Thelonious Monk

Kuulan Thelonious Monki, ja kohati tundub, justkui ta mängiks "valesti", aga ometi tundub samas, et ta mängib nii õigesti kui üldse võimalik. St. ta loob omaenese, uue aksiomaatika. Võimatu saab võimalikuks ja veel enam, paratamatuks.
Pull kuju.
St tundub kohati dissonantne, aga samas kuuled selle sonantsust. St justkui erineb kõrvaharjumustest, aga see erinevus lõimitakse uude kogemusse, sundides neid harjumusi muutuma. Lükksb liikvele. Tekivad uued tunded, mõtted, tajumised. Elu värskeneb, jõudu tuleb juurde. Rõõmus, rõõmus!
..
Vaatasin youtube'ist dokfilmi Thelonious Monki kohta. Väga pull tegelane. Kui ta räägib, siis on ta kõne vaevalt arusaadav ogin. Aga kui ta klaverit mängib, siis on väga selge artikuleeritus. Filmis on ta kogu aeg liikvel. Ka klaveri taga käib tal jalg hooga siia-sinna. Aga ka muul ajal liigub ta kogu aeg ringi. See pole närviline liikumine, vaid väljendab nagu mingit mõtteliikumist või ma ei oskagi seda hästi öelda. Vahel lihtsalt keerutab ühe koha peal. Filmis oli ka näha, ja wikipediast või kinnitust lugeda, et keset esinemist tõusis ta vahel püsti, tantsis, ja mängis siis edasi. Ja see tants enamasti oligi ühe koha peal vastupäeva keerutamine nagu mõni suufi. Väga omapärane kehahoid - mis väljendab omapärast meelehoidu muidugi. Sirge selg. Alati isevärki müts peas. Teravaotsaline habe.
Ja kuidas ta mängib! See on muusikalise mõtlemise väljendus, mitte mingisugune meelelahutus ega "sült" nagu seda tolleaja džässiski palju leiab. Kõik pausid, viivitused, rütmid, noodid. Erakordselt paeluv ja omapärane. Ma ei tea muusikast praktiliselt mitte midagi, aga vahel ma avastan enda jaoks tegelasi, kellel on mingi tohutu sisemine vägi, just nagu Monkil. Kes nagu teevad omad seadused, kes teevad maailma ringi. Värskendavad elu.