domenica 1 novembre 2009

Orsay' muuseum, Pariis

Täna oli muuseumides tasuta päev ja ma käisin Orsay’ muuseumis. See on endine rongijaam, Seine’i vasakul kaldal, otse teiselpool jõuge Louvre’ist. Sinna on koondatud 19. sajandi teise poole ja 20. sajandi algusaastate kunst. Põhiliselt käiakse seal impressioniste vaatamas.
Väljas oli hästi pikk saba, eraldi teenistuja sättis seda vonklema, et inimesed ära mahuksid. Alguses lugesin raamatut, pärast vaatasin inimesi. See on ka nagu muuseum. Eriti siin Pariisis on inimeste mitmekesisus nii suur, et siin ei saa inimeste vaatamisest iial küllalt. Ja see on huvitav, kuidas otsa vaatamisest juba piisab, et saada inimesest mingit aimu – juba kuidagi taipad tema dünaamikat, iseloomu, hoiakut, kalduvusi, algeid, eksistentsiaalset positsiooni, seda kuidas ta isekülg väljendub.
Vihma sadas, tõmmud varjumüüjad kõndisid mööda saba ja hõikusid: „Palapulii, palapulii“ (< pr. k. parapluie, „vihmavari“)

Sain seal korraliku laksu. Ütlen kohe, et kunstist ma suuremat ei tea, mõnede kuulsamate kunstnike nimesid olen kuulnud ja mõningaid reprosid näinud. Mõne kunstniku elulugu lugenud. Noh, nagu enamik eestlasi ilmselt.
Avastasin enda jaoks kaks kunstnikku, kellest ma midagi ei teadnud, aga kes mind kohe võlusid: Armand Guillaumin ja Henri Edmond Cross.













Armand Guillaumin "Normandia õunapuud" (1887)


















Henri Edmond Cross "Pärastlõuna Pardigonis" (1907)

Keha hakkas surisema selle peale, mõte hakkas jooksma, elumahlad liikuma.
Goghi saalis oli rahvast kõige tihedamalt, ja seal sain järjekordse laksu. Kui tahate teada, mis on vägi, siis vaadake Goghi: toores energia, puhas jõud. Tükk aega jõllitasin pilti „Cordeville'i õlgsaviplönnmajad“ (1890).



Ja külmavärinad käivad mööda ihu. Tunnen, kuidas mu nägemine ja kogemine teiseneb, kuidas mu tajuselgroog on nagu sepikojas, kus seda ümber vormitakse, painutatakse, väänatakse, karastatakse, lahku ja kokku taotakse.





Ja juugendmööbel… Seal oli üks terve suur tuba puidust juugendkaunistustega (Alexandre Charpentier), voolavad, mööda seina jooksvad puuväädid, mis sujuvalt lähevad üle lauaplaadiks, lauajalgadeks, teispidi tõusevad lae alt teise lauani. Tundsin, kuidas jõud hakkasid ka minu sees seepeale liikuma!








Seisin seal toas ja külmavärinad jooksevad mööda ihu ja nuuksun rõõmust.





Samamoodi ühe juugendkirjutuslaua peale (Henry van de Velde).












Vaatan lauda ja olen üdini rõõmus.

Järgmisse kirja panen veel mõned pildid, mis mulle meeldisid või huvi pakkusid.
Selliseid tundmiseviise, aistide väänamisi, ergutamisi!! Ma olin nagu nuiaga pähe saanud.

Muidugi oli küllaga asju, mis mulle üldse korda ei läinud. Akadeemiline kunst, enamik realismi, enamik sümbolismi. Muidugi, eks sellega on vist ka sedamoodi, et kui neid asju lähemalt uurida, siis võib see põnevaks muutuda, õpid ajapikku nüansse nägema, vahet tegema heal ja halval stiilil jne. Igatahes sellisena nagu ma praegu olen, pole kunstis midagi, mis jätaks mind külmemaks kui antiigistseenilised klassitsistlikud maalid ja igasugu antiikajast võetud tegelastega skulptuurid.

Ma olen küll Gombrowicziga nõus, et muuseumid on parajad perverssused: šedööver, mis nõuab enda kätte tervet saali, lükitakse tihedasti teise šedöövri kõrvale jne., nii et neil pole hingamisruumi. Ja kõige selle talumine-vastuvõtmine on ka pöörane. Ma olin seal Orsay’ muuseumis ainult mingi kaks ja pool tundi, enne kui ta kinni pandi, aga see on hullem kui päev läbi Aristotelest lugeda – heas mõttes hullem. Pea hakkab tööle, aistid hakkavad tööle, elu mühab. Nojah, aga mis sa hädaga teed. Ikkagi hea, et saab neid kuskil vaadata. Ja soovi korral võibki ju minna ja ainult üht teost vaadata. Minu keskendumist tegelikult ei häirinud ei kunstiteoste pöörane kokkukuhjatus ega ka inimeste pöörane mass. Mina vaatasin oma Goghi või Sisleyt või Guillaumini või Signaci ega lasknud end millelgi kõigutada. Sellised teosed imevad kogu tähelepanu endasse ja sa ei märka midagi enda ümber.

Reprode peal ei ole see ikka see. Kas sellepärast, et ta on su silme ees staatiline, või et sa ei saa näha maali faktuuri, tema kolmandat mõõdet, või tõlkimine õlivärvidelt fotopaberile või digipikseliteks – mis ka põhjus ei oleks, aga originaal on hoopis teine tubakas. Ostsin muuseumi kataloogi, aga kui ma vaatan neidsamu maale, mis panid mu külmavabisema, siis repro peal noh, midagi nagu oleks, aga kokkuvõttes võrdlemisi lamedad ja eimidagiütlevad. Ma ei usu, et asi oleks ainult selles, et kui lähed kunstisaali, siis juba lood ootused kunstisündmuseks, aga kodus reprosid vaadates on kõik banaalsem. Arvutist filmi vaadates võin saada sama elamuse kui kinos, aga maali puhul tundub olevat põhimõtteline vahe. (Nojah, ega needki reprod, mis ma kirja juurde panen, panevad teid ilmselt õlgu kehitama. Eks need on pigem osutuseks, millest ma räägin. Ja vb mõni teist on neid ka oma silmaga näinud).
Ühesõnaga, nii rõõmustav, jõuduandev. Muidugi see oli ropp ahmimine, nagu lehm päeval karjamaal vohmib valimatult endale sisse ja pärast hakkab hekseldama. Ma tahaks ka veel sinna tagasi minna, et rahus mõnuleda. Näis. Ja mõni saal jäi vist nägemata ka.

Pärast kakerdasin kuidagi välja, ostsin mustalt mehelt sooje kastaneid ja kõndisin mööda Seine’i kallast Cité poole. Saint-Michelis litsusin end metroo peale.

Nessun commento: