Esimene armastus, Beckett

Pärast käisin eile veel teatris, vaatasin Becketti „Esimest armastust“ Montmartre’i „Ateljeeteatris“, mis on mul siit kaks minutit astumist. Selline Pariisi mõistes väike teater, aga ikkagi kahe rõduga. Neli aastat tagasi käisin vaatamas oma kodukvartali üht eriti pisikest teatrit, kuhu vaatajaid mahtus mingi kümmekond. Aga siis läks mul suur osa tekstist kaotsi. Mõtlesin, et kuidas seekord on. Aga seekord oli hästi. Näitleja rääkis aeglaselt, valjusti ja hästi selge diktsiooniga, nii et lehmgi oleks aru saanud, kui lehm prantsuse keelt mõistaks. Nii et sain kõigest aru, kuigi olin endiselt vähe maganud, aga äsja söönud, nii et vahepeal muutus teadvus ujuvaks, nagu ikka siis, kui uneperiood peal käib, mingi kümne mintsi jooksul.

Kummaline maailm see Becketti oma. Justkui puhtalt eksisteerivad tegelased. Oma paari asjaga, väikeste variatsioonidega. Lavakujundus haakus sellega hästi: neli pinki üksteise kõrval, mille peal tegelane kordamööda istus. Tegelane, kes käib iga õhtu pargipingil istumas, aga ühel päeval tuleb sinna naine ja haarab tegelase kaasa, kuigi tegelane ei haardu ja jääb ikkagi eraldi. Ning selline kokkusurutud, piiripealne maailm. Jällegi: Praktiliselt kogu lavaauk oli kaunistamata vineeriga kinni kaetud, nii et mängimiseks jäi ainult lava esimene serv. Ainult üks suletud uks seinas. Ja seal esiservaski oli näitlejale jäetud kitsas käimisriba, mida vaatajate poolt piiras valge joon, millest näitleja üle ei astunud. Ühel hetkel läheb ta oma hooga kaasa ja astub joonele, aga siis kõlab hoiatav signaal ning ta tõmbub jälle tagasi. Ja kolmas lavaelement: punane latern ukse kohal, mis kas põles või plinkis justkui tegelase üksildane elujoon. Kolm lavaelementi nagu tegelase kolm atribuuti: kübar, paberinuts ja veepudel (tegelikult on tal ka kott, aga seda ma ei loetle kaasa, sest siis tuleks elemente rohkem kui kolm).

Ma ei hakka tükki ümber jutustama. Aga Beckett teeb teisel moel sedasama, mida teeb hea maal. Ka kuidagi nihutab, transformeerib, värskendab.