kodu ja loomad

Kui korterisse sisse kolisin, olin esimesel päeval üksi. Naaber tuli järgmisel päeval, kuulsin välisust. Tegin oma hommikusi asju, ei olnud mahti tervitama minna, tema tõmbus oma tuppa. Kui oma asjad valmis sain ja hakkasin kabinetti minema, koputasin ta toa ukse taga. Esiotsa ei midagi. Prõmmisin veel. Lõpuks tuli ähmi täis olekuga nooruk, hakkas õhku ahmides rääkima, pidevalt korrates: “On veel küsimusi?” kuni pageski tagasi oma tuppa, kus arvutimäng teda ootas, nagu ta ütles. Nädalavahetusel kükitasin praktiliselt kogu aja kodus. Mulle pole mingi probleem päevade kaupa üksi ühes kohas olla. Olen üldiselt ümbruse ja ümbritsejate suhtes üsna leplik, sageli isegi heatahtlik. Võib-olla sellepärast, et mu enda tasakaal on nii habras, et ma ei saa väljas jõude raisata. Seal on jamasid niigi palju. Mul on hulk koduloomi. Muidu on sipelgad ja õhtuti tulevad lambivalguse peale ka putukad. Paar taime on samuti. Avastasin laualt putukatõrje pritsi. Ma vist jätan selle kasutamata. Kui asi just väga eksistentsiaalseks ei muutu. Veel teiste olenditega suhtlen pargis, kui taijid tehes otsmik märjaks läheb ja tiivulised kaimud jaole tõttavad. Vaaladel ja haidel on igasugu saatekalu, kes neilt parasiite söövad. Või ninasarvikutel, elevantidel, krokodillidel on omad linnud. Inimesele võiks samuti ära kuluda elukaid, kes näiteks ta higi ära sööksid – mida inimesel nagunii tarvis ei lähe ja mis talle pigem tülikas on.

Ülikooli tänaval

Tartus Ülikooli tänaval, Illegaardist veidi bussijaama poole laman idapoolsel kõnniteel, puhkan-pikutan, jalad lõunasse. Päikse käes. Mu hobune vankriga seisab otse kõnnitee kõrval. Möödub mees, omis mõtteis, sülitab. Väljasüljatud plastmassjubin keerab õhus ja maandub minu lähedale. Naeran. Mees pöördub ümber, ärritunult: “Mille üle sa naerad?” Mina: “Kas naerdakse tingimata millegi üle?” Siis kukub mees patrama, et tal olla Lääne-Euroopas kontaktid ja et ta on seal olnud. Igaks juhuks kargan ühe ropsuga püsti, teen poolkaare kaariku kõrvale.

Wien

Varsti saab nädal aega siin oldud. Käisin täna päris Doonaud vaatamas. Seni olin ainult Doonau kanalit pidi tuianud. Doonausid on siin palju. On veel Uus-Doonau ja Vana-Doonau ja mis kõik veel. Doonau kanal oli algselt lisajõgi, aga vist 16. sajandil juhiti teine ots tagasi Doonausse, et seeläbi üleujutusi reguleerida. Vanalinn ei olegi otsapidi Doonau, vaid Doonau kanali ääres. Tagasiteel sattusin mingile tühermaale. See on mulle päranduseks antud, et ma alatihti karu perse satun. Olen ekselnud igas keskkonnas, linnas, aedlinnas, maal, metsas jne. Vabalt konnanud – või mitte nii vabalt, unistades, et saaks õige raja peale. Kogu eluga on nii, et unistan, et saaks õige raja peale, aga mida vanemaks ma saan seda hägusemaks see ideaal muutub. Võib-olla on see isegi võimatu. Võib muidugi mõelda, et mis see õige rada on ja et kas rada, mida ma pean valeks, pole mingis kaudses või varjatud mõttes õige, ja vastupidi. Süda valutab kuni tuksub. Insomma. Mainisin eelmine kord, et Viin on mingites elukvaliteedi hinnangutes vahel saanud valituks esimesele kohale. Pole imestada. Ühistransport näiteks käib siin öö läbi. Kõige pikemad metroovahed on öösel 15 minutit. Ma vist polegi kuskil linnas elanud, kus ühistransport öö läbi sõidaks. Netist lugesin veel, et Viinis on valdavalt sotsialistid võimul olnud ning et siia on ka näiteks hulgaliselt sotsiaalmaju ehitatud. 30-ndatel pidasid sotsialistid ja konservatiivid isegi väikese kodusõja maha. Metroos muide pole mingeid väravaid nagu Pariisis või isegi Hiina linnades (Pariisis nõuab see ikka päris suurt meisterlikkust ilma piletita sisse saada – kui just kellegagi koos ei lähe vms; Hiinas mitte nii erilist). Lihtsalt on piletimüügiautomaadid ning sissekäigu juures kompostrid ning manitsevad sildid, et kallid kodanikud, komposteerige pilet. Võib-olla siis mingeid kontrolöre käib. Pariisi karastunud noorukitele oleksid nad ilmselt korraks köhatada. Igatahes ametlikult on trahv sada euri. Linnamüür lammutati siin kenasti maha nagu igas moodsas euroopa linnas, Pariisis näiteks. Olnuks Tallinn jõukam, oleks ka seal lammutatud. Müüri asemele tehti avar ringbulvar. Elan 2. Bezirkis, 8-kordse maja viimasel korrusel kolmetoalises korteris, millest minu päralt on kaks tuba. Tubade ees on veel terrass. Grillgi on olemas. Näeb üle majade künkaid viini lääneosas. Maja liftiga tohivad omapäi sõita kodanikud alates 12. eluaastast. Viinis on muljet mööda hämmastavalt palju venelasi – st neid, kes paistavad siin elavat. Iga natukese aja tagant kuulen, kuidas vene mamsel oma last utsitab või vanamees kamraadile midagi seletab jne. Ei tea, miks just siin. Muidugi, juba külma sõja ajal oli Austria ida ja lääne luurajate kohtumispaik. Austriaga võinuks vabalt minna ju nagu Saksamaaga, et ta oleks ära jagatud okupatsioonitsoone pidi. Aga venelased läksid siiski välja, tingimusel, et Austria ei astu Natosse, ja küllap neil siin omad sotid ja sidemed jäid. Peale venkude nägin täna ka türklasi. Käisin kodul ümbruses ringi, sattusin isegi türgi spetspoodi, kus puha türklaste kraam. Ostsin mune ja viigimarjamoosi. Omal ajal pandi türklased just Viini all seisma. Siit kaugemale nad ei jõudnud. Ja viimati 17. sajandi lõpu poole said isegi niimodi vasta püksa, et neil tekkis kaos, misläbi Austrial õnnestus lahmakas maad ära vallutada (nt Ungari alad). Habsburgide impeerium. Stefani katedraalis käisin. Õigupoolest käisin raamatupoes ja katedraal oli sealsamas, ühitasin. Muidu ma väga turisti ja kultuurat pannud ei ole. Istun kabinetis või kodus ja teen tööd. Kui lapsed külla tulevad, eks siis kaen rohkem ringi. Jõudu kõigile.

viin

Olen nüüd paar kuud Viinis, saabusin eile. Rahulik koht, juba alates sellest, kuidas lennukist maha tulles kõndisin üksinda mööda koridore pagasi kättesaamise koha poole. Mingite mõõtmiste järgi on Viin olnud maailma inimarenenuim linn. Tuierdasin eile Doonau kanali äärt pidi; inimesed kimasid rattaga või kõndisid, mõni timmis oma graffitit või tegi vana peale uut. Olen kaim (fellow) Inimese Uurimise Instituudis, mul on oma kabinet. Saan volilt teha teed-kohvi, tööpäevadel antavat tasuta lõunat, mis peab nüüd varsti selguma. Kommunism. Kaimudelt tahetaksegi siin kommuuna-elu. Ühine lõuna on selleks hea mõte. Muidu on ka ühised seminarid ja loengud, aga suvel neid õnneks ei ole. Ütlen õnneks, sest see võiks muutuda koormavaks, kui peaks neil käima. Anna Polikovskaja on samuti siin majas stipendiaadina olnud.

Alet-les-bains

Olen viimast päeva Languedoc'is külakeses nimega Alet-les-bains. Homme kella poole seitsmest hommikul poole kaheteistkümneni õhtul sõidan rongide ja lennukitega. Ühest karu persest teise. Tähendab, transpordilises mõttes. See on siin väga ilus koht. Täna vallutasin kohaliku mäetipu 1230 mümp. Nagu konverentsidel ikka, pole ettekannetest tolku. Henry Rosemonti ja Roger Amesi jutud olid huvitavad. Aga kõige huvitavamad jutud on kuluaarides. Siin oli paar head momenti. Ehk jõuan need mingiteks juttudeks kirjutada. Aga Académie du midi, mis on selle sündmuse nimi, kus ma viibin, on üleaastane üritus, mis algas mingi 18 aasta eest vist. Algselt oli mõeldud ida ja lääne filosoofia kokkusaamisena, üks aasta rõhuta läänel ja teine aasta idal. Aga lääs suri välja ja järgi jäi ainult ida. Ida on, tõsi küll, algsest suuremast mitmekesisusest kokku tõmbunud eeskätt hiina ürituseks. Mõned asjad olid ka jaapani kohta ja üks tiibeti peale. Aga indiast ja koerast polnud ühtki eraldi ettekannet. Terve kari jutte oli Zhuangzi kohta, aga see johtub juba teemast "Rändamine ja maastikud". Paar juttu oli puhtalt filosoofiast. Mitmed rääkisid Heideggerist, üks üleni. Huvitav on muide, see, et ehkki konverents toimub prantsusmaal, on see sakslaste korraldatud ja siin pole ühtegi prantslast. Vist mitte shovinismist, vaid pigem sellest, et nad kas miskipärast ei tea sellest või siis väidetavasti sellest, et nad ei oska inglise keelt. Whatever. Tallinna lennujaamas sirvisin Sauteri motikaraamatut. Muidu on seal väga kummaline valik. Eks Sauter oli seal ilmselt mootorratta tõttu (seostub reisimise ideega, nõnda nagu lennukki). Mingid kokaraamatud ja elulood. Ükspäev oli väljasõit ja me kaesime katarite kindlusi. Olid nagu need, milles tütarlaste unistustes rüütlid elavad. Kunagi oli see siin ju euroopa edasijõudnumaid paiku, enne kui põhjabarbarid ta mutta tagusid.

ootushorisont

Nägin unes, kuidas olin hotelli koridoris. Selle otsaseinal oli paar pilti. Kui ma aga jälle pilgu sinna pöörasin, olid seal hoopis teised pildid. Olin äärmiselt hämmastunud, sest kõigest mõni hetk tagasi oli vaatepilt olnud teine. Küsisin sealsamas olevalt kolmelt hiinlaselt, et kas nemad vahetasid pildid ära. “Loomulikult,” vastas üks neist asiselt.
Olin just eile pidanud loengut Husserlist ja rääkinud tajus kätketud ootusehorisontidest, ja muuhulgas maininud, et kunstis vahel just nendega mängitaksegi ning et see võib tajuvõimet värskendada. Nüüd lavastasin ise endale unenäos säärase “teose”.

muusika

Ah soo, eelmise täienduseks veel. Muusika ja selle õppimine on minu meelest meie kultuuris alahinnatud. Võib-olla see seoses uute tehniliste võimalustega muutub, nö “alt üles”. Aga mis toda “ülemist” otsa puudutab, siis seal pole vist väga palju muutunud. Pilliharidus on üksikutele lastele, kes muusikakoolis käivad pluss mõned entusiastid pluss teismeliseas kitarri tinistama hakkajad jms. Enamiku jaoks on koolis muusikatund, mis aga on karjale ja kus muusikaga ja muusika tegemisega vist enamikul mingit isiklikku sidet ei teki.
Ometi on vist kõigis vanades kultuurides muusika olnud hariduse üks alustalasid. Hiinas oli muusika üks põhiline konfutsiaanlik väärtus; arvati, et muusika teeb kombekamaks, kultuursemaks ning et muusika on seoses ka inimeste ja kultuuri meelelaadiga (noh, tõepoolest meenutagem nt. nõukogude liidu marsihelisid ja mazhoorseid helistikke; Märt-Matis Lill ütles, et kontsis olevat heliloojatel koguni olnud mingi koefitsent, kui palju peab olema mazhoorseid teoseid ja kui palju tohib olla minoorseid; siin pidi olema mingi arusaam muusikaliste kvaliteetide ja inimese hoiakute-kalduvuste vahel: mazhoorne teeb rõõmsaks ja minoorne kurvaks, ja tuli olla iga hinna eest rõõmus, progressiusku jne.). Ja Kreekas samamoodi oli muusika praktiliselt kultuursuse sünonüüm.
Vana-Hiinas kritiseerisid moistid “muusikat” (ehkki pigem ilmselt eeskätt liigpillavaid tseremooniaid, mille käigus kasutati ka muusikat, kui muusikat ennast); uusaja Euroopas panid muusikale võib-olla põntsu – kui nii dramaatiliselt väljenduda tohib – industrialiseerumine ja uued ratsionaalsed lähenemised haridusele. Muusika on lihtsalt üks õppeaine koolis. Süvendatult peavad seda õppima need, kes tahavadki muusikuks saada, aga kõikide ülejäänute jaoks on see kõrvaline asi, üks õppeaine teiste seas, ja mitte just kõige olulisem. Ma ei tea kedagi, kel oleks jäänud kool või klass muusika hinde pärast lõpetamata.
Aga midagi on võib-olla viltu sellise haridussüsteemi endaga. Lugejad pole vahest minuga nõus, aga mulle tundub, et muusika peaks saama või võiks saada jälle üheks hariduse alustalaks, eriti alg- ja põhikoolis. Steiner-koolis kuuldavasti kõik lapsed mängivad natuke pilli. Ega ma ei oska seda ise päris hästi põhjendada, miks see nii võiks olla. Mul on nagu selline aimdus, et muusika aitab harmoniseerida inimest ennast. Et kuidagi muusikalised struktuurid (helistikud, noodid, meloodiad, ...) korreleeruvad siseseisundite ja psühholoogiaga ning et sellest võiks tekkida positiivne tagasiside ring. Ja ma usun, et tegelikult on kõik inimesed musikaalsed. Mulle tundub, et lihtsalt suur osa inimesi (mina muide sealhulgas) on ära hirmutatud, neile on sisendatud, et nad ei ole musikaalsed, nad on lõpuks seda uskuma jäänud, ja teinud selle väära kuulutuse tõeks. Kurb tõde (nt hiina keeles kirjutatakse "muusika" ja "rõõm" sama märgiga, ehkki sõna on erinev).