tehnikarõõm

Tagasi Pariisis. Kolm ja pool tundi kodust koduni. Ega ma pole oma elus ju siin nii palju olnud, aga kuidagi kodusena tundub ta ikkagi. Kosmopoliitne, mitmekesine. Ja „vabadus võrdsus vendlus“ – hoolimata kõigest – on ikkagi siin igasse kivisse sisse imbunud. Universalism. Pariisis on selline tunne, et inimene juhib ise oma ajalugu. Kui mingid valitsejad ei meeldi, siis teeme revolutsiooni ja võtame endale uued.
Ostsin nädalapileti ja sain Carte Navigo omanikuks Seni polnud ma siin palju sõitnud ja sestap olin kasutanud tavalisi pileteid, aga sel nädalal ennustan rohkem sebimist. Muide neile, kes pole kursis. Mis päeval sa ka nädalapileti ei ostaks, see kehtib ikka kuni pühapäeva õhtuni (ja vist alates neljapäevast või midagi sellist neid ei müüdagi) ning kuupilet kehtib kalendrikuu viimase kuupäevani. Prantslastel on vahel igasuguseid veidraid süsteeme (ei tea, mis huvi on neil koguda esmaspäeva hommikul endale kassadesse kaardilaadijaid troppi?).
Aga mul oli kuidagi naljakalt rõõmus tunne saada papp-pileti asemele kiipkaardi. Nagu oleks kivikirve asemele saanud rauast kirve. Olen ma progressiusku? Või olen ma südames eestlane, kes ikka rõõmustab, kui midagi elektrooniliselt teha saab? Olgu kuidas on, aga mul süda kohe sulas kiipkaarti pihus hoides – ja ma ei pidanud enam papplipikut masinasse toppima, vaid võisin võidukalt kaarti korra masina kohal lehvitada, ja väravad avanesid. Selline ülev tunne, suunurgad tõusid ülespoole, samm muutus kergemaks. Justkui oleks Kuu peal käinud.