lp

Käisin jälle Harju tänaval galeriist läbi. Oli Laura Põllu näitus “Lost and Found” või midagi sellist. Igahtahes suurt mõõtu maalid, inimkõrgused, maas seina najal. Ilmselt rulliga tehtud, iga maal ühes toonis. Mängis eeskätt värviga osa ja värvita osa ehk see, kuhu rulli pealt polnud värvi jäänud, või kuhu oli jäänud ainult osaliselt. Raske seletada, aga kummaliselt rahulik meeleolu tekkis. Täiesti mittefiguratiivne, aga ometi liigutas kindlal moel mind vaatajana. Küllap rullitõmberibade rütmid, värvipudemete rütmid. Nad vaatasid mind hästimääratletud pilguga. Aga katsu sa seda sõnadesse panna? Nüüd ma ei öelnudki midagi.

inimlik

Mäletan, kunagi üks tuttava tuttav ütles mulle seltskondliku vestluse käigus umbes nii, et ma olen üks täispuhutud kehkenpüks. Küllap ma olin solvunud ka, ei mäleta; meelde on jäänud teatav rahuldustunne – ränk on kuulda kiidusõnu, sest siis sa justkui peaksidki nende vääriline olema. Aga nonde sõnade peale – mis ei olnud muide öeldud vihaga ega ärritunult, vaid lihtsalt nagu nending – hakkab kerge, sest nad ei kohusta sind millekski ja isegi pigem kergendavad kohustusekoormat. Inimene inimesega.

Soomees

Tulin pühapäeval analüütilise filosoofia suvelaagrist, tagasiteel ajasin rongi Otiga terve tee juttu. Kolm tundi ja veerand möödus nagu viis minutit. Rääkisime ühest ja teisest, aga kõige rohkem Soomehest, mis oli üks konverentsil kasutatud näiteid. Soomees (Swampman) on ameerika analüütilise filosoofi Donald Davidsoni mõtteeksperiment. Davidson läheb sohu, teda tabab välk ja ta saab surma. Samal ajal aga lööb läheduses teine välk ja selle mõjul koonduvad aineosakesed niimoodi, et tekib täpselt samasugune keha nagu Davidsonil. Tema aju on identne Davidsoni omaga ja seetõttu käitub ta täpselt nagu Davidson. Soomees läheb Davidsoni koju ja hakkab kirjutama samasuguseid artikleid nagu Davidson. Davidson (st. tolle artikli autor) väidab, et selles loos on Soomees ja Davidsoni vahel ikkagi erinevus, kuna nende ajalugu on erinev (nad sündisid erineval ajal).
Vestluses ja väitluses Otiga ütlesin ma järgmist. Ma võin möönda, et sellise mõtteeksperimendi kaudu saab mingeid küsimusi (nt mina identsus vms) näitlikustada ja mõtelda, kuid see mõtteeksperiment jätab sellegipoolest minusse ebamugavustunde. Sellel on – edenevas sügavusastmes – kolm põhjust: (1) teisendus Davidsonist Soomeheks käib täiesti müstilisel moel (välgu mõjul); (2) see on pelgalt sõnaline ja maailma suhtes irdne eksperiment ning (3) sellise mõtteeksperimendi konstrueerimine juba eeldab tervet metafüüsikat,

(1) On täiesti meelevaldne oletada, et välk võiks inimkehi koostada. Seda probleemi peaks aga saama kasvõi mõtteeksperimendi korras siluda näiteks nii, kui oletada muundava meediumina välgu asemel mõnd tehnilist aparaati, mida me ei suuda küll praegu ette kujutada, aga millesarnaseid on ulmezhanris tihti välmitud. Need oleksid nö 3D faksid või teleporterid. See tunduks juba realistlikuma kujutluspildina, et skanneeritakse mingi ruumiline objekt ning et ta pannakse samadest materjalidest teises kohas kokku.

(2) Juba tõsisem probleem on see, et sedasorti eksperimendid on sõnalised, kuna neid põhimõtteliselt ei ole võimalik tegelikult konstrueerida. St nad on asjade ja maailma suhtes irdsed; nad ei puutu asjadesse, vaid on konstrueeritud puhtalt sõnadega. Selles suhtes (konstrueerimine) kuuluvad nad pigem kirjandusteooria kui filosoofia valda. Miks nad pole konstrueeritavad?
(a) Ei ole võimalik, et loodaks Davidsoni täpne koopia. Esiteks rikub see kvantmääramatuse printsiipi: täpse koopia ehitamiseks me peaksime täpselt teadma algupärandit. Algupärase Davidsoni kehaosakeste täpset asukohta ja liikumiskiirust ei ole aga põhimõtteliselt võimalik teada. Nii palju eeskätt füüsikalise tasandi kohta.
(b) Teiste, kõrgemate hierarhiatasandite puhul (keemiline, bioloogiline, inimlik) eeldab see mõtteeksperiment reduktisionismi ehk seda, et kõrgema tasandi seosed on taandatavad madalama tasandi omadele. St. isegi kui me jätame praegu kõrvale probleemid kvantmehhaanikaga, siis et kui meil oleks antud samasugune füüsikaline tasand, siis oleksid kohe antud ka kõik kõrgemad tasandid. See ignoreerib ruumi reaalsust; ruumi mõistetakse ainult väliselt, objektiveerivalt. Ruum on aga algupäraselt lahti volditud esimeses isikus ning kolmanda isiku ruum on sellest tuletatud. Ruum on algupäraselt väesolev, mittemeetriline, ning ta saab meetriliseks mõõdetavaks homogeenseks objektiivseks ruumiks alles mingi ajalise, kestusliku protsessi tulemusena. Meetriline ruum alles tekib väga mitmejärgulise eristamistöö tulemusena. Alumine kehatasand (nt aatomid) küll põhjustavad ülemist tasandit, kuid nad ei põhjenda seda. Isomeerides on täpselt samad aatomid, aga nendevahelised keemilised sidemed paiknevad ruumis teistmoodi. See ruum aga just nimelt luuakse keemilisel tasandil, keemiliste sidemetega. See pole küll muidugi füüsikaga vastuolus, aga rangelt atomaarse tasandi seisukohalt jääb see alamääratuks. Kui me nüüd ütleme, et keemia seadused “on juba seal”, siis me tegelikult oleme tagantjärele targad: kuna me teame, milline keemia on, siis oletame, et see on alati olemas olnud. Aga kui me asetuksime universumi staadiumisse, kus temperatuus oli veel nii kõrge, et polnud veel tekkinud keemilisi sidemeid, siis ma väidan, et mitte ükski aju poleks suutnud kujutleda, milline keemia olema saab. Selle ennustamine oleks olnud sama hea kui ennustada ette, millised saavad olema järgmisel aastal kirjutatavad luuletused. Põhjustamise ja põhjendamise eristamine keemia ja füüsika tasandil ei tee praktilises kirjelduses vist pea mingit vahet, küll aga saab see eristus oluliseks bioloogilisel ja eeskätt inimlikul tasandil. Soomehe puhul eeldatakse, et kui meil on antud füüsikaliste osakeste konfiguratsioon, siis on sellega ära määratud juba ka kõik kõrgemad keha hierarhiatasandid. See on ekslik.
(c) See mõtteeksperiment ignoreerib ka aja reaalsust, kuna eeldab, et minu kujunemisloo saab suruda ühtekokku, ajalise kestuseta hetkesse, ning et on võimalik luua minu koopia ka ilma seda kujunemislugu reaalses kestuses lahti rullimata, hetkelise loomeaktiga. On arusaamatu, kuidas Davidsoni järgi Soomees küll käituks nagu Davidson, kuid ei tunneks kedagi ära. Miks peaks mitteäratundmine piirduma ainult inimestega, ja mitte laienema asjadele? Miks peaks tabama Soomeest prosopagnoosia, aga mitte ulatuslikum agnoosia? Ja kui ta ei tunneks ka asju ära, kuidas saaks ta käituda nagu Davidson (rääkimata davidsonlike artiklite kirjutamisest)?

(3) Selle mõtteeksperimendi konstrueerimisega on seega juba väga palju eeldatud, sellesse on kätketud terve metafüüsika. Ta peaks aitama lahendada või mõtelda küsimusi, kuid oma probleemiasetuse viisiga ta juba määrab suures osas vastused ette. Selles ignoreeritakse reaalset ruumi ja reaalset aega (reaalset=kogetud). See näib eeldavat võimalik-tegelik (potentsiaalne-reaalne) metafüüsikat, kus tegelikkus on vähem kui võimalikkus, kuna tegelikuks saamine kahandab võimalikkusi. See on jällegi puhtabstraktne, sõnaline skeem. Asjaline skeem käib väes- ja käesolu (virtuaalsuse-aktuaalsuse) kaudu: väesolev saab käesolevaks eristuste loomise, nende aredaks muutmise kaudu. Sellise kättejõudmisprotsessiga luuakse keha (reaalne ruum) ning seda ei saa meelevaldselt kokku suruda, vaid kätkeb reaalset kestust: igas kättejõudmisetapis luuakse midagi uut (st see pole millegi vähenemine, võimaluste kahanemine). Eelnevad metafüüsilised valikud aga mõjutavad seda, mida mõtteeksperiment on mõeldud uurima, st subjektsust, minasust, identiteeti.

Kuni uuritakse ainult seda, kas Soomees on Davidson või mitte, on tegemist teadusliku hoiakuga, mille lähtekohaks on kirjandusteaduse valda kuuluv nähtus. Kui filosoofia tunnuseks pidada seda, et ta tegeleb kõigega ega jäta põhimõtteliselt midagi välja, siis selles mõttes filosoofiaks saab see mõtteeksperiment siis, kui millalgi küsitakse ka sellise eksperimendi konstrueeritavuse, tema eelduste ja tingimuste järele.
Eelnevale saaks vastu väita samal moel nagu väideti vastu mu imeulme teemalisele paskvillile. Aga ma jätan selle praegu lugejate hooleks.

Blitzbildung

Ajasin täna (st nüüd juba eile) Eiguga telefonitsi pikalt juttu. Tal näikse olevat mingi süstemaatiline plaan hariduse kohta. Me väga üksikasjalikult ei jõudnud rääkida, aga üks asi on mustandi-faasi rõhutamine ning see, et haridus peaks aitama liikuma erinevate valmimisfaaside vahel – ka mustandifaasi saab teataval määral õpetada-harjutada. Sellest vist kirjutasin siin ükskord varem.
Aga teine asi, mis mul kõrva torkas, oli see, et Eik tõmbas paralleeli praeguste ülikoolide ja traditsioonilist tüüpi asutuste ja asjaajamise vahele: vertikaalne juhtimisstiil, suur kohmakas jäik struktuur. Nagu traditsiooniline sõjavägi oma käsuliiniga. Sellest saab eristada teistsugust strateegiat: sõjas Blitzkrieg’i näol (kus suhteliselt väikesed ja autonoomsed mobiilsed üksused võtsid endale vahetu ülemuse ees ülesande, ja siis asusid seda täitma. Sakslased saavutasidki Teise maailmasõja alguses edu eeskätt seeläbi, et nad kasutasid paremini aega, nende reageerimise ja ageerimise tsüklid käisid kiiremini – samas kui materiaalselt olid nende jõud prantsuse armeega võrreldavad või väiksemadki. Sama strateegia Iisraeli 6-päevases sõjas ja Lahesõjas (selle kohta vt. Boyd). Või ärimaailmas Google, mis Eigu sõnutsi sai alguse paarist inimesest ja koosnevat praegugi väikestest suhteliselt autonoomsetest üksustest. Me ei jõudnud sellest pikemalt rääkida, aga tundub huvitav, kuidas sedasama strateegiat saaks kõrghariduses rakendada. Ma ei suuda veel üksikasju näha, aga mingi õhev aimdus on. Kuidas see võiks arendada hoopis teistlaadi võimeid.
.

rõõm ja muusika

18. aprillil oli Nigulistes Iegor Reznikoffi kontsert. Ümisesin seal burdonistina kaasa. Me saime väga napilt harjutada, nii et selle kohta tuli meil isegi hästi välja. Ehkki vajusime aeg-ajalt ära. Aga ujusime välja. Ma olen muidu eluaeg laulnud ainult mitteametlikult. Lapsena Uues Maailmas peldikus – oli meil selline kõrge laega akendeta sügava kumeda kajaga kemmerg, kus ma laulda armastasin. Ja hiljemgi niisama omaette. Ametlikust laulmisest ei tea ma midagi. Mine tea, vahest on isegi hea, sest Reznikoffi laulmine on naturaalne, mittetempereeritud. Mulle ongi see istunud väga loomulikult, ja ma ei pea mingeid harjumusi ümber harjutama. Laulmine on minu jaoks alati olnud keha võnkumine samavõrd kui hääle võnkumine. Loomulikus skaalas on need võnkumised ka ilmselt loomulikumad. Mul on tunne, et see korrastab keha ja meelt. Eks häält tekitades keha ju võngubki, ja kui võnkumised omavahel väga hästi sobivad, siis see peaks kehale hästi mõjuma ja teda rõõmustama (Pirjo muide hakkaski burdoonilaulmise ajal itsitama: ta ise ütles pärast, et olukorra koomilisusest, aga mine tea, võib-olla hoopis ta keha rõõmustas ja selle õigustamiseks mõtles teadvus koomika juurde). Keha ja meel aga on üks ja sama asi. Nii et kui keha harmoniseerub ja rõõmustub, siis peaks ka meel seda tegema.
Nõnda ka laulmise ajal tunnetasin oma keha võnkumist, ja tema koosvõnkumist teiste lauljate, kirikuruumi ja lauluga. Igatahes kui maha istusin, siis polnud kehas mitte mingisuguseid pingeid (nagu ühelt mitteametlikult lauljalt pärast esinemist eeldada võiks), hingamine oli vagur-vagur, ja esimese sissehingamise tegin alles mingi poole minuti pärast. Justkui oleks mõtlustanud.

David Rothenberg

8. aprillil esines Tartus zoosemiootika konverentsil David Rothenberg. Üks paremaid esinemisi, mida ma üldse kunagi kuulanud olen. Tegemist on klarnetimängijaga, kes on välja andnud hulga džässiplaate. Aga muuhulgas on musitseerinud ka koos loomade ja lindudega. Mitte niisama loonud muusikat nende häälitsustest inspireerituna, vaid tõepoolest koos nendega. Oma esinemises näitas ta videosid, kuidas ühel juhul musitseeris koos ühe rästalisega ja teisel juhul küürvaalaga. Muusika sündis tõepoolest nende kahe (st. inimese ja ühel juhul linnu ja teisel juhul vaala) koostööst, nii et kumbki tõi sisse oma motiive ja üks kohanes teisega ning üks pluss üks võrdus kolm. David näitas ka arvutist salvestisi visuaalsel kujul, kus klarnetisti ja linnu/looma teineteisega sobitumine oli detailselt näha. Näiteks vaaladel olevat raske püsida ühel noodil, aga vastuseks Davidi klarnetimängule produtseerisid nad mingi analoogia sellele, nii et nad võnkusid ühe noodi ümber üles-alla. Aga muidugi ei piirdunud nende koostöö selle tõigaga, vaid on tohutult palju keerukam ja huvitavam.
See oli erakordselt sümpaatne selle poolest, et siin polnud elusolend pelgalt (uurimis-) objekti rollis, vaid oli ise tegija, ja sealjuures loominguline tegija. Ja oli tohutult meeldiv näha kedagi, kes elusolenditesse niimoodi suhtub. Mul hakkavad sipelgad üle selja jooksma, kui ma kohtan sellist avanemise ja ehtsa uudsuse tekitamise momenti.

Vt. ka:

http://www.thousandmilesong.com/clarinet-humpback-duet/
http://www.whybirdssing.com/
http://www.davidrothenberg.net/

Fantaasiakirjandus

On levinud nn. fantaasiakirjandus (phantasy): potterid jms. Ometi pole sellel midagi pistmist fantaasiaga tugevas mõttes, vaid see on lihtsalt eskapism. See on unelemine, laadis: ah, mis oleks, kui ma saaks lennata; ah, mis oleks, kui mul oleks võlukepike, mis mu soovid täidaks, ah, mis oleks, kui... Ei seata küsimuse alla minu olemist maailmas ega mõelda läbi (st. kujutleta) põhjani selle uue maailma loogikat, vaid lihtsalt üks kujutluspilt järgneb teisele nagu halvas daydreaming’us. Muide, neid uusi “nõialugusid” ei saa segamini ajada vanade nõialugudega, muinasjuttudega, kus lendavad vaibad, võlukepikesed jne. pole lihtsalt ettekääne siit maailmast põenemiseks, vaid just nimelt selle kaudu laiendatakse meie maailma, võimendatakse, väestatakse seda – nii juhul, kui neid võetakse sõna-sõnalt shamanistlike rännakute kirjeldusena (liikumine/lendamine maailma eri kihtide vahel), kui ka siis, kui neid tõlgendatakse moralistlikult (nt. “vägev vähk ja ahne naine”).

Fantaasia on üks inimese olulisi võimeid, millega ta saab muundada ja laiendada oma maailma – juhul, kui see puudutab teda tervenisti. Tolles fantaasiakirjanduses aga jääb see ainult osaliseks. Maailmast lõigatakse välja mingi lõik, ehitatakse fiktiivsed seinad ümber, ja edasi käib kõik omas mahlas – ilma et see mind tervikuna muundaks. Spinoza määratles kaht sorti rõõmu: üks puudutab mind tervikuna – see on reipus (hilaritas) –, teine aga puudutab mind ainult osaliselt – see on “kõdi” (titillatio). Terviklik rõõm ehk reipus on alati hea, aga osaline rõõm ehk kõdi varem või hiljem muutub halvaks (st. toodab kurbust), kuna ühe keha- või vaimuosa kõditamine ehk “rõõmustamine” hakkab varem või hiljem segama teisi osasid ja häirib minu kogutoimimist. Mul on tunne, et fantaasiakirjandus teeb just sedasorti “kõdi”: valmistab osalist rõõmu, mõnu, aga selle hinnaga, et ma ülejäänu ära unustan. Antud juhul see ei ole see teema, et ükskõik mis raamatut lugedes sa “unustad ära” “tegeliku” elu. Või ütleme, et unustust on heaks ja halvaks. Kui ma loen reibast raamatut, mis mind tervikuna rõõmustab ja on nii mitmekesine ja tugev, et liigutab mind üleni, siis sellise lugemise ja “unustamise” ajal ma kogun jõudu ja ma virgun lugemisest reipamana, tugevamana. Aga kõdiraamatut lugedes võib mul küll tundide kaupa mõnus olla, aga ma ärkan sellest väsinuna, ma olin enda ära unustanud, jõudu raisanud. On olnud raamatuid, mille lugemise järel on mul must tunne, justkui ma oleks ennast risustanud. Kõdiraamatud.

Fantaasiakirjandus – õigemini, fantaasiavaenekirjandus – pole isegi lapsik, vaid infantiilne.

Ma tunnistan, et ma vaimse hügieeni mõttes ei ole sedasorti kirjandust lugenud ja ma rääkisin kuulu järgi (olen lugenud Tolkieni, aga nii mastaapne ja üksikasjalik eskapism nagu tal omandab juba uue kvaliteedi). Nii et vaielge aga vastu, teie, kes te olete lugenud.