Iegor Reznikoff

Üleeile sain Luxembourg’i aias Iegor Reznikoffiga kokku. Ta õpetab loomulike intervallidega laulmist. Selline tegelane, kellel on kolm eriala, matemaatika, filosoofia ja muusika. Doktoriväitekirja tegi matemaatikas, ülikoolis õpetas/õpetab filosoofiat, ning on olnud professionaalne pianist. Pärit on vene revolutsiooni eest Prantsusmaale pagulusse läinute perest, nii et emakeel on tal vene ja prantsuse keel, ja oskab veel inglise, soome ja vb veel mõnd keelt. Ta on juba õige mitut aastat ka Eestis käinud õpetamas ja iga kord Nigulistes ka kontserdi andnud.

Täna käisin tal tunnis, algajates ja edasijõudnutes. Edasijõudnutes laskis ta ühel inglannal pikalt üksi ette laulda, ja kohati oli hirmuäratavalt ilus, nii jubedalt ilus, et külmajudinad jooksevad mööda selga, ja tahaks, pisar silmas, naerda. Need loomulikud intervallid mõjuvad loomulikult ka kehale tugevamini, resonantsid on tugevamad. Ja kui niimoodi mõnda aega laulda, siis oled varsti heas mõttes laksu all. Mulle tundub, et sellised võnkumised ja heliliikumised korrastavad korraga nii keha kui meelt. Nii et teatud mõttes nagu remonditöökoda.

Huvitav on see, et mitte ainult näiteks kitarri, vaid ka omaenese häält saab häälestada. Kui häälestusaparaat hakkab kitarri peale piiksuma, siis kui su enda hääl välise häälega kooskõlas on, siis hakkab keha, eeskätt rindkere, aga ka mujalt, sellega resoneerima, ja see on tunda. St oma keha kuulates on võimalik oma häält häälestada. Ja kui su keha on ümbrusega sellises resonantsis, siis tekib kummaline tunne, et sa laulad väljaspool iseennast, st. mitte ei tekita enda sees hääli, vaid seal sees pole midagi, ainult tühi kõmisev võlvsaal, kuhu hääled sisse puhuvad.

Üks tilluke jupp ühest Reznikoffi kontserdist:

http://www.youtube.com/watch?v=w1-5w3WYT5Y

Tollest lõigust tuleb välja veel üks oluline asi: ruum laulab siin kaasa, st. Reznikoff mängib pühakojaga nagu instrumendiga, teeb selle kuuldavaks. See on nagu kontaktivõtt kohaga, kui seal ümiseda või laulda. Võnkumiste harmoniseerimine, sobitamine.