Nägin unes, kuidas olin hotelli koridoris. Selle otsaseinal oli paar pilti. Kui ma aga jälle pilgu sinna pöörasin, olid seal hoopis teised pildid. Olin äärmiselt hämmastunud, sest kõigest mõni hetk tagasi oli vaatepilt olnud teine. Küsisin sealsamas olevalt kolmelt hiinlaselt, et kas nemad vahetasid pildid ära. “Loomulikult,” vastas üks neist asiselt.
Olin just eile pidanud loengut Husserlist ja rääkinud tajus kätketud ootusehorisontidest, ja muuhulgas maininud, et kunstis vahel just nendega mängitaksegi ning et see võib tajuvõimet värskendada. Nüüd lavastasin ise endale unenäos säärase “teose”.
giovedì 19 aprile 2012
giovedì 12 aprile 2012
muusika
Ah soo, eelmise täienduseks veel. Muusika ja selle õppimine on minu meelest meie kultuuris alahinnatud. Võib-olla see seoses uute tehniliste võimalustega muutub, nö “alt üles”. Aga mis toda “ülemist” otsa puudutab, siis seal pole vist väga palju muutunud. Pilliharidus on üksikutele lastele, kes muusikakoolis käivad pluss mõned entusiastid pluss teismeliseas kitarri tinistama hakkajad jms. Enamiku jaoks on koolis muusikatund, mis aga on karjale ja kus muusikaga ja muusika tegemisega vist enamikul mingit isiklikku sidet ei teki.
Ometi on vist kõigis vanades kultuurides muusika olnud hariduse üks alustalasid. Hiinas oli muusika üks põhiline konfutsiaanlik väärtus; arvati, et muusika teeb kombekamaks, kultuursemaks ning et muusika on seoses ka inimeste ja kultuuri meelelaadiga (noh, tõepoolest meenutagem nt. nõukogude liidu marsihelisid ja mazhoorseid helistikke; Märt-Matis Lill ütles, et kontsis olevat heliloojatel koguni olnud mingi koefitsent, kui palju peab olema mazhoorseid teoseid ja kui palju tohib olla minoorseid; siin pidi olema mingi arusaam muusikaliste kvaliteetide ja inimese hoiakute-kalduvuste vahel: mazhoorne teeb rõõmsaks ja minoorne kurvaks, ja tuli olla iga hinna eest rõõmus, progressiusku jne.). Ja Kreekas samamoodi oli muusika praktiliselt kultuursuse sünonüüm.
Vana-Hiinas kritiseerisid moistid “muusikat” (ehkki pigem ilmselt eeskätt liigpillavaid tseremooniaid, mille käigus kasutati ka muusikat, kui muusikat ennast); uusaja Euroopas panid muusikale võib-olla põntsu – kui nii dramaatiliselt väljenduda tohib – industrialiseerumine ja uued ratsionaalsed lähenemised haridusele. Muusika on lihtsalt üks õppeaine koolis. Süvendatult peavad seda õppima need, kes tahavadki muusikuks saada, aga kõikide ülejäänute jaoks on see kõrvaline asi, üks õppeaine teiste seas, ja mitte just kõige olulisem. Ma ei tea kedagi, kel oleks jäänud kool või klass muusika hinde pärast lõpetamata.
Aga midagi on võib-olla viltu sellise haridussüsteemi endaga. Lugejad pole vahest minuga nõus, aga mulle tundub, et muusika peaks saama või võiks saada jälle üheks hariduse alustalaks, eriti alg- ja põhikoolis. Steiner-koolis kuuldavasti kõik lapsed mängivad natuke pilli. Ega ma ei oska seda ise päris hästi põhjendada, miks see nii võiks olla. Mul on nagu selline aimdus, et muusika aitab harmoniseerida inimest ennast. Et kuidagi muusikalised struktuurid (helistikud, noodid, meloodiad, ...) korreleeruvad siseseisundite ja psühholoogiaga ning et sellest võiks tekkida positiivne tagasiside ring. Ja ma usun, et tegelikult on kõik inimesed musikaalsed. Mulle tundub, et lihtsalt suur osa inimesi (mina muide sealhulgas) on ära hirmutatud, neile on sisendatud, et nad ei ole musikaalsed, nad on lõpuks seda uskuma jäänud, ja teinud selle väära kuulutuse tõeks. Kurb tõde (nt hiina keeles kirjutatakse "muusika" ja "rõõm" sama märgiga, ehkki sõna on erinev).
Ometi on vist kõigis vanades kultuurides muusika olnud hariduse üks alustalasid. Hiinas oli muusika üks põhiline konfutsiaanlik väärtus; arvati, et muusika teeb kombekamaks, kultuursemaks ning et muusika on seoses ka inimeste ja kultuuri meelelaadiga (noh, tõepoolest meenutagem nt. nõukogude liidu marsihelisid ja mazhoorseid helistikke; Märt-Matis Lill ütles, et kontsis olevat heliloojatel koguni olnud mingi koefitsent, kui palju peab olema mazhoorseid teoseid ja kui palju tohib olla minoorseid; siin pidi olema mingi arusaam muusikaliste kvaliteetide ja inimese hoiakute-kalduvuste vahel: mazhoorne teeb rõõmsaks ja minoorne kurvaks, ja tuli olla iga hinna eest rõõmus, progressiusku jne.). Ja Kreekas samamoodi oli muusika praktiliselt kultuursuse sünonüüm.
Vana-Hiinas kritiseerisid moistid “muusikat” (ehkki pigem ilmselt eeskätt liigpillavaid tseremooniaid, mille käigus kasutati ka muusikat, kui muusikat ennast); uusaja Euroopas panid muusikale võib-olla põntsu – kui nii dramaatiliselt väljenduda tohib – industrialiseerumine ja uued ratsionaalsed lähenemised haridusele. Muusika on lihtsalt üks õppeaine koolis. Süvendatult peavad seda õppima need, kes tahavadki muusikuks saada, aga kõikide ülejäänute jaoks on see kõrvaline asi, üks õppeaine teiste seas, ja mitte just kõige olulisem. Ma ei tea kedagi, kel oleks jäänud kool või klass muusika hinde pärast lõpetamata.
Aga midagi on võib-olla viltu sellise haridussüsteemi endaga. Lugejad pole vahest minuga nõus, aga mulle tundub, et muusika peaks saama või võiks saada jälle üheks hariduse alustalaks, eriti alg- ja põhikoolis. Steiner-koolis kuuldavasti kõik lapsed mängivad natuke pilli. Ega ma ei oska seda ise päris hästi põhjendada, miks see nii võiks olla. Mul on nagu selline aimdus, et muusika aitab harmoniseerida inimest ennast. Et kuidagi muusikalised struktuurid (helistikud, noodid, meloodiad, ...) korreleeruvad siseseisundite ja psühholoogiaga ning et sellest võiks tekkida positiivne tagasiside ring. Ja ma usun, et tegelikult on kõik inimesed musikaalsed. Mulle tundub, et lihtsalt suur osa inimesi (mina muide sealhulgas) on ära hirmutatud, neile on sisendatud, et nad ei ole musikaalsed, nad on lõpuks seda uskuma jäänud, ja teinud selle väära kuulutuse tõeks. Kurb tõde (nt hiina keeles kirjutatakse "muusika" ja "rõõm" sama märgiga, ehkki sõna on erinev).
Kuidas ma kuulan muusikat
(võib-olla olen seda kõike juba kirjutanud, aga sel juhul ütlen lihtsalt üle).
Kõigepealt kaks asja, mida olen vist siin ennegi tunnistanud, aga mida ma sel juhul üle kordan. Esiteks see, et mul puudub igasugune muusikaline haridus, millest mul on väga kahju. Mu vanaema oli muusikaõpetaja ja lellelapsed käisid muusikakoolis, aga mina ja mu õde jäime muusikaharidusest kõrvale, ja ma ei osanud seda kuidagi nõutada ka, kuigi vanaema klaverit mäletan end küll klimberdamas (ja mingit ühe keelega mandoliini, värviliste klahvidega lastepuhkpilli, ksülofoni...). Teiseks see, et ma kuulan väga vähe muusikat, nii klassikalist kui tänapäevast. See nõuab spetsiaalset ettevõtmist, ja ma harva võtan ette. Niipalju kui ma ümberringi vaatan, tundub, et enamus kuulab väga palju muusikat – see on nüüd ka tehniliselt palju lihtsam. See on nüüd juba andestamatum, et ma ise ennast niimoodi muusikast ilma jätan.
Aga nüüd muusika kuulamisest. Mis puudutab popmuusikat, siis sellega näib olevat lihtsam, saab lihtsalt kaasa elada – sageli sõna otseses mõttes tantsimise näol. Aga mis puudutab klassikalist muusikat, siis mäletan, et mind pärssis väiksena ja ka teismelisena see, et miskipärast tundus mulle, et sellise muusika kuulamise ajal peab endale mingeid pilte silme ette manama. Olin nagu kuulnud kuskilt või lugenud peentest ja päris muusikatundjatest, kellel muusika kuulamise ajal kerkivad silme ette pildid, mida nad siis kirjeldasid. Mul ei kerkinud kunagi mingeid pilte (tähendab, kui kumalase lennud ja muu selline pigem marginaalne representatiivsus välja arvata). Seetõttu tundus mulle, et ma ei oska seda muusikat kuulata. Tõepoolest on nii, et muusika tekitab mingeid tundeid, meeleolusid jne. Ja kujutluspiltide tekkimise mehhanism on ilmselt selline, et nende muusika mõjul tekkivate tundehakatustega seostatakse ettekujutuslikud pildilised seeriad, mis tekitavad samuti sellesuguseid tundeid või muljeid. Ma ei oska selle kohta midagi rohkemat öelda, kuna mul selliseid pildilisi seoseid enamasti ei teki.
Ma ei mäleta, kuidas vahepeal oli, aga praegu olen mõnda aega kuulanud muusikat – eeskätt klassikalist – hoopis teise põhimõtte järgi. Mitte liikudes kuulmisest ja auditiivsusest visuaalsuse poole, vaid just vastupidi, veelgi jonnakamalt kuulmise juures püsides. Esiteks ma eelistan kuulata kinnisilmi, et avada ennast maksimaalselt just kuulmismuljetele. See muidugi sõltub asjaoludest, näiteks sellest, et vahel on oluline muusiku “koreograafia”, st. see “tants”, mida ta muusikat tehes oma pilli mängides või lauldes või dirigeerides sooritab. See on omaette kõnekas. Või siis sellest asjaolust, et sageli on kunstiteosed korraga visuaalsed ja auditiivsed, nt Tulve ja Varrese “Sool”, millest kunagi kirjutasin. Aga mõlemal juhul on see natuke omaette teema.
Niisiis, muusikat kuulates ma üritan keskenduda just nimelt puhtalt helilistele muljetele, olla maksimaalselt passiivne (“aktiivselt passiivne”) ja retseptiivne, lastes justkui helidel jätta jälgi oma kuulmisvõimesse, teha seal teisendusi, muundusi. Muidugi vahel mõte läheb ekslema ja ma mõtlen hoopis teisi asju, aga siis ma just ei kuula; kui muusika on hea, siis pole raske jälle kuulamise juurde tagasi tulla. Kui ma hoolikamalt püüaksin kirjeldada seda kuulamist, siis siin on justkui kaks mõõdet.
Esimene on see, nagu ma ütlesin, et lasta helidel oma meelelisust sellest aspektist, st. kuulmise kaudu mõjutada, võtta vastu nüansse, mida harilikult ei pane tähele või mida tavalises keskkonnas ei esinegi. Muusikateos on ju harilikult komponeeritud nii, et seal on üks kontsentreeritud helikooslus, heliline intensiivsus – ma ei pea silmas kvantitatiivset kuhjatust, vaid kvalitatiivset helikontsentratsiooni (nt Pärdi tintinnabuli-teosed on ses mõttes äärmiselt kontsentreeritud, ehkki kvantitatiivselt sageli lakoonilised). See on sõna otseses mõttes kuulmistrenn, tähelepanu pööramine nüanssidele, helidele, liikumistele, ja kõikidele muusikalistele aspektidele, mille mõisteid ma ei teagi, aga mida ma tajudes kuulen (ehkki ma arvan, et mitmed jäävad just nimelt muusikalise harimatuse tõttu ka kuulmata ja taipamata, ja sellest on kahju). See värskendab kuulmist ja seeläbi kogu meelelisust, taju. Pärast head kontserti on ka Cage’ilik “vaikus”, st. loomulik helidetaust kõnekam, peenem, nüansikam.
Teist mõõdet on raskem kirjeldada. See on küll väga konkreetne, aga väga keeruline väljendada. Nimelt muusika kuidagi teeb midagi minu “enese” peal, on justkui peaaegu sõna otseses mõttes kombatav, nii et ma olen muusikaga justkui füüsilises kontaktis – et ma olen nagu plastiliin ja muusika mudib mind, või ma ise mudin ja muusika on plastiliin – need erinevused hägustuvad siin. Tähendab, ma pean selle mõõtme all silmas seda, et muusika kuulamine mitte ainult ei teisenda kuulmismaailma ja seekaudu taju, vaid justkui mind “ennast”, otse. See kõlab kindlasti veidralt ja mingi isikliku mütoloogia sarnast, aga vahel on selline konkreetne tunne (taju? kontakt?) “endast”, mis pole ei kehaline, tajuline, aruline, intellektuaalne, vaid justkui midagi muud. Vahel poolunes on sarnane taju. No vot, ja siis on selline tunne, et see “ise” on muusika sees nagu kala vees. St et ma pole muusikast väljapool ega muusika ümber, lastes teda kuulates-tajudes enda sisse, vaid olen hoopis ise muusika sees. Justkui mingit laadi unio mystica, kui see sõna liiga kõrgelennuline ei kõlaks. Sest ometi on see midagi väga konkreetset ja täpset.
Nojah, ma saan nüüd aru, et mul ei õnnestu rääkida sellest, kuidas ma muusikat kuulan. Aga igatahes on näiteks heal kontserdil täiesti otsene värskendav ja virgutav mõju – ühest küljest konkreetselt kuulmisele ja tajule, aga teisest küljest ka kuidagi otseselt mulle “endale”. Ma ei tea, kui levinud on selline võimetus seostada muusikat kujutlusega, millest ma rääkisin, või kui palju see teisi inimesi üldse morjendab. Aga igatahes ma üritasin käesolevaga väljendada võimalust, et kuulata muusikat ennast. St et puhtalt kuulamisel (ilma järelduste, kujutluste ja kõige muu mitte-kuulatavuslikuta) võib olla oluline efekt elamisele ja elamise intensiivsusele, nii tajuliselt kui ka “enda” jaoks.
Kõigepealt kaks asja, mida olen vist siin ennegi tunnistanud, aga mida ma sel juhul üle kordan. Esiteks see, et mul puudub igasugune muusikaline haridus, millest mul on väga kahju. Mu vanaema oli muusikaõpetaja ja lellelapsed käisid muusikakoolis, aga mina ja mu õde jäime muusikaharidusest kõrvale, ja ma ei osanud seda kuidagi nõutada ka, kuigi vanaema klaverit mäletan end küll klimberdamas (ja mingit ühe keelega mandoliini, värviliste klahvidega lastepuhkpilli, ksülofoni...). Teiseks see, et ma kuulan väga vähe muusikat, nii klassikalist kui tänapäevast. See nõuab spetsiaalset ettevõtmist, ja ma harva võtan ette. Niipalju kui ma ümberringi vaatan, tundub, et enamus kuulab väga palju muusikat – see on nüüd ka tehniliselt palju lihtsam. See on nüüd juba andestamatum, et ma ise ennast niimoodi muusikast ilma jätan.
Aga nüüd muusika kuulamisest. Mis puudutab popmuusikat, siis sellega näib olevat lihtsam, saab lihtsalt kaasa elada – sageli sõna otseses mõttes tantsimise näol. Aga mis puudutab klassikalist muusikat, siis mäletan, et mind pärssis väiksena ja ka teismelisena see, et miskipärast tundus mulle, et sellise muusika kuulamise ajal peab endale mingeid pilte silme ette manama. Olin nagu kuulnud kuskilt või lugenud peentest ja päris muusikatundjatest, kellel muusika kuulamise ajal kerkivad silme ette pildid, mida nad siis kirjeldasid. Mul ei kerkinud kunagi mingeid pilte (tähendab, kui kumalase lennud ja muu selline pigem marginaalne representatiivsus välja arvata). Seetõttu tundus mulle, et ma ei oska seda muusikat kuulata. Tõepoolest on nii, et muusika tekitab mingeid tundeid, meeleolusid jne. Ja kujutluspiltide tekkimise mehhanism on ilmselt selline, et nende muusika mõjul tekkivate tundehakatustega seostatakse ettekujutuslikud pildilised seeriad, mis tekitavad samuti sellesuguseid tundeid või muljeid. Ma ei oska selle kohta midagi rohkemat öelda, kuna mul selliseid pildilisi seoseid enamasti ei teki.
Ma ei mäleta, kuidas vahepeal oli, aga praegu olen mõnda aega kuulanud muusikat – eeskätt klassikalist – hoopis teise põhimõtte järgi. Mitte liikudes kuulmisest ja auditiivsusest visuaalsuse poole, vaid just vastupidi, veelgi jonnakamalt kuulmise juures püsides. Esiteks ma eelistan kuulata kinnisilmi, et avada ennast maksimaalselt just kuulmismuljetele. See muidugi sõltub asjaoludest, näiteks sellest, et vahel on oluline muusiku “koreograafia”, st. see “tants”, mida ta muusikat tehes oma pilli mängides või lauldes või dirigeerides sooritab. See on omaette kõnekas. Või siis sellest asjaolust, et sageli on kunstiteosed korraga visuaalsed ja auditiivsed, nt Tulve ja Varrese “Sool”, millest kunagi kirjutasin. Aga mõlemal juhul on see natuke omaette teema.
Niisiis, muusikat kuulates ma üritan keskenduda just nimelt puhtalt helilistele muljetele, olla maksimaalselt passiivne (“aktiivselt passiivne”) ja retseptiivne, lastes justkui helidel jätta jälgi oma kuulmisvõimesse, teha seal teisendusi, muundusi. Muidugi vahel mõte läheb ekslema ja ma mõtlen hoopis teisi asju, aga siis ma just ei kuula; kui muusika on hea, siis pole raske jälle kuulamise juurde tagasi tulla. Kui ma hoolikamalt püüaksin kirjeldada seda kuulamist, siis siin on justkui kaks mõõdet.
Esimene on see, nagu ma ütlesin, et lasta helidel oma meelelisust sellest aspektist, st. kuulmise kaudu mõjutada, võtta vastu nüansse, mida harilikult ei pane tähele või mida tavalises keskkonnas ei esinegi. Muusikateos on ju harilikult komponeeritud nii, et seal on üks kontsentreeritud helikooslus, heliline intensiivsus – ma ei pea silmas kvantitatiivset kuhjatust, vaid kvalitatiivset helikontsentratsiooni (nt Pärdi tintinnabuli-teosed on ses mõttes äärmiselt kontsentreeritud, ehkki kvantitatiivselt sageli lakoonilised). See on sõna otseses mõttes kuulmistrenn, tähelepanu pööramine nüanssidele, helidele, liikumistele, ja kõikidele muusikalistele aspektidele, mille mõisteid ma ei teagi, aga mida ma tajudes kuulen (ehkki ma arvan, et mitmed jäävad just nimelt muusikalise harimatuse tõttu ka kuulmata ja taipamata, ja sellest on kahju). See värskendab kuulmist ja seeläbi kogu meelelisust, taju. Pärast head kontserti on ka Cage’ilik “vaikus”, st. loomulik helidetaust kõnekam, peenem, nüansikam.
Teist mõõdet on raskem kirjeldada. See on küll väga konkreetne, aga väga keeruline väljendada. Nimelt muusika kuidagi teeb midagi minu “enese” peal, on justkui peaaegu sõna otseses mõttes kombatav, nii et ma olen muusikaga justkui füüsilises kontaktis – et ma olen nagu plastiliin ja muusika mudib mind, või ma ise mudin ja muusika on plastiliin – need erinevused hägustuvad siin. Tähendab, ma pean selle mõõtme all silmas seda, et muusika kuulamine mitte ainult ei teisenda kuulmismaailma ja seekaudu taju, vaid justkui mind “ennast”, otse. See kõlab kindlasti veidralt ja mingi isikliku mütoloogia sarnast, aga vahel on selline konkreetne tunne (taju? kontakt?) “endast”, mis pole ei kehaline, tajuline, aruline, intellektuaalne, vaid justkui midagi muud. Vahel poolunes on sarnane taju. No vot, ja siis on selline tunne, et see “ise” on muusika sees nagu kala vees. St et ma pole muusikast väljapool ega muusika ümber, lastes teda kuulates-tajudes enda sisse, vaid olen hoopis ise muusika sees. Justkui mingit laadi unio mystica, kui see sõna liiga kõrgelennuline ei kõlaks. Sest ometi on see midagi väga konkreetset ja täpset.
Nojah, ma saan nüüd aru, et mul ei õnnestu rääkida sellest, kuidas ma muusikat kuulan. Aga igatahes on näiteks heal kontserdil täiesti otsene värskendav ja virgutav mõju – ühest küljest konkreetselt kuulmisele ja tajule, aga teisest küljest ka kuidagi otseselt mulle “endale”. Ma ei tea, kui levinud on selline võimetus seostada muusikat kujutlusega, millest ma rääkisin, või kui palju see teisi inimesi üldse morjendab. Aga igatahes ma üritasin käesolevaga väljendada võimalust, et kuulata muusikat ennast. St et puhtalt kuulamisel (ilma järelduste, kujutluste ja kõige muu mitte-kuulatavuslikuta) võib olla oluline efekt elamisele ja elamise intensiivsusele, nii tajuliselt kui ka “enda” jaoks.
martedì 10 aprile 2012
sotsiaalmeedia
Sotsiaalmeediat kasutatakse erinevatel otstarvetel. Mina kasutan põhiliselt selleks, et vahendada sotsiaalseid teemasid, st. vahendada artikleid ja muud infot, mis puudutavad ühiskonna valu- ja sõlmpunkte. Niimoodi võib küll jääda mulje, et ma olen ühiskondlik aktivist ja propagandist. Siiski mitte väga. Lihtsalt sotsiaalmeedia tundub paslik koht just nende teemade jagamiseks ja levitamiseks. Sotsiaalmeedia on inimeste vahel ja ka selles levitatav info võiks tihti käsitleda neidsamu inimestevahelisi suhteid.
Kõige südamelähedasemad on mulle anarhistlikud teemad. Nt Occupy! liikumisega seonduv. Sellel on tänapäeva maailmas täiesti uued võimalused ja võib-olla just nüüd võiks anarhistlikud ideed teostuda paremini kui kunagi varem (ja mingil määral ongi juba teostunud, kui pidada silmas seda, kuidas toosama sotsiaalmeedia arendab inimestevahelisi suhteid – ning sellel on eelmisest aastast peale olnud oluline poliitiline mõju araabiamaades, Hispaanias, USA-s, Venemaal ja mujal). Laias laastus on anarhia autonoomsete subjektide vabatahtlik vastastikune abi. Autonoomne mitte tähenduses “eraldiseisev”, “lahusolev”, vaid tähenduses “mittehierarhiline”. St see ei tähenda isikutevaheliste suhete lõdvendamist, vaid hoopis nende ümberkorraldamist, rõhuasetuste nihutamist, teatavate kalduvuste (loomuldasased hierarhiseerumised) summutamist ja teiste edendamist (suhete kvalitatiivne mitmekesistumine – mis võib hõlmata ka hierarhilisi suhteid, aga enda sees, laiema an-arhia sees).
Järgmises järgus olen levitanud lihtsalt ideid, mis väärtustavad üksikisikut, hoolt ja hoolivust, paljastavad petturlust, korruptsiooni, lühinägelikkust. Ma ei taha sellega öelda, et ma ise olen silmapaistvalt hoolitsev, hooliv, aus, kaugelenägelik ja moraalne. Nende ideede levitamisega ma tahan lihtsalt edendada teatavat laadi suhete arendamist inimeste vahel. Ma ei apelleeri siin niivõrd isikute moraalsusele, kuivõrd isikutevaheliste suhete tüübile. Just nimelt, kas see on hierarhiline või anarhiline, sulgev või avav, eraldav või lõimiv, üheülbastav või mitmekesistav.
Mulle tundub – kas ekslikult? – et praegu võib olla selles suhtes pöördeline aeg, kus mõned vanad struktuurid lagunevad ja moodustuvad uued. Ma näen polariseerumist: vanad struktuurid püüavad meeleheitlikult ennast kindlustada (nt ACTA, patendindus à la Monsanto, mitmesugused uuskolonialismi vormid, esindusdemokraatia esitamine ainsa õigena, poliitika meediastumine, suurkorporatsioonide juriidilis-politseilised võtted jne), aga samas on tekkinud võimsad anarhilised (st. otsekontaktsed) kodanikuliikumised üle kogu maailma. Kui vanasti oli loosung “kõigi maade proletaarlased, ühinege!”, siis nüüd saab inklusiivsemalt öelda “kõigi maade kodanikud, ühinege!” Proletaarlasi on alati olnud märgatavalt vähem kui praegused “99%” (selle protsendiga on selline kõnekas lugu, et paljud “1%” hulka kuuluvad on samas paadis 99%-ga, ja teisipidi jällegi paljud 99% hulka kuuluvad on ära petetud 1% paati – eriti Eestis on see märgatav; selle põhjused on omaette arutluse teema, mida ma olen natuke käsitlenud teises blogis: http://vabakond.blogspot.com/ ). Ja võimalused nende ülemaailmseks lõimumiseks on praegu “maailmaküla” tingimustes paremad kui kunagi varem.
Vahel sekka teen muid postitusi, aga eelpoolkirjeldatu moodustab ilmselt enamuse.
Kõige südamelähedasemad on mulle anarhistlikud teemad. Nt Occupy! liikumisega seonduv. Sellel on tänapäeva maailmas täiesti uued võimalused ja võib-olla just nüüd võiks anarhistlikud ideed teostuda paremini kui kunagi varem (ja mingil määral ongi juba teostunud, kui pidada silmas seda, kuidas toosama sotsiaalmeedia arendab inimestevahelisi suhteid – ning sellel on eelmisest aastast peale olnud oluline poliitiline mõju araabiamaades, Hispaanias, USA-s, Venemaal ja mujal). Laias laastus on anarhia autonoomsete subjektide vabatahtlik vastastikune abi. Autonoomne mitte tähenduses “eraldiseisev”, “lahusolev”, vaid tähenduses “mittehierarhiline”. St see ei tähenda isikutevaheliste suhete lõdvendamist, vaid hoopis nende ümberkorraldamist, rõhuasetuste nihutamist, teatavate kalduvuste (loomuldasased hierarhiseerumised) summutamist ja teiste edendamist (suhete kvalitatiivne mitmekesistumine – mis võib hõlmata ka hierarhilisi suhteid, aga enda sees, laiema an-arhia sees).
Järgmises järgus olen levitanud lihtsalt ideid, mis väärtustavad üksikisikut, hoolt ja hoolivust, paljastavad petturlust, korruptsiooni, lühinägelikkust. Ma ei taha sellega öelda, et ma ise olen silmapaistvalt hoolitsev, hooliv, aus, kaugelenägelik ja moraalne. Nende ideede levitamisega ma tahan lihtsalt edendada teatavat laadi suhete arendamist inimeste vahel. Ma ei apelleeri siin niivõrd isikute moraalsusele, kuivõrd isikutevaheliste suhete tüübile. Just nimelt, kas see on hierarhiline või anarhiline, sulgev või avav, eraldav või lõimiv, üheülbastav või mitmekesistav.
Mulle tundub – kas ekslikult? – et praegu võib olla selles suhtes pöördeline aeg, kus mõned vanad struktuurid lagunevad ja moodustuvad uued. Ma näen polariseerumist: vanad struktuurid püüavad meeleheitlikult ennast kindlustada (nt ACTA, patendindus à la Monsanto, mitmesugused uuskolonialismi vormid, esindusdemokraatia esitamine ainsa õigena, poliitika meediastumine, suurkorporatsioonide juriidilis-politseilised võtted jne), aga samas on tekkinud võimsad anarhilised (st. otsekontaktsed) kodanikuliikumised üle kogu maailma. Kui vanasti oli loosung “kõigi maade proletaarlased, ühinege!”, siis nüüd saab inklusiivsemalt öelda “kõigi maade kodanikud, ühinege!” Proletaarlasi on alati olnud märgatavalt vähem kui praegused “99%” (selle protsendiga on selline kõnekas lugu, et paljud “1%” hulka kuuluvad on samas paadis 99%-ga, ja teisipidi jällegi paljud 99% hulka kuuluvad on ära petetud 1% paati – eriti Eestis on see märgatav; selle põhjused on omaette arutluse teema, mida ma olen natuke käsitlenud teises blogis: http://vabakond.blogspot.com/ ). Ja võimalused nende ülemaailmseks lõimumiseks on praegu “maailmaküla” tingimustes paremad kui kunagi varem.
Vahel sekka teen muid postitusi, aga eelpoolkirjeldatu moodustab ilmselt enamuse.
domenica 12 febbraio 2012
nett
Mu juhendaja Daniele märkis, et Eestis on niimoodi, et võta inimestel palka poole vähemaks, hoia õpetajaid miinimumpalga peal, peedista üliõpilasi ja teisi - kõik neelatakse alla, võib-olla porisetakse natuke omaette. Aga niipea kui hakata internetti näppima, nagu nüüd ACTA'ga, siis on kohe rahvas tagajalgadel ja tuleb isegi (ime-ime) tänavale meelt avaldama. Minu teada oli ACTA vastane meeleavaldus uue iseseisvusaja suurim poliitiline protest, kui pronksöö välja arvata.
sabato 11 febbraio 2012
täiendusi talispordile
Ma olen juba mõnda aega mõelnud, et laskesuusatamist saaks tublisti mitmeksistada. Praegu nad kõmmutavad püssidest. Aga võiks olla ka laskesuusatamine kuulipildujatega, granaadiheitjatega ja Stinger-rakettidega. Ja tulistamine liikuvate märklaudade pihta (inimesed, loomad, sõjatehnika). Või üksteise pihta. Kui on laskesuusatamine, siis võiks juba korraliku lahingu maha pidada. Võidab ellujääja. Olulised on täpne laskmine ja kiire suusatamine. Ja nutikus.
Ja laskesuusatamist saaks üle kanda ka suvistesse tingimustesse. Suusad võib siis ära jätta ja lasta osalistel joosta oma püsside, kuulipildujatega jne. Mööda polügoone ja tandreid. Ja lasta neil kõmmutada mitmesuguste relvadega liikuvate ja liikumatute märklaudade ja üksteise pihta. Lapilistes kostüümides. Siis võiks näiteks Afganistani okupeerimise ümber nimetada laskesuusatamise rahvusvahelisteks võistlusteks suvetingimustes.
Ja laskesuusatamist saaks üle kanda ka suvistesse tingimustesse. Suusad võib siis ära jätta ja lasta osalistel joosta oma püsside, kuulipildujatega jne. Mööda polügoone ja tandreid. Ja lasta neil kõmmutada mitmesuguste relvadega liikuvate ja liikumatute märklaudade ja üksteise pihta. Lapilistes kostüümides. Siis võiks näiteks Afganistani okupeerimise ümber nimetada laskesuusatamise rahvusvahelisteks võistlusteks suvetingimustes.
giovedì 9 febbraio 2012
Mees, kes kaotas pool pead
Mis juhtub, kui üks ajupoolkera kärbub? Te ei pruugi hinge heita. Küll aga vähenevad teie teadmised poole võrra. Näiteks kui eeldada, et teil oli võrdselt infot ajaloo kohta kuni Suure Prantsuse revolutsioonini ja alates sellest, siis pärast teie õnnetust te mäletate kas ainult ajaloo esimest poolt, suurest paugust tolle revolutsioonini, omamata mingit aimu sellest, mis seejärel tuli, või siis vastupidi, mäletate ainult uuemat ajalugu, aga kust see kõik tulnud on, seda te ei mäleta.
Või keelte puhul on näiteks nii, et inglise keelest mäletate ainult fonoloogiat ja süntaksit, aga ei tea midagi morfoloogiast ja leksikast. Aga hispaania keele puhul jällegi mäletate fonoloogiat ja morfoloogiat, aga leksika ja süntaks on täiesti tume maa. Või siis mõne keele puhul mäletate täpselt pooli sõnu. Või mõne teise keele puhul ainult sõnade esimesi pooli. Või teisi pooli. Hiina märkide puhul mäletate ainult pooli jooni. Paaritu arvuga joontega märkide puhul on üks joon, mille puhul teid tabab kimbatus.
Võib juhtuda, et liita te oskate, aga lahutada mitte (või vastupidi), korrutada oskate, aga jagada mitte (või vastupidi). Füüsikavõrrandites mäletate ainult üht poolt. Sageli on selleks “=0”. Või mäletate, et mingi “9,8 meetrit” või siis mingi “sekundi ruut”. Mäletate kas “Energia” või “mass korda valguse ruut” (kui te just pole korrutamise üht osapoolt ära unustanud). Või mäletate ainult positiivseid arve või siis ainult negatiivseid. Või hoopis on teil meeles ainult reaalarvud, aga irratsionaalarvud on teil peast kadunud (või vastupidi). Kokkupõrkevõrranditega on teil raskusi, sest te suudate kujutleda asju ainult lähenevat poolele maale, aga sealt edasi kuni kokkupõrkeni on tühi maa. Vee valemist on üks vesinik kadunud. Seetõttu moodustub ka poole vähem vesiniksidemeid, mistõttu teie meelest vesi keeb madalama temperatuuri juures kui ta tegelikult keeb. Aga kuna teile tundub, et vesi keeb 50 kraadi juures, siis ikkagi võib juhtuda, et vesi läheb enne keema kui te arvata oskate.
Oma nimest mäletate ainult üht poolt, esimest või tagumist. Isikukoodist mäletate ainult näiteks ülemist või alumist poolt. Ja siis peate nuputama, kuidas teine pool välja nägi. Luuletusest “Kui tume veel kauaks ka sinu maa” mäletate ainult kuut rida. Ja teate, et selle autor on Juhan. Eestimaa rahvaarvuks arvate olevat umbes kuus ja poolsada tuhat. Mõnest oma sõbrast või tuttavast mäletate ainult kas paremat või vasakut poolt. Te arvate endal olnuvat ainult ühe vanema – ja temagi puhul näete vaeva, et mõlemad pooled meeles püsiksid. Omaenda vasakut kätt tunnete, aga parem on täiesti justkui võõra oma (või vastupidi).
Teile tundub, et ainult pool elu on läbi. Samas kuna pool on teile terve, siis te ei tunne, et elaksite kuidagi poolikult.
Või keelte puhul on näiteks nii, et inglise keelest mäletate ainult fonoloogiat ja süntaksit, aga ei tea midagi morfoloogiast ja leksikast. Aga hispaania keele puhul jällegi mäletate fonoloogiat ja morfoloogiat, aga leksika ja süntaks on täiesti tume maa. Või siis mõne keele puhul mäletate täpselt pooli sõnu. Või mõne teise keele puhul ainult sõnade esimesi pooli. Või teisi pooli. Hiina märkide puhul mäletate ainult pooli jooni. Paaritu arvuga joontega märkide puhul on üks joon, mille puhul teid tabab kimbatus.
Võib juhtuda, et liita te oskate, aga lahutada mitte (või vastupidi), korrutada oskate, aga jagada mitte (või vastupidi). Füüsikavõrrandites mäletate ainult üht poolt. Sageli on selleks “=0”. Või mäletate, et mingi “9,8 meetrit” või siis mingi “sekundi ruut”. Mäletate kas “Energia” või “mass korda valguse ruut” (kui te just pole korrutamise üht osapoolt ära unustanud). Või mäletate ainult positiivseid arve või siis ainult negatiivseid. Või hoopis on teil meeles ainult reaalarvud, aga irratsionaalarvud on teil peast kadunud (või vastupidi). Kokkupõrkevõrranditega on teil raskusi, sest te suudate kujutleda asju ainult lähenevat poolele maale, aga sealt edasi kuni kokkupõrkeni on tühi maa. Vee valemist on üks vesinik kadunud. Seetõttu moodustub ka poole vähem vesiniksidemeid, mistõttu teie meelest vesi keeb madalama temperatuuri juures kui ta tegelikult keeb. Aga kuna teile tundub, et vesi keeb 50 kraadi juures, siis ikkagi võib juhtuda, et vesi läheb enne keema kui te arvata oskate.
Oma nimest mäletate ainult üht poolt, esimest või tagumist. Isikukoodist mäletate ainult näiteks ülemist või alumist poolt. Ja siis peate nuputama, kuidas teine pool välja nägi. Luuletusest “Kui tume veel kauaks ka sinu maa” mäletate ainult kuut rida. Ja teate, et selle autor on Juhan. Eestimaa rahvaarvuks arvate olevat umbes kuus ja poolsada tuhat. Mõnest oma sõbrast või tuttavast mäletate ainult kas paremat või vasakut poolt. Te arvate endal olnuvat ainult ühe vanema – ja temagi puhul näete vaeva, et mõlemad pooled meeles püsiksid. Omaenda vasakut kätt tunnete, aga parem on täiesti justkui võõra oma (või vastupidi).
Teile tundub, et ainult pool elu on läbi. Samas kuna pool on teile terve, siis te ei tunne, et elaksite kuidagi poolikult.
Iscriviti a:
Post (Atom)