teorbio

Käisin teorbios. Esimest korda olin seal 2007. Üks või kaks korda on ka vahele jäänud. See on mõnus sündmus, esiteks sellepärast, et seal on koos hulk erinevaid inimesi, esiteks väga erinevate valdkondade bioloogid (bakterid, seened, taimed, loomad; geneetikud, viroloogid, etoloogid; biosemiootikud, ...), teiseks teisi teadlasi (geolooge, füüsikuid, keemikuid, matemaatikuid, informaatikuid, ...), kolmandaks hoopis teisi (kirjanikke, filosoofe, ...). Mitmekesine seltskond. Ja teiseks toimuvad need erinevates kohtades kuskil looduse rüpes, ja alati kuulub programmi sisse hommikune looduseskäik “silmad lahti” ehk “rekognoos”, kus käiakse ja vaadatakse-kuulatakse, milliseid taimi, seeni, linde jm näha-kuulda on. Üks aasta käidi vastava aparaadiga öösel nahkhiiri kuulamas. Peale selle saab peavarju ja kenasti süüa.

Kuna ma pidin reedel loengut andma, siis ma esimesest sessioonist jäin peaaegu ilma, jõudsin Kalevi asja päris lõpus. Seekord oli mitu asja seentest. Vello Liiv näitas pilte ja rääkis seentest ning laupäeva hommikul näitas neid ka looduses (pühapäeval tegi seda Tõnu Ploompuu). Kui tema rääkis eeskätt morfoliikidest, siis Maarja Öpik rääkis virtuaaltaksonitest. Hannes Sirkeli jutt oli endofüütidest ehk taimedes sees elavatest seentest ja bakteritest, kes ei tekita temas haiguslikke sümptomeid. Seentejutud olid ühed huvitavamad, aga põnevaid teemasid oli teisigi, taimede maa-alusest elurikkusest, võõrtaimeliikidest jm. Elo Madissoni jutt väljasuremistest ajaloos ja käesolevas ajas tekitas elava diskussiooni. See võrsutas mul endal mõtteid, mille ümber tegin järgmisel hommikul oma jutu. See jäi aga toorevõitu ja tagantjärgi hakkasin mõtlema, et see võis kõlada vastanduvana tollele tegelikult huvitavale ettekandele väljasuremisest. Sealt kerkis esile olulisi küsimusi ja ma tahtsin lihtsalt mõningaid teisi aspekte rõhutada, eelmisi kustutamata. Aga kui kõneaega on vaid 20 minutit, siis pole kerge hoida õigeid tonaalsusi ja proportsioone. Üks huvitav asi oli veel John Grzinichi ja Velju Runneli helisalvestiste esitlus. Helid nii looduses kui kultuuris on mu meelest olulisemad kui võib-olla sageli tundub.

Mu esinemine läkski kahjuks aia taha, aga see pole ka üllatav. Ma olen juba aastaid igasuguseid loenguid ja ettekandeid pidanud, aga nendest ainult paar on olnud enam-vähem, enamik aga läheb aia taha (kuigi teisalt võiks ju ütelda, et just aia taga on põnevad asjad, looduslik mitmekesisus, mis erineb aias kultiveeritud liikidest). Häda on eeskätt selles, et ma ei suuda ennast eksplitseerida; sellepärast jääb enamik jutte liiga implitsiitseks, hämaraks, arusaamatuks. Ometi mulle endale võib tunduda (ja enamasti tundubki), et ma tahan öelda midagi äärmiselt lihtsat, kohati banaalsetki. Aga miskipärast on selle väljaütlemine peaaegu ületamatult keeruline. Ja iga kord on mul illusioon, et “vaat see kord õnnestub”, või et “nüüd on küll nii lihtne asi, et seda õnnestub hästi välja ütelda”. Aga läheb muidugi jälle teiste sekka aia taha. Kummaline on muidugi see, kuidas ma selle jälle ära unustan ja järgmine kord sama naiivne olen. Muidugi ega alusetu enesekindlus pole parem.

Eks palju sõltub ka publikust, mõnedele on lihtsam rääkida. Mul on väga häid kogemusi semiootikute, kunstnike ja muusikutega. Seevastu filosoofide ja teadlastega on mul probleeme, ehkki erinevatel põhjustel. Teadlased ei saa lihtsalt aru, millest ma räägin või nad ei tule selle peale, et sellistest asjadest saab mõistlikul ja liigendatud moel rääkida. Filosoofidega on aga häda veel suurem, sest nad “似懂非懂” ehk justkui saavad aru, aga tegelikult ei saa. “Ahhaa, see on sul nagu Heideggeril” “Ahhaa, see on sul ju nagu Descartes’il” jne, vastavalt sellele, mida keegi lugenud on, millist autorit keegi tunneb ja mille peale on mõtelnud. Äärmiselt harva olen kogenud seda, et filosoof mind kuulab. Vahel on seda juhtunud. See ei sõltu muide peaaegu üldse taustast. Mul on paari analüütilise filosoofiga olnud häid jutuajamisi. Filosoofide viga on see, et nende mõtlemine on lubjastunud, aga kuna nad justkui on mõtlemise spetsialistid, siis nad ise ei pane seda tähele, või kui panevadki, siis uputavad sõnavahu alla. Päris mõtlemine algab mõtlemise võimatusest. Ma olen tuhat korda tundnud tülgastust kogu selle kupatuse vastu.

.

ängistus

Talv seisab ukse ees ja jälle ma ei tea, kuidas seda üle elada. Austria stipendiumist hoidsin kokku, aga see sulab otsekohe koos lume, külmade ja arvete tulekuga. Varem oli mul üks või kaks loengut, nii et oli aega ka tööd teha, aga nüüd on neli loengut ja mul pole aega raha teenida. Ma ei saa salata, et selles ängistuses on oma võlugi, see hoiab eksistentsi paratamatuste küljes kindlalt kinni ega lase katust sõitma minna, kolimani fiktiivilma. Äga see ei võta ära kübetki selle rusuvusest ja ahistavusest. Nagu uppuja või kõrbejanune teeb viimsed jõupingutused, nõnda ka mina õhutan ennast veel mõned kuud pingutama, et püüda kasvõi mingisugusel moel ära teha kaks olulist asja, ühe kirjutise ja ühe tõlke. Vähemasti kirjutise. Ehkki sellegi puhul ma tean juba, et sellest ei tule midagi nii toredat ega vägevat nagu ma unistasin, aga nõnda nagu hingevaakujal pole aega hõllanduste peale raisata, nii ma’gi ei hooli sellest ülearu. Vähemasti mingil kujul püüda valmis teha. Justkui lunastaksin sellega midagi. Justkui tõmbaksin sellega lõpuks hinge. Edasi on tume maa. Hukk või mingisugune eluvorm, ei tea. Ja võlgu ollakse ainult kuni surmani. Mitte rohkem.

viimased viinist

16.09.12

Käisin Doonaukanalis ujumas. Mul on oma ujumiskoht, väikese laiu peal. Vesi on sutsu jahedam, aga ega Eestis ongi suvel sooja ilmaga vesi selline. Vahelduse mõttes lugesin pärast Le Cléziod. Ma ei saa ilukirjandust lugeda, see neelab mind enda sisse, ajataju kaob ära. Nüüd igasugu rünkpilvsed ähvardavused sikutavad mu sealt välja, teismelisena võisin päev otsa raamatu sees olla. Ja kui raamat läbi saab, siis on samasugune tunne nagu siis kui oled tund aega suusatanud ja suusad alt ära võtad, või kui oled pikalt ujunud ja jälle kindlale maale tuled. Natuke imelik, võõras.

..

Mu tee Instituudist Ülikooli läheb USA saatkonnast mööda. Ungari saatkond on otse kõrvalmajas ja ma oletan, et vanasti oli ka praegune USA saatkonna hoone miskitsugune Ungari esindus, juba ühisriigi aegadest. Igatahes fassaadil on kiri “Indivisibiliter et inseparabiliter”, pidades silmas Austria-Ungari liitu. USA saatkond Viinis on teinud sedasama, mis Tallinnas ja ilmselt üle maailma: tänav on blokeeritud, aiaga eraldatud, ainult jalakäijatele on jäetud teises teeservas väike läbipääsukoridor. Tara ulatub ka poolde Ungari saatkonna fassaadi, otse nende välisukseni välja. Tara pole ju teab mis pikk, mingi 30-40 meetrit, aga ometi on selles kolm vahiputkat, kahes otsas ja üks keskel. Autod kontrollitakse põhjalikult üle, vaadatakse peegliga põhja alt, kapott tehakse lahti jne. See kõik on ju hiljutine asi, 911 ja terrorisõja kiiluvesi. Samas nad ise peavad nüüd ka nagu vanglas elama. Palju mõnusam oleks, kui ei peaks sedasorti asjadega nii palju vaeva nägema, Empire.

..

Võtsime pargipingil kahe šveitsi õpetlasega einet. Üks neist oli Itaalia itaallane. Tema jättis oma prahi pingi peale.

..

Kõige mõnusam on hommiku- ja õhtusöök rõdu peal, mis on hästi suur ja kaheksanda korra peal, nii et näeb kaugele. Vaatega läände, nii et näeb päikeseloojanguid, mida on iga päev isemoodi, v.a. kui on hall taevas, mida aga pole ülearu sageli. Seda on laupäeviti ja pühapäeviti, sest nädala sees annab Instituut mulle prii lõunasööki. Õhtust ma siis ei söögi, st. söön saia.

Muide, kui keegi võtaks Patockat uurida, siis on reaalne saada Instituudis aastast stipendiumi. Siin on Patocka arhiiv. Kui Patocka ülekuulamisel ajurabanduse tõttu suri, siis ta õpilased-sõbrad läksid otsemaid ta korterisse, et evakueerida ta paberid, mis muidu oleks võidud ära hävitada või igatahes julgeoleku kätte sattuda. Kuna Praha polnud turvaline, siis kopeeriti suur hulk materjali ja smugeldati siia Austriasse.

..

21.09.12

Tagasi tulles oli nagu käiks pea ringi: kohaliku koloriidiga virrvarr tundus ebareaalne, polnud (veel, taas) kontakti selle õhu ja maaga.

..

kaasmaalased

Käin harva väljas. Eile (nüüd juba üleeile, st. laupäeval) erandkorras tegin ühe tiiru Mariahilfestrasseni (Appi, Maarja, tänav!). Seal kõnetas mind neiu, pärides, ega ma inglise keelt ei oska. Et tema on Eestist ja tahab juttu ajada. Jutt oli selles, et nad kutsusid kontserdile ja müütasid (illegaalselt) plaate.
Neid oli seal mitu tükki, üks noormees rääkis mulle pikalt nii ja naa, et neil on lahe bänd. Küllap on, aga seda juttu on ta sadu kordi rääkinud, ehkki rohkem vist inglise keeles. Tahtnuks plaadi peatada ja lihtsalt inimesega paar sõna juttu ajada. Aga ei osanud. Pole vist kunagi osanud siis midagi head ette võtta. Tean küll, et peaks midagi välja mõtlema, ütlema vahele midagi teisest ooperist, mis inimese jälle maa peale tagasi tooks. Aga eriti kui on võõras inimene, siis ei turgata häid mõtteid. No vot.
Aga oma jutus mainis ta vana-aja bände, Iron Maiden, Whitesnake, Metallica, ja tundis muret, kas ma ikka olen kuulnud neist. No miks ma lapsepõlvebände ei tea. Tore et poisid hevi-ajalugu tunnevad. 
Jah, sellised kokkusattumused tekitavad elevust. Ja on mõnus, kui saab vahepeal 3D inimesega emakeeles rääkida. Aga koduigatsus on mulle miskipärast võõras. Tunnistan, et mul on sagedamini võõraigatsust. See pani mu kunagi romaani keeli õppima ning hiljem vanu ja kaugeid keeli. Ajas Hiina. Lähedane on kauge ja kauge on lähedane. See on muidugi tore, kui on mõni lähedane sõber, kellega saab kaugel olla.

01.09.12, Wien, Österreich

entroopia

Termodünaamika ütleb, et entroopia suletud süsteemides kas jääb samaks või kasvab, ehk et korratus kaldub kasvama, pinged kahanema, potentsiaalierinevused tühistuma. Mis puudutab aga universumi tervikut, siis see on tricky. Kas universum tervikuna on avatud või suletud süsteem? Kas universumi koguvägi järjest rammestub? Või kastab kosmos kätt tünni, mis rammu juurde annab? Eks ole tal tumedat energiat jalaga segada! Vaakumi energiat, tühjuse energiat! 

 

Kombed ja muusika

     Hiina traditsioonilise mõtlemise järgi on ühiskonna aluseks “kombed” (li3禮) ja “muusika” (yuè 樂). Konfutsiaanliku kaanoni nn. viie raamatu hulka kuuluva “Kommetekogumiku” (Liji) muusikateemaline peatükk (nr 19, “Yueji”) ütleb niimoodi, et muusika tuleb seestpoolt ja kombed väljastpoolt (樂由中出，禮自外作). Muusika alus on vaikus või paigalseis (靜), kombed lähtuvad mustrist ehk kultuurist (文). Kokkupuude asjadega emotsionaalselt liigutab meelt (感) ja paneb ta “liikuma” (動), nii et tekivad eelistused ja vältimised (好惡), mis võivad oma erapoolikuses ühiskondlikku läbikäimist pärssima hakata, muuta inimesed ohjeldamatuks ja teisi mittearvestavaks, nii et “tugevamad kiusavad nõrgemaid, enamus türanniseerib vähemust, targad tüssavad rumalaid, pealetükkivad kimbutavad tagasihoidlikke, haiged ja vigased ei saa abi, vanurid, lapsed, orvud ja vallalised ei leia asu” (強者脅弱，眾者暴寡，知者 詐愚，勇者苦怯，疾病不養，老幼孤獨不得其所), st. ähvardab ühiskondlik lihtsustumine. Selle ärahoidmiseks muusika reguleerib eelistusi ja vältimisi.

      Muusika põhifunktsioon on niisiis ühendav, kokkutoov (同). Sellisena aga ähvardab ta jällegi ära kaotada erisusi ja muuta kõik üheks “voolavaks massiks” (流). Selle tasakaalustamiseks on kombed, mis hoiavad erinevusi (異), mis tulevad väljastpoolt (vanemate ja laste, ülemuse ja alluva, mehe ja naise ning sõprade vahel). Kui muusika “ühitab tundeid” (合情), siis kombed “kaunistavad paistet” (飾貌) ehk seda, kuidas inimene suhtleb ümbrusega ja eeskätt teiste inimestega. Kommetega õpitakse valitsema oma keha (治躬) ja see teeb inimese väärikaks ja austatavaks (莊敬). Kui inimene oma väliselt paistelt on kasvõi korraks (斯須) mitteväärikas ja mitteaustatav, siis poevad tema meelde minnalaskmine ja loidus (易慢). Samamoodi kui ta on oma meeles kasvõi korraks ilma harmoonia (和) ja rõõmuta (樂), siis muutub tema meel labaseks ja petturlikuks (鄙詐).

     Teisisõnu, muusika ja kombed nõuavad teatavat harimist ja harjutamist, aga seda ei käsitleta niivõrd sundimisena või ajamisena (“pedagoogia” kui laste ajamise-karjatamisena), vaid nagu kasvava taime eest hoolitsemisena. Muusika puhul on oluline saavutada kergus või hõlpsus (易) ja kommete puhul lihtsus (簡). Muusika on rõõm, nagu leidsid juba hiina kirja leiutajad, kui nad panid neid kaht erinevat sõna (tänapäeva häälduses vastavalt yuè ja lè) tähistama ühe ja sama kirjamärgi (樂) – ja seda seost on lakkamatult rõhutatud tänapäevani.

vägi

Sõna “vägi” näib eesti keeles tähendavat eeskätt intensiivsust. “Väga” oli algselt “väega” ja see on praegu tavaline sõna mingi omaduse või tegevuse intensiivsuse märkimiseks: väga ilus (intensiivselt ilus), väga kiiresti (intensiivse kiirusega). “Vägev” on üldine kirjeldus intensiivsuse kohta. See intensiivsus võib olla nii heaks kui halvaks. On “vägijook” (intensiivne, intensiivsust genereeriv jook), “vägisõna” (intensiivne sõna), “vägilane” (kes on ühest küljest füüsiliselt võimas, aga kes oskab ka selle abil suuri asju korda saata). “Vägi” näib ka märkivat teatavat paljust, mis kätkeb intensiivsust. Näiteks kui ütelda “poistejõuk” või “poistekamp”, siis pigem seostub see homogeense löögirusikaga, ühetaoliste käitumismustritega. Aga mõnevõrra arhailiselt kõlav (ehkki veel minu ema kasutas sedasorti väljendeid) “poistevägi” manab silme ette seltskonna, kus igaüks on isemoodi ja kus ühtsus on genereeritud sellesama erisuse pinnalt, st. et need kuidagi kõlavad kokku, täiendavad üksteist, võimendavad. Poistevägi on intensiivne seltskond. Kas niimoodi võiks ka eristada “sõjaväge” ja “armeed”, millest esimene põhineks heterogeensusel ja teine homogeensusel? Intensiivsus võib olla moraalselt halvaks: kui sõna “vägivald” on veel võimalik positiivselt tõlgendada (näiteks panna see tähistama olukorda, kus intensiivsus kaasa haarab ja paneb koondama jõude ja tegema midagi, milleks muidu suuteline poldud – st kus mingi väline liikumine paneb meid seespidiselt resoneeruma, võimenduma, intensiivistuma; vastandina pelgalt väliselt sunnile, mis lömastab, lihtsustab, hävitab meid), siis “vägistama” on otseselt negatiivne (kui oma väge kasutatakse teise ahistamiseks). Neid näiteid võiks veel palju tuua. Teha väe-filosoofiat tähendab eeskätt lähtumist intensiivsustest.