via crucis, vox clamantis

Käisin kuulamas Liszti Via crucis’t. Klaveril Jean-Claude Pennetier, koor Vox Clamantis, dirigent Jaan-Eik Tulve. Ürituse FB lehekülg.

Teos jaguneb loomuldasa kolme ossa.

1) Esimene on jõuline, rammusate bassidega, paljude forte’dega. Kõige rammusama koha peal tabas mind kevadine köhahoog. Tormiline muusika liigutab ka keha tormakalt. Selle kulminatsiooniks on ristisurm ja sõnad Consummatum est. Siin kõik teravneb, koondub, tasaneb. Esimesel korral meeshääl, siis korduses naishääled, tõustes-hajudes peenikesena nagu hing taeva.

2) Teine on väga vaikne. Seda kuulates jäävad keha ja meel tasaseks, vaikseks, saavad tundlikuks, nii et palju muusikat polegi vaja, piisab mõnest noodist, markeerimaks-moduleerimaks kestust. Hingaminegi muutub vaevumärgatavaks. Kontemplatsioon. Sain aru, et selle koha peal läks mõnedel igavaks. Mind see ei häirinud, mul läks aina huvitavamaks, peenemaks.

3) Lõpus väiksem osa on rõõmutõotus, esimest korda tantsisklevate nootidega, aga mitte veel juubeldavalt, vaid hillitsetult. Kuni lõpus sõnadeni Ave, crux! Sellise ümara häälega – selles mõttes, et mitte lihtsalt üks noot ja üks sõnum, vaid avarduvana. Jõudukätkevana nagu viljatera või seemneidu – st mille vägi pole veel nähtaval, vaid aimatav varjatuses.

See oli tõepoolest astmeline kontemplatsioon. Pärast kontserdi lõppu ei tahtnud ennast kuidagi liigutadagi, see tundus liiga robustne. Nii et ma olin vist ainus, kes ei plaksutanud – aga mitte vähem kui kiitusena, vaid rohkem kui kiitusena. Muusika-teekond oli liiga tugevat mõju avaldanud, et ma suutnuks kohe kätega vehkima hakata ja toda suhteliselt barbaarset heli tekitada. Ega ma plaksutamist pahaks ei pane ega pannud – ikka on hea muusikutele kuidagi oma tänulikkust näidata. Aga mul oli vaja adaptatsiooniperioodi. Kui siis lõpuks kontsert päris läbi sai ja ma püsti tõusin, oli tunne nagu kosmosereisilt naastes, kui tuleb jälle õppida maakamaral liikuma.

Mul pole kahjuks mõisteid ja teadmisi, et kuuldut ja muljet täpsemini kirjeldada, aga üks asi köitis mu tähelepanu. Mulle tundus, et pianist käis pedaaliga erakordselt peenelt ümber, nii et oli hulgaliselt täisheli ja juba katkestatud heli vahepealseid helisid. St see periood, mil heli pedaalisummutuses sumbub, see viiv, mil ta hajub vaikusse. See oli väga peen, tukslik. Umbes sama efekt mikrotasandil, mis makrotasandil oli esimese osa kulminatsioonipunktis ja selle jätkuna teises osas.

Ma kuulsin lauljate ja dirigendi mõtet. Ei piisa sellest, et laulda õigeid noote õige tugevusega õigesti järjestatult ja isegi õige tundetooniga. Vaid on vaja ka seda, mis jääb teispoole häält ja tunnet. Vaja on nö mõtet, mis pole kitsalt muusikaline ega ka keeleline (st. sõnastatud ja väljaöeldud, sõnastatav ja väljaöeldav). Seda mõtet ma kuulsin.

Mulle tundus jälle, et nö süvamuusika kuulamiseks ei tule teha mitte niivõrd “rohkem” (tähendab, võib ka nii, aga see on minu jaoks teine inimtõug, need, kellel on mingisugune muusikaline haridus), vaid pigem “vähem”. Jätta tegemata hulk tavamõtteid ja muresid, lisa-, kõrval-, juurdemõtteid – ja lihtsalt kuulata ja nö läbi katsuda ja läbi elada, elada läbi. See oli värskendav ja ülendav.

Aitäh.

Kaunas, aruanne

Käisin 1. märtsil ühepäevasel Balti Hiina-uurijate konverentsil Kaunases. Ettekannetega esinesid kolm eestlast (peale minu veel Märt Läänemets ja Urmas Pappel), kaks lätlast (Frank Kraushaar ja Kaspars Eihmanis), trobikond leedulasi ja kaks eakat uurijat USA-st, kellest üks oli nime järgi otsustades leedu päritolu ja teine tema kolleeg samast ülikoolist. Kaspars rääkis Mou Zongsan’i Laozi ja Zhuangzi lugemisest. MZ on üks mõjukamaid kaasaja Hiina mõtlejaid. Märt rääkis tänapäeva HRV poliitikas ühe lipukirjana kasutatava väljendi 和而不同tagamaadest. “Vestetes ja vestlustes” on öeldud, et õilis on he, aga mitte tong; tava- ehk “väike” inimene aga on tong, aga mitte he. Tong tähendaks samastumist, identsust, aga he harmoniseerimist, erinevuste vahelist läbikäimist. St väike inimene suudab lõimida ainult seda, mis on temaga samane, ja kõik mida ta lõimib, muudab ta samaseks. Õilis aga suhestub erinevuse pinnalt, paneb omavahel läbi käima erinevused, lõimib erinevat. Nii et ilus loosung: “panna omavahel läbi käima erinevusi, aga mitte samastada ega ühetaolistada neid”. Kuidas see tegeliku praktikaga, elutegelikkusega seostub, on juba iseasi. Noor uurija Aušra Vrubliauskaite rääkis Zhuangzi keelest ja selle erinevatest retoorilistest etappidest, dekonstrueerivast ja teistmoodi rekonstrueerivast jõust. Konverentsi korraldaja, filosoofiataustaga Agne Budriunaite rääkis kulgemise etappidest “lõpeta üritamine; lõpeta lõpetada-üritamine; lõpeta lõpetamine”. Või peata. Kõlas zen’ilikult. Peatamise ehk lõpetamise (止)  on Hiinas lai ja vana värk; seda saaks illustreerida ohtrate näidetega väga erinevatest allikatest (Daxue 止於至善, Zhuangzi, jpt). Vytis Silius rääkis konfutsiaanliku eetika ja aristotelliku vooruse-eetika suhetest. Loreta rääkis kellestki kummalisest new-age’i tegelasest nimega Alex Anatol ja tema taoistlikust “ideaalsest päevast”. Frank Kraushaar analüüsis kolme Li He luuletust. Tal on samasugune peen luuletunnetust nagu Alaril ja ma alati naudin nende mõlema kuulamist. Nad panevad teksti helisema, laulma.

Üldiselt väärib märkimist, et väga mitmed ettekandjad olid filosoofiataustaga ja üldse oli konverents mõttetihedam kui näiteks suvine “kombinaatüritus” Pariisis, kus oli oma tosin paralleelsessiooni, millest koguni kaks kandsid pealkirja “filosoofia”, aga filosoofiast otseselt ei räägitud üheski neist (vähemasti neis, kus ma käisin, ja nii palju kui ma teiste pealkirjade ja resümeede järgi otsustada võisin). Leedu üritus läks selles suhtes hästi korda. Ja ka korralduslikult kõik laabus. Ajakava vaadates tundus see alguses pöörane, aga polnudki nii hull. Kohvipausi ajal sai küpsiseid, lõuna ajal sooje võileibu ja õhtul oli dinee. Tühi riisikott ei seisa püsti. Konverentsisaal oli viimase peal, tehniliselt ja toolimugavuselt. Igaühel pehme tugitool, mikrofon nina ees, pistik laua all. Ainult wifi parooli miskipärast keegi ei teadnud. Muid kuulajaid, st eeskätt üliõpilasi, oli vähevõitu, mingi kuue ringis.

Igatahes inimesed said jälle kokku. Loodetavasti hakkame neid regulaarselt korraldama, järgemööda kolmel maal. Kõige parem oleks muidugi selline üritus teha kahe-kolmepäevane ja kuskil linnast väljas.

Filoloogide koolitamisest

Kui filoloogid ülikoolis mingit võõrkeelt ja kultuuri õpivad, siis harilikult jääb haare väga piiratuks: ajalugu, kirjandus, grammatika, ja seda kõike ka sageli hoopis oma emakeeles. Samas kui tolle kultuuri inimesed on üldjuhul läbinud kogu kooliprogrammi: matemaatika, füüsika, keemia, bioloogia jne. Võiks teha niimoodi, et teisel-kolmandal aastal võetaks filoloogidega kiirkorras uuesti läbi keskkooli programm kõigi nende ainetega. Sellel on kaks voorust: esiteks tuletaksid nad keskkoolis õpitu uuesti meelde ja teiseks laiendaksid tohutult oma sõnavara. Ja siis pole too võõrkeel neile ka pelgalt objekt, vaid uute asjade avastamise vahend, käepärane, omane. Ja nad tunneksid end ka tolles keeles ja kultuuris kodusemalt, kui on tolle keele ja kultuuri kaudu kokku puutunud erinevate teadmisvaldkondadega.

väest

1.

Eesti keeles on selline ilus sõna nagu “vägi”. Selline vägev sõna. See märgib suurt võimekust millekski, olgu heaks või halvaks. Meil on “vägilane”, “vägitegu”, “vägisõna”, “vägijook”, aga ka “vägivalda tarvitama” ja “vägistama”. “Vägi” tähendab ka inimhulka või armeed – sõjavägi. Vägi on igatahes midagi intensiivset.

Ja tundub, et “vägi” ei pea tähendama ainult võimekust teha või ajendada midagi ebatavalist, vaid ka lihtsalt keskmisest intensiivsemat olemist. Juba kõrget intensiivsust märkiv sõna “väga” oli algselt “väega” (ja võro keeles on siiamaani). Ja kui me ütleme, et keegi on “väega” inimene, siis see võib tähendada mingeid ebaharilikke võimeid, mida näiteks nõidadele omistatakse, või ka lihtsalt kuidagi kütkestavat, karismaatilist inimest, mis võib avalduda läbi ülima lihtsuse. Näiteks ma nimetaksin oma kadunud vanatädi Muhumaalt väega inimeseks. Ta ei teinud küll midagi erakordset, elas üksinda kõrge vanuseni, oli õigeusklik. Aga temast kiirgas väge, elurõõmu ja elujõudu. Seda võis igaüks tunda, ehkki olnuks raske seletada, milles see täpselt seisneb. See näib olevat midagi üldist, hajutatuna kogu inimese olemisviisi, nii et sellest on raske midagi üksikut välja tuua (või see pole igatahes piisav) ning seda on ka raske seada üldiseks eeskujuks, kuna on niivõrd tihedalt seotud just selle konkreetse inimese olemisviisiga.

2.

Ilmselt me ei arva tänapäeval, et keha ja vaim saaksid olla mingid eraldi asjad. Kogu meie isiksus, seal hulgas kõik meie keha, vaim, mõistus, tunded jne. peavad olema ühe ja sama asja erinevad väljendused. Ja nüüd ma pakun välja, et seda “üht asja” võiks nimetada tollesama võimsa ja mõneti salapärase sõnaga “vägi”.

Kuigi ma usun, et enamik kuulajaid võiks ehk olla nõus sellega, et meie keha ja vaim ja muu on ühe ja sama asja – ütleme väe – väljendused, aga kui kaugele me õieti seda mõtet mõelnud oleme või seda mõelda suudame? Kui me oleme endast teadlikud ja suudame ennast mingist küljest reguleerida (nn “vaba tahe”), siis see tähendab ju, et meil peaks põhimõtteliselt olema ligipääs kogu oma väele ja seeläbi kõigile oma avaldumisviisidele, nii vaimule, kehale, mõtlemisele kui kõigele muule. Selline mõte tekitab peapöörituse – nii et tundub turvalisem minna tagasi dualistliku arusaama juurde inimesest, mille järgi meil on ligipääs ainult oma vaimule ning keha on midagi selle suhtes võõrast. Aga kui siiski kehagi ei ole mulle võõras? Ma olen oma kehas ju sama loomulikult kui oma kujutlustes, mõtetes ja muus. Tihti me suhtume oma kehasse, justkui see polekski meie ise, võtame oma keha suhtes välispidise hoiaku nagu iga teise keha suhtes. Vahel see ongi mõistlik, nagu näiteks siis, kui me viime oma katkise jalaluuga keha arsti juurde. Aga kui hoolega mõelda selle peale, et ma olen ju ka oma keha, siis on raske aprioorselt paika panna mingit piiri, kuhu maani ma oma keha reguleerida saan. Need piirid on paika pandud statistiliselt, välispidiselt ja lähtudes just dualistlikust keha-vaimu metafüüsikast. Kui öeldakse, et “füsioloogiliselt on võimatu, et...” (et ma saaksin pool tundi hinge kinni hoida, peatada või käivitada mõne siseorgani tööd, olla kolm kuud söömata jne.), siis on see lihtsalt statistika. Mis juhtub aga siis, kui me tõepoolest võtaksime uurida iseennast, oma väge? Sageli on nii, et selline tähelepanu pööramine oma väele on nihutanud neid “piire”, mis väideti inimvõimetel olevat. Võib-olla selgub, et ikkagi on mingid seesmised piirid, aga seda ei saa enam kindlaks teha väliselt ja statistiliselt, vaid sisemiselt ja empiiriliselt, omaenese kogemuse põhjal.

Uusaja filosoof Spinoza ütles, et me ei tea, milleks meie keha võimeline on. Me pole seda õieti järgi uurinud. Ma ütleksin samamoodi, et me ei tea, milleks me võimelised oleme, me ei tunne oma väge. Kogu meie haridus on suunatud väliste eesmärkide saavutamisele ja ka oma enesemõistmises me oskame sageli pöörata tähelepanu üksnes välistele asjaoludele ja tunnustele. Ometi ma leian, et väeuuringuid on võimalik soodustada ja toetada ning et see pole sugugi suvaline “tundlemine” või meelisklemine, nö “oma naba imetlemine”. Vastupidi, siis alles tuleks välja, kuidas minu “vägi”, vägi, mille avalduseks ma olen ühes kõigi oma võimete ja omadustega, ei ole “minu oma”, pole lahutatav teiste olendite ja teiste inimeste vägedest, nende isiksuste tervikust, kellega me läbi käime. Alari Allik rääkis ööülikoolis sellest kõrvitsate näitel: zen-õpetaja vaatas, kuidas kõrvitsad lärmavad ja igaüks kinnitab, et ta on eraldi ja sõltumatu; sellepeale soovitas zen-õpetaja kõrvitsatel katsuda oma pead – seal on väät, mis ühendab kõiki kõrvitsaid. Nüüd vägi, mis kirjeldaks meie isiku erinevate aspektide kokkukuulumist, oleks just nagu see väät, mis ühendab meid teiste olenditega. Võiks isegi mõelda – ja see on teine suur teema, millest ma olen palju mõelnud, aga millest täna ilmselt pikemalt rääkida ei jõua –, et erinevad olendid polegi midagi muud, kui moodustised üleüldise Väe peal, nagu kõrvitsad, Väe teatavad tahenemised, ahenemised, organiseeritused. Ehk et kui iga indiviidi omadused ja võimed on tema väe erinevad avaldused, siis omakorda indiviidid oma väega on üleüldise Väe avaldused.

Kui nii mõelda, siis võiksid sellel olla teatavad tagajärjed meie tegutsemisele. Ma ei taha öelda, et me peaksime tingimata hakkama kangesti midagi teistmoodi tegema, aga võib-olla me märkaksime elukorralduse vorme, mis johtuvad teistsugusest arusaamast inimese kohta ning mis võivad hakata tunduma hämmastavalt põhjendamatud. Võtame näiteks koolihariduse. Kas pole selle taga dualistlik arusaam inimesest, et inimene koosnevat kehast ja vaimust, mistõttu on üks tund (kehaline kasvatus) kehale ning kümme tundi (peaaegu kõik ülejäänud ained) vaimule? Kui me aga mõtleksime niimoodi, et keha ja vaim ja kujutlus ja seltsivus ja kõik muu on ühe ja sama väe erinevad avaldused, siis võiks ette kujutada hoopis teistsugust koolikorraldust ja haridussüsteemi, mis ei tükeldaks inimest esmalt pooleks (keha ja vaim) ja seejärel veel väiksemateks tükkideks (kaugushüpe, pallivise; füüsika, matemaatika, emakeel), vaid mis pööraks põhitähelepanu lapse väe arendamisele. Siis võiks ette kujutada, et hoopis mingid teised õppeained oleksid – eriti just väiksemates klassides – tähelepanu keskmes: tantsimine, näitlemine, muusika vm. Kui praegu käib nii, et arendatakse lapse üksikuid osi ja loodetakse, et ta kuidagimoodi ise paneb need kokku, lõimib need oma isiku tervikusse, siis väepõhisel haridusel võiks käia vastupidi: arendatakse esmajoones väge ning selle tagajärjena saavutatakse mingeid vaadeldavaid tulemusi. Nii oleks mõeldav, et lapsed omandaksid lõpuks kasvõi needsamad võrrandid, tabelid ja reeglid, aga see käiks oluliselt tõhusamalt, kiiremini ja väiksema vaevaga, kuna need poleks saadud välise surve ja sunni abil, vaid on seesmise protsessi ja arengu tulemused (kui mul on kerkinud mingi probleem ja küsimus, ning mingi võrrand selle lahendab, siis on see võrrand mulle võrratult arusaadavam).

See oli kõigest üks näide. Mulle tundub, et kui me tõsiselt mõtleksime selle peale, et me oleme üks vägi – inimvägi –, siis asetaks see paljud teisedki asjad uude valgusse ja võiks ehk elugi lõpuks mõnusamaks muuta.

3.

Lõpetuseks lisaksin sellele arutlusele veel ühe isiklikuma noodi, mis – mine tea – haakub võib-olla ka mõne teise inimese kogemusega. Eelnevas jutus ilmneb vägi kui midagi kombatamatut ja vaevalt hoomatavat. See on arusaadav, sest vägi pole mingi asi. Aga mul on olnud unenägusid, kus see, mida võiks mõista väena, on kehastunud – ja ilmneb mingi loomana: koerana, härjana, hobusena. Need on olnud kummalised, mõneti õudsad, aga lõppkokkuvõttes väga värskendavad unenäod. Nendes ma kohtun mingi loomaga, kes on puhas vägi. See on ühtaegu kütkestav ja õudne – sest ma tean, et üheainsa nipsuga võib see loom mu puruks litsuda. Ja ma tean, et see juhtub siis, kui ma üritun põgeneda ja endasse sulguda, turva otsida. Et ta purustab mu just siis, kui ma tema vastu kaitset otsin, aga kui ma tema poole pöördun, temaga kontakti astun, hoopis siis ma olen kaitstud – ehkki ma olen siis sunnitud ka ise äärmisele mobiilsusele, ma ei tohi midagi maha magada, sest siis ma lendan kus see ja teine ning hukkun. Tuleb olla üleni kontaktis selle tohutu väega ja just enda avamine sellele ohule päästab ohust. Niimoodi rääkides kõlab see lihtsalt, aga unes, kui ma olen selles olukorras eneses – kus põhimõtteliselt on mängus elu ja surm, nõuab see eneseületust.

kommetest

KOMMETEST (li 禮)

Religiooni positiivne sisu (st. see, mis pole ühine poliitika, kirjanduse, filosoofia[1] vms-ga) langeb kokku rituaalide kommete, liturgiaga. Võiks küsida, kas on mingi loomusvahe ühiskondlikel kommetel ja sakraalsetel toimingutel? Eriti Hiina kontekstis on see küsimus õigustatud, sest domineeriv religioonivorm oli seal esivanemate kultus ning esivanemad moodustasid koos elavatega ühiskonna laias mõttes, st. ka kadunukesed on jätkuvalt ühiskonna liikmed. Manalalastel on muidugi oma spetsiifiline staatus, aga samamoodi on ühiskonnas teisigi olulisi staatuserinevusi: ja kas mitte kogukonna noorem liige ei erine kogukonna vanast liikmest rohkem kui elus vana liige lahkunud kogukonna liikmest? Muidugi, kuna esivanemad on justkui sulandunud looduse tervikusse ja kuuluvad nähtamatusse maailmasse, mis nähtavat maailma valitseb-juhib, siis on neist äärmiselt palju kasu normaalse elukeskkonna tagamisel (vältida õnnetusi, tagada head viljasaaki jne.), ja seda elusolev kogukonnaliige ise ei suuda juhtida (muidu kui vaimude, esivanemate abiga).

Või veelgi üldisemalt: kas pole nii, et ühiskondlikud ja sakraalsed või surmariitused tekivad korraga? See, kui varased inimlased hakkavad sooritama matusetalitusi (ma olen üsna kindel, et seda ei teinud ainult homo sapiens, vaid ka teised inimlased[2]; ja omad sotid liigikaaslaste surmaga on kuuldavasti elevantidelgi), tähendab uue tasandi sünteesi, pikema ajaperspektiivi avanemist, mis ulatub üle ühe inimea piiri ning rajab kultuurilise ajamõõtme. Kultuur muidugi ei alanud koos matuste ja surnuriitustega – kultuuril teatavas mõttes polegi algust, vaid see lahustub varasemates aegades nagu iga algus; aga igatahes valmistati kivist tööriistugi ilmselt juba oluliselt varem kui matma hakati (vähemasti meil pole kivist tööriistade valmistamise varasest perioodist tõendeid surmaga seotud rituaalidest – ehkki muidugi see on kõigest negatiivne tõend, mis võib uute avastustega saada ümber lükatud). Nii või teisiti on surmakombed oluline kultuuriline verstapost (ja võib argumenteerida sellegi kasuks, et just sellega kultuur algabki – hiinlased ütleksid meeleldi niimoodi – ehkki nagu öeldud, on iga algus suhteline, st ka juba varasemas analoogiaid, pretesedente või ettevalmistusi omav). Kui hakati liigendama teispoolsust, siis sellesamaga hakati täpsemalt liigendama ka siinpoolsust (ja teisipidi, siinpoolsuse täpsem liigendamine viis teispoolsuse liigenduseni). Kultuuri sisepiirid (ühiskondlikud rituaalid) on ühtlasi tema välispiirid (sakraalsed rituaalid).

Mida tähendab rituaal kitsas (st. kultuurilises, keeleolendlikus) mõttes? See tähendab toimingute kordamist, mille muster, seadus või valem on eksplitsiitselt välja toodud, teadvustatud. Muidugi on see ehitatud juba varasemate rituaalsete käitumiste, harjumuste peale, mida on ka loomadel. Need mustrid on ajaloolised juhused. Meile, kes me oleme pika ajaloo pärijad, tunduvad kombed ja rituaalid eeskätt konservatiivsetena, säilitavatena, isegi piiravate ja ahistavatena. Aga kui mõelda kultuuri aguajale, siis tähendasid need ehtsaid loominguid, kujutasid endast ühiskonna tekkivaid siseresonantse ning oluline polnud niivõrd need partikulaarsed mustrid, mille ümber kogukond kuju võttis, vaid see resoneerumine ja kujunemine ise (millised seejuures tarvitatud vahendid-meetmed-vormid ka poleks olnud). (Muidugi polnud need vahendid ka päris suvalised, vaid saab tuvastada prototüüpseid mustreid üle maailma: mis on seotud esivanemate ja surmaga, poliitilise ja majandusliku võimuga jne.). Komme on ühiskonna siseresonants. Kui me praktiseerime, teostame teatavaid jagatud kombeid, siis sellega me võngutame ühiskonda (vahel isegi otseses mõttes, nt laulu ja tantsuga), taasloome kogukonda.

Peale selle tuleb silmas pidada kogusüsteemi: kuigi kombed kujutavad endast teatavaid mustreid, mis ajapikku jäigastuvad, mehhaniseeruvad (ja ka manduvad – nt inimohverdused), loovad nad ühiskondlikke liigendusi ja piire, millesse on strukturaalselt sisse kirjutatud ka liigenduste segipaiskamise ja piiride rikkumise võimalus. Nii jäigad kombed, mis suudaksid sürjutada igasuguse segipaiskamise ja rikkumise, kukuksid iseenesest kokku. Apolloonlike liigendustega käib lahutamatult kaasas dionüüslik liigenduste segipaiskamine. Hiina kontekstis võiks ütelda, et konfutsiaanlik ritualism ja zhuangzilik anarhism käivad käsikäes. Konfutsiaanlik traditsioon (või tegelikult lihtsalt õpetlaslik, ru traditsioon, mis on palju vanem kui Konfutsius) tuginebki väga suures osas kommetele, millest kõige tähtsamad olid matusekombed. Kombed (li) on üks Konfutsiuse põhimõisteid ja Zhou kommete säilitamine oli tema põhimuresid. Mozi kriitika põhjal tundub, et konfutsiaanid olid eeskätt matusetalistuste spetsialistid (kus põhiline olidki kombed ja muusika – oluline konfutsiaanlik mõistepaar). Ja “Kommete raamat” (õigupoolest kolm kommete käsiraamatut) kuulus konfutsiaanlike tuumtekstide, vana “viisikraamatu” hulka, mis oli konfutsiaanliku kaanoni tuumaks kuni Zhu Xi reformini 12. sajandil (kes propageeris uut, lihtsamat kaanonit, “nelikraamatut”). “Kommete raamatus” (ja teisteski teostes) on üles loetud terve rida kombeid ja käitumisjuhiseid. Selle kohta kõigepealt paar märkust: ühest küljest on selge, et need kombed suuresti kivistusid ja neid täideti väliselt, mehhaaniliselt – aga korduvald väljendatud konfutsiaanliku ideaali järgi peaksid need olema täiesti loomulikud; inimene peab kommete lihvimisega jõudma sellise paindlikkuse ja sujuvuseni, et see saab justkui tema teiseks loomuseks (seda tuleb välja näidelda, etendada, teostada – ja et see pole midagi mehhaanilist, võib näha iga hea näitleja puhul, kes sama rolli samas lavastuses juba mitmekümnendat korda mängib, aga suudab seda teha “loomulikult”). Teiseks, ajaloolises perspektiivis räägib M. Nylan oma viisikraamatu käsitluses sellest, kuidas eksplitsiitselt kirjapandud kommetekirjeldus aitas kaasa sotsiaalsele mobiilsusele: põhimõtteliselt võis igaüks raamatu järgi õppida käituma – käituma nagu viisakas haritud kultuurne inimene ning niimoodi “järje peale” saada (sest kommete teostamist tuleb siiski praktikas lihvida ja füüsiliselt harjutada).

Teiseks tundub kommete juurde käivat ka nende sama üksikasjalik demonteerimine nagu Zhuangzil (vrd. klassikaline lugu, kuidas Hui järk-järgult “unustab” inimlikkuse ja kohasuse, kombed ja muusika, elu ja surma, jõudes vaba kulgemiseni. Need on rööpsed teed. Zhuangzi tee tundub iseenesest sümpaatsem, aga seda ei maksa üle idealiseerida. See on teine strateegia, kus võidakse suurelt võita, aga ka suurelt kaotada. Kõik pannakse ühele kaardile (kombekas inimene on vähemasti lihtne lävida, aga läbikukkunud “otsekohene” zhuangziaan või chan-mees on pelgalt pain in the ass).

---

[1] Näiteks teoloogial pole omaenese valda. Ta on liturgika, ontoloogia (filosoofia), tekstikriitika jms. (teadus). Lihtsalt ajaloolistel ja pragmaatilistel põhjustel on need eraldi “teoloogia” nime alla koondatud.

[2] On vaidlustatud neandertaallaste matuseid, aga minu võhikliku hinnangu järgi pole need vaidlustused pädevad või on pastakast välja imetud.

kõik on suhteline

Minu mulje järgi on praegusaja peavoolu mõtlemine see, mille võtab kokku lause “kõik on suhteline”. Juhul kui eeldada, et ühel inimesel või inimgrupil pole õigust ega võimu teistele oma arvamust peale suruda – nõnda nagu see demokraatias on või peaks olema –, siis tekivad sedasorti mõttekäigud, mida see lause kokku võtab, peaaegu iseenesest. See tähendab lihtsalt seda, et ma respekteerin teiste inimeste arvamusvabadust ja õigust jääda minu omast erinevale seisukohale. Sellisena väljendab see elementaarset tolerantsi, sallivust, mis on demokraatliku ühiskonna alus. Muidugi tekivad siin paradoksid: näiteks kas ma pean sallima ka neid, kes on minu vastu sallimatud. Selleks puhuks on lisatud klausel, et oma vabaduse teostamine ei tohiks kahjustada teisi inimesi ja ümbrust, või igal juhul peaks püüdma kahjustada neid nii vähe kui võimalik (sest kes poleks iial teist inimest kasvõi kogemata füüsiliselt või psüühiliselt kahjustanud? rääkimata sellest, et ainevahetus nõuab, et me hangiksime teisi elusolendeid endale toiduks – see on aidanud kaasa taimetoitluse populaarsusele, et isegi kui me oleme sunnitud teisi olendeid toiduks tarvitama, siis valida selliseid, keda see kahjustab kõige vähem, või valida käitumuslikult lihtsamaid olendeid. Taimetoitlus on selles mõttes demokraatia sümptom ja loogiline edasiarendus, kus sallivus laiendatakse väljaspoole kitsalt inimringi teistele olenditele üldiselt). Ilmselt saab näidata puudusi nendeski meetmetes, aga laias laastus sellest piisab tolerantsiks.

Samas ei piisa sedasorti sallivusest veel inimlikuks dialoogiks ega ühiskonnaks. See on vaid kontakti hakatus, aga mitte arendus. Lause “kõik on suhteline” võib tähendab lihtsalt atomismi: mina olen siin oma seisukohtade, vaadete, väärtushinnangutega, sina oled seal. Mina ei trügi sulle peale, sina ära trügi mulle. See on nullkontakt, nagu kahe inertgaasi aatomi vahel, mis mõlemad jäävad endisteks ega muutu kohtumise tagajärjel ega hakka teistmoodi käituma. Samas on selge, et sellist seisukohta ei saa laiendada lõputult, kuna mingites suhetes on inimestel ikkagi lähem läbikäimine (perekond, sõbrad, kolleegid). Keegi ei saa ennast maailmast ja ühiskonnast täielikult ära lõigata ja isoleerida, vaid paratamatult ta peab tungima teiste inimeste ja teiste olendite territooriumile ning laskma neil tungida enda omale. Me ei saa lõputult teisi lihtsalt ignoreerida. See on laisk hoiak või mõtlemine, kui kohtumine teise inimese või olendiga sind ei muuda. Muidugi ei jõua kõigile ja kõigele reageerida, ja see polegi tervislik. Aga kui reageerivus üldse ära kaob, siis tekib kahtlus, kas sa oled veel elus või mis mõttes sa veel “elad”, kui sa ei muutu või muutud minimaalselt, korrates ühtesid ja samu mustreid.

Selline laisk “kõik on suhteline” ajendab kas jõuetust, käegalöömist, pessimismi, tülgastust, blaseerumist (selliseid kalduvusi võib näha näiteks Toomas Pauli ja Mihkel Muti kirjutistes) või siis konservatiivseid reaktsioone, mis püüavad uuesti elu sisse puhuda ammusurnud ideedele, ideaalidele, jumalakujudele, “püsiväärtustele” – filosoofilises plaanis tähendaks see anakronistlikku katset reanimeerida platonismi. Kuigi selline konservatiivne suundumus võib ajendada võitluslikke hoiakuid ja sõnavõtte, on see sisuliselt sama laisk ja jõuetu. Ma ei viitsi, ei suuda, ei jõua, ei taha tegeleda just selle inimese, olendi või olukorraga siin, vaid mul on juba eelnevalt olemas mingi “kolmas”, mingi idee, ideaal, põhimõte, printsiip, reegel, seadus, igavene lause, jumalakuju vms., mille järgi ma olendeid, olukordi ja maailma jaotan ja hindan, laskmata end nendest mõjutada. Demokraatliku ühiskonna raames püsides jääb see lihtsalt pisut virilaks ja vimmakaks, aga sellest väljudes vallandab oma sallimatuse ja reageerimisvõimetuse hävituseks (avaldudes näiteks mitmesuguse terrorismina, mis võib olla nii era- või grupiviisiline kui ka riiklik ning ulatuda füüsilisest hävitamisest majandusliku või psüühilise lömastamise või survestamiseni). Viitamine “kolmandale” on poliitilises plaanis loomult sallimatu ja reaktsiooniline. Poliitikavallas on see kahjulik; muudes valdades, nt. erapraktikates, võib sel olla kasulik ja võimendav toime.

Lausel “kõik on suhteline” on aga teine, aktiivsem tähendus, mis võrsub just nimelt arusaamast, et kõik olendid on suhtelised, suhtesolevad, et nad on (eksisteerivad) oma suhete ja läbikäimiste varal teiste olendite ja ümbrusega. Et see vahe selgem oleks, võib neid tähistada erinevate mõistetega, nii et laisk ja reaktsiooniline suhtelisus oleks relatiivsus ning aktiivne suhte-lisus oleks relatsioonilisus. Relatsioonilisus näitab, et relatiivsuse ja absoluutsuse vaheline eristus on libavastandus ning et need kuuluvad tegelikult samale tasandile. Kui ma ütlen, et “kõik on suhteline” ning “mina ei sega sind, sina ära sega mind”, siis esiteks on siin olemas afirmatiivse sõnastuse ja sisuga absoluutne maksiim, mida aga teiseks ei saa lõpuni rakendada, igasse olukorda laiendada. Kui ma aga ütlen, et “kõik ei ole suhteline” ning “on absoluutsed väärtused (ideed, jumalakujud jne.)”, siis ei saa ma jällegi kuidagi ära hoida seda, et praktikas tõstavad alati pead mingid teised, kes minuga ei nõustu ja keda ma veenda ei suuda (nagu katoliiklane moslemit, moslem ateisti jne.) nii et absolutistlikest pretensioonidest hoolimata on see hoiak praktikas ikkagi mõistetud relativismi.

Kui aga arendada edasi lauset “kõik on suhteline” ning võtta tõsiselt teise teisesust ja tema sallimist, siis viib see meid selleni, et me süvendame seda suhet, seda relatsiooni – mitte ei hülga teist ega ignoreeri teda, vaid vastupidi, püüame aru saada ja mõista, milles ta on erinev, miks ta on erinev, miks ta võib-olla mõtleb ja arvab teistmoodi. See tähendab aga seda, et me peame iseennast mängu panema. Me ei saa jääda kõrvaltvaatajaks ega isoleerituks nagu relativismi (või selle paarilise, absolutismi) puhul. Sellisel juhul relatsioon, suhe teeb midagi, muudab midagi, tähendab midagi, selle käigus tekib midagi uut. Muidugi selles uudsuse geneesis võib omakorda tuvastada vägevusastmeid. (1) Transformatsioon jääb kesiseks ja nõrgaks juhul, kui osapooled lihtsalt killustavad oma seisukoha, võtavad sellest ühe osa ja sobitavad selle mehhaaniliselt kokku teis(t)e osapool(t)e omadega. See on nö “kompromiss”. Meie muutumine kohtumise tagajärjel piirdub lihtsalt teatud osa seisukohtade suspendeerimisega, ootelejätmisega ning teatud osa võõraste seisukohtade talumisega. Ei ole tekkinud midagi päriselt uut. (2) Kohtumise ja suhte vägev aste aga tähendab seda, et selle käigus tekib midagi hoopis uut, mis pole lihtsalt mingite osade valimine või ümberpaigutamine, vaid midagi loomu poolest teistsugust. Midagi, mille peale me eraldi poleks tulnud, aga milleni me koos jõudsime – teinekord isegi mängleva kegusega.

Väljakutse seisneb muidugi selles, et kui ma olen ühes suhtes niimoodi transformeerunud ja transformeerinud, siis on mul veel tohutul hulgal muid suhteid ja seoseid, mis tahaksid samamoodi süvendamist, arendamist, nüansseerimist. Kohtumine kukub ka siis läbi, kui ma näiteks kellegi ühe inimesega või piiratud arvu inimestega moodustan võitlusüksuse ülejäänud maailma ja inimkonna vastu. See jääb nõrgaks, relatiivseks, reaktsiooniliseks, sulguvaks. Ma ei jõua kõiki seoseid ja suhteid võrdselt süvendada-arendada. Aga see võib-olla polegi peamine. (3) Peamine seisneb selles avanemise ja muundumise kogemuses eneses, mis võib isegi teatavas mõttes saada harjumuseks, harjumuseks üles sulatada oma harjumusi, kinnismõtteid, ja -hoiakuid. See oleks nüüd kohtumiste kõrgeim vägi, mis seisneb põhimõttelises valmiduses kohtumiste käigus muunduda, genereerida midagi uut.

Muundumine ja uudsuse genereerimine ei pea tähendama millegi silmapaistva, erakordse sooritamist. Võib isegi arvata, et kõige võimsam muundumine käib salajas, märkamatult. Muundumine ei tähenda, et käitumisest puuduksid mustrid, kordused, harjumused – küsimus on neid mustreid moodustavate elementide iseloomus: kas nende vahekorrad püsivad paindlikena, nii et neid saab vastavalt vajadusele teisendada, või on nad jäigad, nii et ühe elemendi paigaltnihutamine purustab kogu süsteemi. Põhimõtteliselt juba elamine ise on muundumine ning küsimus on ainult selles, mil määral me sellele kaasa aitame või seda pärsime. Laisk ja reaktiivne relatiivsus pärsib elamist, aktiivne relatsioonilisus soodustab.

Eelneva jutu eesmärk oli puhastada poliitilist välja teatavatest ideoloogilistest ja religioossetest eelarvamustest. Üksteisega asju ajades me ei saa lähtuda millestki “kolmandast”, vaid peame üksteisega lävima, nende konkreetsete isikutega, kellega meil tegemist on. Võib aru saada konservatiivide soovist kehtestada kindlaid, püsivaid, muutumatuid, igavesi väärtusi, sest neile ilmselt tundub, et vastasel korral valitseks ühiskonnas kaos. Kaos aga ei valitse mitte sellepärast, et puuduksid kindlad põhimõtted ja püsivad väärtused, vaid siis, kui me keeldume kontaktist teiste inimeste ja olenditega (soov maksma panna enda usutud väärtusi on samuti keeldumine teisega tegemist teha, soov teda endale allutada). Kui me aga üksteisega lävime, nii et meie kontaktidest sünnib säde ja meie suhetest võrsub midagi uut, hõlmavamat, inklusiivsemat, siis see olukord ei ole enam suvaline ja halvas mõttes kaootiline.

teorbio

Käisin teorbios. Esimest korda olin seal 2007. Üks või kaks korda on ka vahele jäänud. See on mõnus sündmus, esiteks sellepärast, et seal on koos hulk erinevaid inimesi, esiteks väga erinevate valdkondade bioloogid (bakterid, seened, taimed, loomad; geneetikud, viroloogid, etoloogid; biosemiootikud, ...), teiseks teisi teadlasi (geolooge, füüsikuid, keemikuid, matemaatikuid, informaatikuid, ...), kolmandaks hoopis teisi (kirjanikke, filosoofe, ...). Mitmekesine seltskond. Ja teiseks toimuvad need erinevates kohtades kuskil looduse rüpes, ja alati kuulub programmi sisse hommikune looduseskäik “silmad lahti” ehk “rekognoos”, kus käiakse ja vaadatakse-kuulatakse, milliseid taimi, seeni, linde jm näha-kuulda on. Üks aasta käidi vastava aparaadiga öösel nahkhiiri kuulamas. Peale selle saab peavarju ja kenasti süüa.

Kuna ma pidin reedel loengut andma, siis ma esimesest sessioonist jäin peaaegu ilma, jõudsin Kalevi asja päris lõpus. Seekord oli mitu asja seentest. Vello Liiv näitas pilte ja rääkis seentest ning laupäeva hommikul näitas neid ka looduses (pühapäeval tegi seda Tõnu Ploompuu). Kui tema rääkis eeskätt morfoliikidest, siis Maarja Öpik rääkis virtuaaltaksonitest. Hannes Sirkeli jutt oli endofüütidest ehk taimedes sees elavatest seentest ja bakteritest, kes ei tekita temas haiguslikke sümptomeid. Seentejutud olid ühed huvitavamad, aga põnevaid teemasid oli teisigi, taimede maa-alusest elurikkusest, võõrtaimeliikidest jm. Elo Madissoni jutt väljasuremistest ajaloos ja käesolevas ajas tekitas elava diskussiooni. See võrsutas mul endal mõtteid, mille ümber tegin järgmisel hommikul oma jutu. See jäi aga toorevõitu ja tagantjärgi hakkasin mõtlema, et see võis kõlada vastanduvana tollele tegelikult huvitavale ettekandele väljasuremisest. Sealt kerkis esile olulisi küsimusi ja ma tahtsin lihtsalt mõningaid teisi aspekte rõhutada, eelmisi kustutamata. Aga kui kõneaega on vaid 20 minutit, siis pole kerge hoida õigeid tonaalsusi ja proportsioone. Üks huvitav asi oli veel John Grzinichi ja Velju Runneli helisalvestiste esitlus. Helid nii looduses kui kultuuris on mu meelest olulisemad kui võib-olla sageli tundub.

Mu esinemine läkski kahjuks aia taha, aga see pole ka üllatav. Ma olen juba aastaid igasuguseid loenguid ja ettekandeid pidanud, aga nendest ainult paar on olnud enam-vähem, enamik aga läheb aia taha (kuigi teisalt võiks ju ütelda, et just aia taga on põnevad asjad, looduslik mitmekesisus, mis erineb aias kultiveeritud liikidest). Häda on eeskätt selles, et ma ei suuda ennast eksplitseerida; sellepärast jääb enamik jutte liiga implitsiitseks, hämaraks, arusaamatuks. Ometi mulle endale võib tunduda (ja enamasti tundubki), et ma tahan öelda midagi äärmiselt lihtsat, kohati banaalsetki. Aga miskipärast on selle väljaütlemine peaaegu ületamatult keeruline. Ja iga kord on mul illusioon, et “vaat see kord õnnestub”, või et “nüüd on küll nii lihtne asi, et seda õnnestub hästi välja ütelda”. Aga läheb muidugi jälle teiste sekka aia taha. Kummaline on muidugi see, kuidas ma selle jälle ära unustan ja järgmine kord sama naiivne olen. Muidugi ega alusetu enesekindlus pole parem.

Eks palju sõltub ka publikust, mõnedele on lihtsam rääkida. Mul on väga häid kogemusi semiootikute, kunstnike ja muusikutega. Seevastu filosoofide ja teadlastega on mul probleeme, ehkki erinevatel põhjustel. Teadlased ei saa lihtsalt aru, millest ma räägin või nad ei tule selle peale, et sellistest asjadest saab mõistlikul ja liigendatud moel rääkida. Filosoofidega on aga häda veel suurem, sest nad “似懂非懂” ehk justkui saavad aru, aga tegelikult ei saa. “Ahhaa, see on sul nagu Heideggeril” “Ahhaa, see on sul ju nagu Descartes’il” jne, vastavalt sellele, mida keegi lugenud on, millist autorit keegi tunneb ja mille peale on mõtelnud. Äärmiselt harva olen kogenud seda, et filosoof mind kuulab. Vahel on seda juhtunud. See ei sõltu muide peaaegu üldse taustast. Mul on paari analüütilise filosoofiga olnud häid jutuajamisi. Filosoofide viga on see, et nende mõtlemine on lubjastunud, aga kuna nad justkui on mõtlemise spetsialistid, siis nad ise ei pane seda tähele, või kui panevadki, siis uputavad sõnavahu alla. Päris mõtlemine algab mõtlemise võimatusest. Ma olen tuhat korda tundnud tülgastust kogu selle kupatuse vastu.

.