Luksemburg, Alfonso

Ma pole siin suurt ringi käinud, olen põhilise osa ajast kodus istunud, kirjutanud, lugenud, tõlkinud. Aga eile käisin kesklinnas ja põikasin muuhulgas sisse Alfonso kirikusse. Neoromaani stiilis, 19 sajandist. Sisse astudes võttis vastu kummaline atmosfäär. Oli täiesti hämar, kesklöövi pisikestest akendest ja külglöövide värvilistest vitraažidest immitses vaevu valgust sisse ja sees mingit kunstlikku valgustust ka polnud. Jahmatas kooriruum, mis oli täiesti lage. Tuletan meelde, et Luksemburg on katoliiklik maa. Aga siin oli kooris ainult altar absoluutselt ilma igasuguste kaunistusteta, lihtsalt linaga kaetud tahukas, mille ees oli kooriruumi ainsa figuratiivse kaunistusena põrandal seisev tagasihoidlik krutsifiks. Altari kohal rippus trossi otsas terasest baldahhiin, samuti ilma mingi kaunistusteta, lihtsalt mõjudes oma kaheksanurkse kujuga ja laineliste servadega. Isegi protestantlikud kirikud on rohkem kaunistatud! Kahtlustasin, et vahest on sõjas rüüstatud, põlenud või muud seesugust.
Enne väljaminemist leidsin välisukse kõrvalt brošüüri, kust lugesin, et kuni 1958. aastani oli seal olnud puidust tohutu kõrge neoromaani stiilis altar ja vägev kantsel, aga et siis need lammutati ära. Põhjenduseks toodi see, et neogootikat võivat veel kuidagi ära kannatada, aga neoromaani stiilis altar olevat juba täiesti liiast ja et see küll kedagi Jumalale lähemale ei too. Mul vajus karp lahti. Ilmselt pole me veel 19. sajandist piisavalt distantseerunud, et me seda ajaloolise väärtusena hindaksime (lammutati küll 20 sajandi keskel, aga brošüür õigustas toonast tegu tänapäevalgi). Kusjuures nii palju kui juuresolnud fotolt aru võis saada, polnud altaril ega kantslil häda midagi. Altar oli päris kena kompositsiooniga ja heades proportsioonides. Muidugi võis seal olnud Neitsi Maarja kuju olla tohutult suur. Aga kuidas tahukas ja terasbaldahhiin inimesi rohkem Jumalale ligi meelitavad kui see, see jäi mulle mõistatuseks.