Kris Moor ütles mulle hiljuti, et ma reisivat palju. See üllatas mind. Nojah, kui nii mõelda, siis suvel olin paar nädalat prantsusmaal ja kaks nädalat itaalias ja nüüd olen kuu aega jälle prantsusmaal olnud. Aga samas mulle tundub, nagu ma ei reisiks üldse. Reisimine tundub aktiivse tegevusena, kus minnakse mingeid kohti vaatama või „puhkama“. Mulle aga tundub, et ma pole kunagi selles mõttes reisinud, vaid et ma olen lihtsalt passiivselt vooluga kaasa läinud – mitte ise midagi ette võtnud, vaid lihtsalt nõustunud; mitte teinud jõupingutusi, vaid liigutanud ainult näppu või varbaotsa, et kergelt suunda muuta. Öeldi, et on vaja Itaaliasse mina, hästi, ütlesin et okei. Sain stipendiumi prantsusmaale, okei, tulen siis siia.
Kui sel teemal natuke pikemalt mõelda, siis mulle tundub, et on kaks režiimi, mis on mõlemad millekski head. Üks on maksimaalne väline paljus, kirjus, vahelduvus, muutus. Nagu võib justnimelt reisides saada. Tohutu hulk erinevaid muljeid, kogemusi, olukordi. Teine on minimaalne väline paljus. Lihtsalt oled omas toas, istud liikumatult, ei mõtlegi millele, vaid lihtsalt oled. Siis avanevad igasugused sisemised paljused, mida enne ei osanud aimatagi. Väline kirevus aitab ennast lahti lükata, väline monotoonsus aitab ennast lõimida ja seesmiselt paljuneda.
Mulle tundub, et kõige parem oleks see, kui osata piisavalt paindlikult mõlemat vaheldumisi kasutada, vaheldada välist vaheldumist ja mittevaheldumist, vaheldada seesmist liikumatust ja seesmist liikuvust. Sest mõlemad üksinda jäävad puudulikuks, vaeseks.
Kui ainult välise kirevuse peal liugu lasta ja näiteks mööda maailma (või mööda seltskondi) ringi trööbata, siis on kerge iseennast ära kaotada, nii et sa väliselt töötad suurepäraselt, sul on mitekesine kogemustepagas, oskad huvitavalt vestelda ja kõik oleks nagu okei, aga kui sa üksi jääd, kui väline kirevus lakkab, siis tunned end tühjana, ei oska end seesmiselt liigutada. Siis tuleb olla enda vastu range ja püsida selles tühjuses, jälgida oma meelt, olla meele-märkuses, reisida kohapeal.
Või teisipidi, kui ainult oma toas istuda, siis pikapeale keed ainult omas mahlas, keerutad samu mõtteid-tundeid-aistinguid, muutud kitsarinnaliseks, dogmaatiliseks, sallimatuks. Väliste pidepunktide puudumisel raugeb sisemine eristumisjõud, sa muutud nüriks. Istudes rahustad küll oma meele maha, aga kui tuleb kirev olukord, siis ei oska midagi peale hakata ja sa kaotad pea. Võid tahta tagasi – mul on nii rikkalik siseilm, laske mul endamisi olla, ärge segage mind! Aga see väljaminek kulub ära – olgu reisima või lihtsalt kohtuda teise inimesega – sest keegi ei suuda välja mõelda välja midagi nii rikkalikku, ammendamatut ja ootamatut nagu teine inimene. Teine inimene on asendamatu, temaga on vaja läbi käia.
Ma arvan, et universaalset õpetust ei saagi olla ja kumbagi aspekti ei saa seada ülimuslikuks ega üldkehtivaks: et „reisimist“ ega „istumist“. Kui anda neis terminites üldkehtiv õpetus, siis oleks see, et mitte kumbagi kinni jääda, vaid tulla toime nii välise kui seesmise paljuse ja kirevusega, nii välise kui seesmise lihtsuse ja monotoonsusega. Muidugi, annused-kogused erinevad indiviiditi ja sõltuvad sellest, kumb paremini välja tuleb, kas „reisimine“ või „istumine“. Siin on omakorda mõeldavad kaks põhilist strateegiat: üks on arendada oma tugev külg maksimumini: kui olen hea reisija, siis kogen oma reisimist maksimumini, saan paadunud reisijaks – kuni ühel hetkel sa reisid istudes; või kui olen hea istuja, siis kogen seda istumist maksimumini, saan paadunud istujaks – kuni ühel hetkel istudes reisin. Või teine strateegia: kui ma olen hea reisija, siis meelega rõhutan hoopis istumist, ja vastupidi. Need kaks strateegiat sobivad omakorda erinevatele isiksusetüüpidele: kas „kõik ühele kaardile panija“ või „tasakaalustaja“. Kui jätkub püsivust, siis viivad mõlemad maksimaalse väekasvuni.
Võib-olla niipalju on hea meeles pidada, et hoolega iseennast kuulata, nii et kui sa oled äärmuslane ja sulle aetakse tasakaalukat juttu, siis mitte lasta ennast heidutada, ja panna ikkagi kõik ühele kaardile. Ja ümberpöördult, kui oled tasakaalustaja, siis mitte lasta end liiga eksitada äärmuslikest juttudest. Ehk teisisõnu, ausus enese vastu eelkõige.
Kui ühiskondlikus plaanis mõelda, siis tasub ehk rohkem rääkida istumisest, sest sellest ei räägita praktiliselt üldse, samas kui reisimine (kuigi sageli väga nõrgas tähenduses) on igapäevane ja üldarusaadav. Ehk siis retoorika kaks järku: esimeses järgus rääkida istumisest. Teises järgus näidata reisimist teises valguses ning rääkida istumisest ja reisimisest. Ja viimases järgus... Viimases järgus oled nagu puuga pähe saanud.
venerdì 13 novembre 2009
Iscriviti a:
Commenti sul post (Atom)
Nessun commento:
Posta un commento