegema? Tal oleks õndsalt savi kõigest, ta ei teeks midagi. Oleks küsitav, kas ta üldse eksisteeriks enda jaoks piiritletud olendina.
Seda arutades rüüpasime Lauriga nelja ja poole eurost „americanot“, mis aga maitses nagu lahustuv kohv. Seejärel aga ei jaksanud ma enam istuda ja tulin siia leti äärde kirjutama, kus on pistikud. Ühtlasi selgub, et mul on seltskonnast ainsana arvuti kaasas. Ilmselt on põhjus selles, et neil on nii oivaline käekiri, et nad kribavad reisil kõik oma jutud käsitsi. Minu käekiri aga on mulle endalegi vaevu loetav, rohkem mälupide – nagu taskuräti nurka tehtud sõlm – kui ehtne kiri. Seetõttu on minule arvuti vajalik. See kulus ka ära, sest selgus, et mina ja Piia olime olulised dokumendid jätnud täitmata, ja seda sai teha ainult arvuti abil.
Mu reis on matk mõttemaastikel. Aga ihul on veel pikk matk ees. Esmalt Bankok, siis seal pikalt lennujaamas, ja lõpuks Phnom Penh.
